kutt, tõmbas mu püsti ja küsis, kas minuga on kõik korras. Ma nägin ta silmis hirmu,” lausus Reed kinnisilmi.
“Ta päästis su elu,” laususin leebelt.
“Jah, seda ta tegi, ja ma isegi ei tea, kuidas ta mind üldse rahvasummas nägi. Ma ei ole oma elus kellegi vastu suuremat austust tundnud kui tema vastu. Mitte sellepärast, et ta mu elu päästis, vaid sellepärast, et ka tema oli surmani hirmul, kuid tegi ikkagi oma tööd, hoolides rohkem teiste kui enda elust.”
Istusime mõnda aega vaikides, kuni Reed end uuesti kogus.
“Mark, sa pead mind uskuma. Kui poleks olnud minu vanaisa vaimu, ei oleks ma praegu siin. Ta oleks nagu taevast alla laskunud, käskides mul lahkuda, liftist välja hüpata, õiges suunas joosta – ma mõtlen isegi seda, et ehk saatis just tema noore tuletõrjuja mind päästma. Ma olen nii tänulik, kuid samal ajal tunnen end süüdi, et mina ellu jäin, aga …”
“Ellujääja süütunne?”
“Seda ütleb mu hulluarst ka, Mark.”
Reedi käed värisesid, kui ta taskust suitsupaki ja välgumihkli välja õngitses. Ma ei teadnudki varem, et ta suitsetab.
“Kuule, minu firmas ei ole lubatud siseruumides suitsetada,” laususin kõhklevalt.
“Ma pean närve rahustama,” vastas Reed sigaretti süüdates.
“Sa ei peaks suitsetama, Reed, see ei tee sulle head.”
“Oi, tõsi või? Arvad, et see tapab mu?” küsis ta suitsupilve tagant.
“Noh, see on ikkagi halb harjumus,” vastasin mitte eriti vaimukalt.
Reed tõmbas sügava mahvi, naeratas kergelt ja nähvas: “Suitsetamine ei saada sind põrgusse – see paneb sind lihtsalt haisema, nagu oleksid seal käinud.”
Tema naeratus hajus. “Ja mina olen seal käinud.”
Vaimudega suhtlemise tähtsus ja tähendus on mõõtmatud. Kontakt teispoolsusega võib olla mitmel viisil kasulik. Reedi jaoks päästis spiritistlik olukorrateadlikkus tema elu.
Minu sõbrale Emmale andis see teadlikkus tema elu lõpul selgust ja hingerahu.
Emma oli eakas naine, kes elas Lõuna-Aafrikas. Ta kuulis minu tööst meediumina ja minu vaadetest elu igikestvale olemusele ülemaailmse leviga raadiosaates antud intervjuust. See innustas teda mulle e-kirja saatma. Ma avasin tema e-kirja ja miski, või õigemini keegi nähtamatu, tekitas minus tunde, et pean temaga rääkima. Vastasin talle, kirjutades, et mulle meeldiks temaga pikemalt rääkida. Järgmisel päeval sain uue e-kirja juhtnööridega, kuidas ja millal temaga interneti vahendusel näost-näkku kõnelda saan.
Kui side sai loodud ja tema pilt ekraanile ilmus, olin jahmunud. Emma lamas haiglavoodis, mille peats oli nii palju ülespoole tõstetud, et ta näeks arvutiekraani ja saaks kaamerasse rääkida. Ta oli luukõhn ja habras. Mind üllatas, et nii haige inimene on näinud sedavõrd palju vaeva, et minuga vestelda.
Tema kõrval seisis noor mees, kiiskavvalges haiglavormis lõuna-aafriklane. “Ma olen siin, ma’am , kui te midagi vajate,” ütles ta Emmale, enne kui arvutikaamera vaatealast eemaldus.
“See arvutivärk on ikka vahva asi, eks ole?”
Emma naeratas kaamerasse.
“Ja-jah, muidugi,” vastasin.
“Mul on vähk. Nad ütlevad, et mulle pole enam kaua jäänud.” Emma sinised silmad sädelesid justkui trotsist vähi vastu, mis tema keha õgis. “Ma olen kojumineku suhtes täiesti rahulik. Ma ei ole kunagi surma kartnud. Ma tunnen lõpetatuse tunnet ja tean, et minu aeg on otsakorral.”
Imetlesin julgust, millega ta surma palge ees seisis, ning soovisin teda kuidagi aidata. Kuigi ma tean, et surm on pelgalt üleminek, on see siiski suurema osa inimeste jaoks hirmutav. Ent Emma – tõeline valguskiir – näis nii kartmatuna.
“Ma tunnen enda ümber vaime. Kui te saate seda teha, Mark, siis ma tahaksin teada, kes nad on,” palus Emma.
“Kas teile sobib, kui ma alustan seanssi palvega, sest usun, et palve tõstab vibratsioonisagedust?” küsisin Emmalt. Kui ta noogutas, sulgesin silmad ja palvetasin Jumala poole, et ta mind juhendaks. Seejärel tundsin, et side teispoolsusega on saavutatud.
Kui olin palvetamise lõpetanud, nägin interneti vahendusel Emma tungivat pilku ja tegin kohe algust. “Ma näen kolme naist enda poole tulemas. Kaks neist on teie suhtes vanema tasandil ja kolmas vanavanema tasandil – kõik nad on teie emapoolsed sugulased.”
Emma kuulas vaikselt.
“Neil on teiega väga lähedane suhe. Ma tunnen, et tegemist on ema, tädi ja vanaemaga. Teie emal või naisel, kes tundub teie emana, on väga heledad, peaaegu lumivalged juuksed ja helesinised silmad. Tema silmad on väga soojad,” kirjeldasin ma.
Emma noogutas. “Palun jätkake.”
“See, mida ma teie ema kohta tunnen, väljendub tema kätes. Tema käed on nii pehmed ja soojad. Ma tajun, kuidas ta oma käed teie poole sirutab ja teie käe endale pihku haarab. Ta ütleb, et saate temalt jõudu.”
“Emal olid nii armsad käed, need olid tõepoolest pehmed ja soojad,” kinnitas Emma.
“Teie tädi oli kõhnuke. Ta kandis prille ja tema juustes oli rohkem halli kui valget. Ta oli vaikne inimene, kes elas oma tunded läbi omaette ega näidanud kunagi pahameelt välja, kui tundis, et teda on halvasti koheldud. Vaikimine tegi ta tugevaks, kuid oli ühtlasi tema nõrkus. Ta ei näidanud kunagi kellelegi välja, kuidas kannatas. Ta kehastab mitmes mõttes väljendit “katkematu kannatus,” vahendasin ma.
“Tädi Justine,” ohkas Emma. “Üks õnnetu naine …”
“Tema sõnum teile on, et teispoolsuses pole kannatusi ning kogu valu, mida materiaalses maailmas taluma peate, on vaid väravaks rõõmsasse ellu teispoolsuses – vähemalt tema puhul oli see nii. Ta tahab, et ma teile seda edasi ütleksin.”
“Ja vanaema?” küsis Emma.
“Teie vanaema energia on hoopis teistsugune. Tundub, et ta oli oma laste suhtes väga nõudlik.”
Emma noogutas ja püüdis midagi öelda, kuid teda haaras köhahoog.
“Teie vanaema ei olnud kuri, vaid lihtsalt range ja distsiplineeriv. Ta soovis, et tema tütred saavutaksid elus rohkem kui ta ise, ning kannustas neid tagant, kuidas oskas. Tema võimukas iseloom hävitas teie tädi enesekindluse, kuid mitte teie ema oma. Teie ema oskas tema tugeva iseloomuga toime tulla.”
“Te tabasite nende iseloomu,” sõnas naine, võideldes pealetikkuva köhahooga. “Mis sõnumid neil minu jaoks olid?”
“Nad tegutsevad teispoolsuses ühtse kolmikuna. Nad on üksteisega rahujalal ja tundub, et nad on teie eest teie valus ja kannatustes hoolitsenud. Kõik nad soovivad teiega seda “kannatuste karikat” jagada, kuid teavad, et teie teekond ei ole lõpule jõudnud – pigem on see uue algus. Nad tahavad, et te seda mõistaksite ja valgusele keskenduksite ega kardaks mitte midagi. Järeldades rahust, mida nendest õhkub, on nad teispoolsuse “taeva” dimensioonis.”
Et Emma köha ägenes, tuli hooldaja taas kaamera vaateulatusse.
