tõeste tõusewalla:Kui Teid tulen tutwustama
Üle silla Soome-maale.
Siin ap leian seda paika,
Kus meil õitsid õnne lilled
Wanaaeg’ se wainudella,
Ennemuistse ilmadella,
Kus me’e õnne kuldsel rajal:
Rõõmu, rahu rikal ajal
Isa koeas kaswasime,
Eide kätkis kiikusime –
Kunni kurjad kurnatused,
Kõu pilwe kärgatused,
Rahu põlwe pelletasid,
Kodu paika kolestasid.
Siis ap’, langud, lahku jäime
Ilma laande ikemaie,
Waewa nurme nuutsumaie.
Siin ma leian seda paika,
Kust meid kandis Kalewala
Wahwa wõidu walinates
Taewa piire taplemaie.
Wõera maale wõitlemaie:
Et ei pääsend pealta päewe,
Alta ilmast habenikud –
Meie muru muljumaie,
Waba wendi waewamaie.
Siin ma leian seda paika,
Kus me’e isad enne käinud,
Emad, wennad wõerusella,
Piigad lusti pidudella.
Kus na’d kannud koku löönud,
Kuningriigi terwist joonud;
N’agu meie muistsed laulud
Pidupõlwest paiatawad:
“Nägin soo suitsewada,
“Nägin aru aurawada,
“Soo teil sulas oluta,
“Aru auras annikata.“
Siin ma leian seda paika,
Kus weel tõus’wad tänapäewa
Wennad wiirmaliste walgel,
Õed roosi puna palgel
Nagu tammed taewa poole,
Pihlak-puuda pilwedeni.
Meie wennad Wirulased,
Suure Soome sugulased
Uuest alles uimasella
Piina põlwest põduralla;
Waenu haawad walutawad,
Waimu walgust waigistawad.
Hirmsas öödes, hellad welled!
Seitse aega – suigusime:
Ei meil paistnud päike pilwest,
Kuu ei annud öösel kuma
Ega tähed walgus tera.
Pime musta paksu pilwid
Wälgud üksnes walgustasid.
Põhja tormi puhumisel
Hakkas taewas haljendama,
Koidu piire tumendama,
Walu tuuled waikimaies,
Päike paistab pilwe pilust;
Silmad siiski wälja jäänud,
Näe ei enam nii kui enne.
Ihu tuikab haawadesta,
Isamaa aurab udusta. –
Lootus jääb mul liikumata,
Soomes sõbrust sobidada,
Isa pinda istutada:
Kalewala kasusida –
Kalliuse kaskesida,
Armastuse aabasida,
Wana waimu wahterida.
Tõusku, tõusku taewaani,
Pikaks peale pilwedeni
Meie kodu kaswamaie,
Kalewide kalju linna! –
Panen laulu lõpeteles
Kandle Soome kalju peale,
Ootma aega uuendusi,
Kalju linna kosundusi.
Põhja kannel
Miks, põhja kannel kõlised.
Sull keeled kurwad, talwised,
Kas laulad küünla kuule sa,
Ehk tahad suwe ärat’da?
Mul undas kaugelt helinad,
Ehk pulma lood ju oliwad:
Ei sure arm meil wahe teel,
Oh mõrsja, mõrsja! oota weel.
Mul süda truu ja õiglane
Sull’ tuikab wastu, neiuke!
Sind lunastan ma põue lind,
Ehk maksaksid sa were hind’.
Ei rikust meil kül puuduwal,
Ei kangust kalju künka all:
Miks wiibid sa, mo kallike?
Ah lähed leeri sügise! –
Wana taat
Kül kiies kuhab õhtu a’al
Üks hõbejõgi põhja maal;
Ta kumin kuuluks kaugele,
Wee läige tõuseb taewase.
Ta laentel kiigub kuld’ne paat,
Seal püüab kalu wana taat:
Taat? – Oh ei usu minu meel!
Ta sõidab lusti Woksa weel.
Kuuwalgel aga kiwi peal,
On kaldal kuulda leina heal;
Seal laulab näki neitsike,
Üht lugu lõune piigale.
Oh tuleks taat sel paadiga
Ka Lääne merde mängima!
Ma waataks waiksel walgel ööl,
Kuis käib ta kena taewa tööl.
Waat wiirmalised wuhawad,
Ka mere laened kuhawad:
Taat esimeste juures töös
Ja näkineitsi kalaku’us.
Kül wõin ma kaua oota sealt,
Ei äima paati, laulu healt!
Sest wiirmalised, – maru heal,
On näitus kurja ilma peal.
Ei ole
Ei ole meie a’ane
Neist – ühte ainukest,
Kes kuduks isamaale
Auu-pärga lilledest.
Mis wõerad linnnd kannud,
On kidur kewade,
Mis nemad sulle
