ja surmalähedaste kogemuste uurijad on teinud palju kattuvaid või sarnaseid avastusi. Üks “Igavese elu tõendite” köitvaid jooni on see, et ta jätkab teispoolsuse teemaga sealt, kus surmalähedaste kogemuste jäljed tagasi pööravad, kuid need kaks valdkonda sobivad kokku nagu sukk ja saabas. Ilmselt veelgi olulisem on see, et vaimsed mõjud ja mõjutused, mille keskel elatakse siin maailmas (väärtushinnangute mõttes) ja sealpoolsuses, langevad kokku, seda kinnitavad ka SLK-uuringute tulemused.
Peamisteks küsimusteks on kahtlemata, mis meiega pärast surma juhtub ja milline teispoolsus välja näeb. Paljud surmajärgse elu uurijad, nende seas Mark, teoretiseerivad, et teispoolsusel on erinevad tasandid, kui neid nii võib nii nimetada, ning inimest tõmbab loomuomaselt tasandi poole, kuhu ta kõige paremini sobib.
Üksmeel näib valitsevat selles, et arhetüüpset põrgut pole olemas – see on punkt, millega surmalähedase kogemusega inimesed nõustuksid. Veel üheks ühiseks punktiks Marki tähelepanekute ja SLK-uuringute vahel on reinkarnatsioon. Olen oma uurimuse (nagu ka mõningate teiste SLK-uuringute) käigus leidnud, et paljud surmalähedase kogemuse saanud inimesed on avatumad ideele, et nende surmale võib järgneda reinkarnatsioon, ning usuvad reinkarnatsiooni võimalikkusse ühes või teises vormis.
Mark Anthony puudutab “Igavese elu tõendites” mitmeid tundlikke teemasid, muuhulgas ka enesetappu. Surmalähedastest kogemustest kõneldes võib üldiselt öelda, et nii teised valdkonna uurijad kui ka mina oleme leidnud, et enesetapukatse teinud inimeste kogemused sarnanevad nende omadele, kelle surmalähedane kogemus on saadud haiguse või õnnetuse tõttu: ka nemad näevad valgust ja kogevad sellega seonduvat armastust. Samas jõuavad nad arusaamisele, et enesetapp ei lahenda midagi, vaid neil tuleb jätkata tööd oma murede ja probleemidega. Teatud mõttes võib öelda, et ennast ei olegi võimalik tappa, sest isegi kui su keha sureb, avastad sa, et elad endiselt edasi. Seega teavad kõik surma lävelt tagasi pöördunud enesetapjad, et vabasurm ei ole lahendus. Probleem ise on mõistagi palju keerukam, kuid Marki teated enesetapu sooritanud inimestest langevad kokku sellega, mida mina olen surmalähedasi kogemusi uurides avastanud.
Veel üheks kattuvuseks Marki töö ja SLK-uurimuste vahel on tõdemus, et inimese individuaalsus ei kao, isegi kui sellest saab osa millestki suuremast. Marki tähelepanekute kohaselt säilitab siitilmast lahkunu vaim oma isiksuse. Olen kuulnud sedasama ka surmalähedase kogemusega inimeste suust, keda olen intervjueerinud.
Seega jõuab Mark Anthony samade järeldusteni, nagu SLK-uuringud, kuid läheb neist kaugemale, andes lugejale selge arusaama, milline on elu pärast keha surma, ning teadmise, et me ei lahku oma lähedastest kunagi päriselt. Nautisin väga ka Marki vaateid siitilmast lahkunud loomadele, sest paljud surmalähedase kogemusega inimesed on rääkinud, et kohtusid sealpoolsuses oma lahkunud lemmikloomadega. Ja muidugi nautisin ka autori huumorit, mis lisas raamatule nii sarmi kui ka sügavust.
Kui tõsisemate teemade juurde tagasi tulla, siis nii Marki tähelepanekud kui ka SLK-uuringud näitavad, et me kanname enda tehtud tegude eest vastutust ning seisame nende tagajärgedega silmitsi ka pärast surma. Siiski tahaksin siinkohal selgitada (nagu surmalähedase kogemusega inimeste elukäigu põhjal öelda võib), et tegelikku surmajärgset kohtumõistmist ja karistust ei ole. Inimene lihtsalt näeb oma tegude tagajärgi ja mõju, mida need teistele avaldasid, kogedes neid selliselt, nagu need talle endale oleksid mõjunud. Seega võib rääkida täiuslikust õiglusest – mida külvad, seda ka tõepoolest lõikad. Võib näha, et käitumise kuldreegel ei ole lihtsalt moraalne ettekirjutus, vaid see kehtib tõesti. Ma usun, et ka see põhimõte on “Igavese elu tõenditega” tugevas kooskõlas.
Kõige tähtsam paralleel Marki teose ja SLK-uuringute vahel on ilmselt järeldus, et elu on igavene. Meis kõigis on jumalik valgus ning seda mõistes kaob ka hirm, mida sünnitab teadmatus sellest, mis meiega pärast surma juhtub. Elu ei lõppe keha surmaga. Marki töö viib vältimatu järelduseni, et meil on kõrgema teadvusega ühendatud hing, mis jätkab elu teises dimensioonis – maailmas, kus tingimusteta armastav kõrgem vaim meid koju ootab, kui kätte on jõudnud aeg oma elu mujal jätkata.
Sissejuhatus
Kirjaliku ajaloo algusaegadest peale on teada miljoneid juhtumeid üle kogu maailma, kus inimesed on kohtunud oma lahkunud lähedaste vaimudega. Selliste juhtumite rohkusest hoolimata paljud inimesed kas keelduvad neid uskumast, jäävad skeptiliseks või on negatiivselt meelestatud. Vaimudega suhtlemist ümbritseva ebausu ja hirmu tõttu ei soovi paljud inimesed tunnistada, et omavad sellist kogemust. Siiski on hoiakud muutumas ning miljonid inimesed otsivad tänapäeval meediumide abil oma kallite kadunutega kontakti.
Tehes oma tööd selgeltnägijast meediumina, olen ma vahendajaks, kes aitab materiaalses maailmas elavatel inimestel suhelda oma lahkunud lähedaste vaimudega. Olen ühtaegu nii advokaat kui ka selgeltnägijast meedium ning mind tuntakse nime Mark Anthony the Psychic Lawyer ® all. Kuigi paljud arvavad, et minu kaks ametit on vastandlikud, keerlevad mõlemad tegelikult tunnistuste ja tõendite ümber, ning see raamat kõneleb tõenditest, mida ma olen saanud surmajärgse elu kohta.
Inimesed tahavad teada, mis juhtub, kui nad surevad. Kas elu pärast elu on olemas? Kas paradiis on olemas? Kas põrgu on olemas? Kas ka loomadel on surematu hing? Mida vaimude sõnumid tähendavad? Kuidas saab vaimudega suhtlemine aidata? Kas reinkarnatsioon on reaalne? Kas on võimalik suhelda kellegi vaimuga, kes on juba reinkarneerunud? Mis saab siis, kui ma suren, aga minu kallis kaasa on juba reinkarneerunud – kas see tähendab, et ma ei näe teda enam kunagi, ka mitte teispoolsuses?
Tekib ka teisi küsimusi. Kas seda kõike saab kuidagi teaduslikult tõestada? Kas saatan on olemas? Minu poeg sooritas enesetapu – kas ta on nüüd põrgus? Meest, kes tappis minu vanaisa, ei mõistetudki süüdi – kui Jumal on olemas, siis miks ta seda lubas?
Selles raamatus käsitletakse neid küsimusi ja hajutatakse vaimudega suhtlemist ümbritsev hirm ja ebausk. Minu lähenemisviisiks on silla ehitamine üle vaimu- ja teadusmaailma lahutava kuristiku. Ma selgitan selles raamatus, et teadus ja usk ei pruugi üksteist välistada, vaid on tegelikult sageli kooskõlas. Kvantfüüsika, füsioloogia, geneetika, teaduslikud teooriad, ajalugu ja teoloogia üheskoos annavad teadusliku aluse surmajärgset elu puudutavatele teooriatele: vaimudega (nii inimeste kui loomade) suhtlemine, karma, reinkarnatsioon, valgustumine ja see, mida mina nimetan “seesmiseks valguseks” (iga inimese isiklikuks suhteks Jumalaga).
Sellise loogilise käsitluslaadi kaudu kinnitab raamat lugejaile, et Jumal ja taevariik on olemas, et inimese hing on surematu igikestev vaim, et vaimudega suhtlemine on võimalik ning et me kohtume oma lahkunud lähedastega taas, kui meil on tulnud aeg maisest elust lahkuda. Käesolev raamat läheb märksa sügavamale kui teised sama teemat käsitlevad teosed ning toob surmajärgse elu ja vaimudega suhtlemise reaalsuse lugejani täiesti uuel viisil.
“Igavese elu tõendid” seletab uuenduslikke, keerulisi ja esoteerilisi käsitusi kergesti mõistetavas keeles. Kõik peatükid sisaldavad inspireerivaid, kaasahaaravaid, teravaid ja sageli ka humoorikaid tõsielulugusid, et lugejat harida, tema meelt lahutada, teda valgustada ja lohutada. Lähedaste inimeste surmaga seotud raskeid teemasid käsitleva raamatu põhiteemadeks on tervendamine ja tervenemine.
Käesolev raamat toob surmaga seonduvad teemad kahekümne esimesse sajandisse, mõtestades ümber arusaamad surmajärgsest elust ja vaimudega suhtlemise tehnilistest aspektidest. Uusi mõisteid ja kontseptsioone esitatakse loogiliselt ja aste-astmelt, ehitades juba tuttavatele käsitlustele peatükkide edenedes uusi.
Ma kasvasin üles katoliiklasena ja kaalusin isegi vaimuliku ametit. Ehkki valisin juristikarjääri, olen veetnud suure osa elust Jumalat ja maailma usundeid tundma õppides. Sõna Jumal
