(nagu laste saatmiseks ülikooli, iseenda pensionipõlveks).
Rikkuse teisele astmele jõudnud inimene on suutnud säästa nii suure summa, et selle investeerimisest saadav tulu katab ka säästmisvajaduse. See tähendab, et ta võib säästmise lõpetada ning selle võrra suurendada jooksvaid kulutusi.
Kes siiski jätkab säästmist, liigub rikkuse kolmanda astme poole. Rikkuse kolmandale astmele jõudnud inimene on kogunud nii palju raha, et selle investeeringutelt saadav tulu katab kõik vajalikud väljaminekud nii praegu kui ka tulevikus. Teisisõnu on niisugusel inimesel valida, kas jätkata töötegemist või pühenduda hobidele.
Rikkuse neljandale astmele jõudnud inimese võimalused on veelgi avaramad: ta võib märkimisväärselt suurendada oma jooksvaid kulutusi. Kes sellel astmel oma elustiili luksuslikumaks muuta ei soovi, kasvatab säästusid edasi, sest ei suuda kogu oma kapitali juurdekasvu ära kulutada. Ta liigub rikkuse viienda astme poole.
Rikkuse viiendal astmel olijal on nii palju raha, et ta ei suuda seda parimagi tahtmise korral kunagi ise ära kulutada – tõenäoliselt loob ta juba oma eluajal või loovad pärijad hiljem märkimisväärse suurusega heategevusliku sihtkapitali (nagu Eestis on näiteks Aadu Luukase Sihtasutus).
Ilmselt panite tähele, et rikkuse astmete kirjeldused ei sisaldanud ühtki numbrit. Sellepärast, et "vajalikud väljaminekud" on suhteline mõiste. Ühel on need suuremad, teisel väiksemad, vastavalt sellele on erinev ka säästude summa, millega võib ennast rikkuse esimesele, teisele või kolmandale astmele paigutada.
Kerge pole esimesi astmeid pidi ronida sellegipoolest, sest kaasaegne massimeedia on muutnud meie "naabriteks" – meie elustiilivalikute mõjutajaiks – staarid, kelle sissetulekud on "tavalise" inimese omadest mitte paarkümmend protsenti, vaid mitu või isegi mitukümmend korda suuremad. Kui kujundada oma tarbimissoovid ja – standardid selliste "naabrite" järgi, on lihtne ennast lõhki laenata või haigeks töötada.
1.4 Eelarve ja finantsplaan
Rahandusliku sõltumatuse poole aitab püüelda isikliku eelarve ja finantsplaani koostamine. See on viis, kuidas inimene saab ise kaasa rääkida oma tuleviku kujundamises. Loomulikult ei lähe kõik alati plaanide kohaselt, aga nagu on öelnud kunagine Suurbritannia peaminister Winston Churchill, läheb neil, kes plaane teevad, paremini kui neil, kes ei tee, olgugi, et plaanidest harva kinni peetakse.
Eelarve ja planeerimine on tähtis neilegi inimestele, kellele tundub rahandusliku sõltumatuse eesmärk liiga kõrgelennuline. Näiteks võib plaani puudumisel juhtuda, et inimesel ei jätku mõne hädavajaliku kauba või teenuse jaoks enam raha, sest ta kulutas selle pärast palgapäeva läbimõtlematult teise- ja kolmandajärgulistele asjadele. Eriti halval juhul võib selline isik võtta palgale abiks kõrge intressiga laene, mis söövad nüüd ära ka osa järgmise kuu sissetulekust. Või jäi plaani puudumise tõttu sõlmimata mõni oluline leping: näiteks jäi maja või korteri kindlustusleping õigel ajal pikendamata ja just kindlustuskaitseta päevadel juhtus sellega tule- või veeõnnetus.
1.5 Eelarve ja finantsplaani koostamine
Abivahendeid eelarve ja finantsplaani koostamiseks
www.minuraha.ee › Kalkulaatorid › Pere-eelarve vorm
www.minuraha.ee › Kalkulaatorid › Säästmise kalkulaator
www.minuraha.ee › Kalkulaatorid › Igapäevaste pisikulude kalkulaator
www.kalkulaator.ee › Universaalne säästukalkulaator
www.kalkulaator.ee › Säästude tulevikuväärtuse kalkulaator
Esimene samm isikliku finantsplaani koostamisel on eesmärkide paikapanemine. Kõigepealt tähtsuse järjekorras põhieesmärgid – hädareservi moodustamine (reserv, mida saab kasutada, kui tekib ootamatu ja vältimatu vajadus teha suuremaid kulutusi seoses iseenda või oma varaga – arstiabiks, auto või katuse remondiks vms), pensionisäästu kogumine. Neile järgnevad lisaeesmärgid: sissemakse kogumine oma kodu ostuks, säästmine või laenu võtmine mingite suuremate kestuskaupade soetamiseks, raha kogumine laste ülikoolisaatmiseks, puhkusereisiks vms.
Eesmärgid – olgu see siis "korteri omafinantseeringu osa kolme aasta pärast, 15 000 eurot" või "üheotsapilet Austraaliasse ühe aasta pärast, 1000 eurot" või midagi muud – tuleb ümber arvestada igakuisteks makseteks. Omafinantseeringu eesmärk tähendab, et iga kuu tuleb kõrvale panna ca 417 eurot (15 000 eurot / 36 kuud; lihtsuse mõttes ei arvestanud me siin, et säästetud summad võivad teenida ka intressi), lennupileti eesmärk aga 83,4 eurot (1000 eurot / 12 kuud).
Teine samm on eelarve koostamine: tulude ja kulude kõrvutamine. Kulutused on otstarbekas jagada hädavajalikeks ning valikulisteks. Hädavajalikud on toidukulud, korteriüür, hügieenikulud, mõnedel inimestel kulud ravimite ostuks jms. Nende kulutuste vähendamine võib halvemal juhul tähendada ohtu teie tervisele.
Hädavajalik on veel laenu ja laenuintresside tasumine. Laenu tasumata jättes riskime laenuga ostetud varast või laenu tagatisest ilmajäämisega või laenu käendajaks olevate inimeste viha alla sattumisega. Hädavajalikud võivad olla tegelikult ka kahjukindlustusmaksed ja õnnetusjuhtumikindlustusmaksed, viimased eriti juhul, kui meie sissetulekust sõltub mõnede teiste inimeste toimetulek.
Valikulised kulutused on vaba aja sisustamise kulud, reisikulud jms. Teatud piirini on valikulised ka majapidamiskulud, garderoobikulud ning kulud kestvuskaupadele. Valikulisi kulusid saame vähendada oma elu, tervist ja tulevikku ohtu seadmata, kuigi vähendamine ei ole alati meeldiv.
Tulude poolel on enamikul inimestel töötasu, osal võib olla ka mõni riigipoolne toetus, tulud olemasolevatest investeeringutest või ettevõtlusest. Tulude poolel oleks mõistlik arvestada võimalusega, et sissetulekud võivad aja jooksul muutuda, aga mitte ainult tõusu, vaid mõnikord ka languse suunas.
Kui tulud ületavad jooksvaid kulusid, saame asuda kolmanda sammu juurde: vaadata, kui palju finantseesmärke on võimalik ülejäägist täita.
Kui eelarvel ülejääki pole või see on liiga väike, võiks kõigepealt ette võtta kulude ülevaatamise. Vähe on inimesi, kelle kõik kulutused on viimseni ratsionaalsed. Enamikul on mõningaid harjumusi, mis võrduvad raha tuuldepildumisega. Need leiab üles mõnenädalase või – kuulise kulutuste jälgimise ja analüüsimisega. Tõenäoliselt saab vähemalt osa neist teatud enesekontrolli korral säästuks pöörata.
Kulutuste jälgimine ei tähenda tingimata kõigi ostutšekkide alleshoidmist ja kulutuste kaustikusse või arvutisse märkimist. Kes tasub suurema osa ostude eest deebet- või krediitkaardiga, näeb kulutatud summasid ja kulutuste tegemise kohti ka pangaväljavõttel. Mõne panga internetilehel
