võis Nõukogude lennuvägi hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks. Põhja-Bukoviinat oli tarvis sellepärast, et läbi selle territooriumi kulges strateegilise tähtsusega rokaad-raudtee Odessast läbi Kišinjovi ja Tšernovtsõ Lvovi, millel olid euroopalikud rööpmed ja mis lubanuks kasutada veerevkoosseisu Euroopa raudteedel. (Военно-исторический журнал, 1991, nr 10, lk 17.)
Ma ei saa millestki aru! 1939. aasta septembris kirjutati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel alla leping „Sõprusest ja piirist”. Kordan: sõprusest! 1940. aasta juunis polnud Saksamaal mingeid sõjalisi plaane Nõukogude Liidu ründamiseks. Aga Lõunarinde väed armeekindral Žukovi juhtimisel liikusid Bessaraabiasse, et „hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks”.
Mis sõprus see selline on? Hitler Nõukogude Liitu siis ei ähvardanud. Vastupidi! 1940. aasta juunis sõdis Hitler Prantsusmaa ja Inglismaa vastu, Saksamaa tagala oli täiesti kaitsetu. Mitte Hitler ei ähvardanud Nõukogude Liitu – hoopis Stalin ja Žukov olid valmis Saksamaa naftaallikatest ära lõikama. Sünteetilise kütuse tootmine Saksamaal saadi märkimisväärsetes kogustes käima alles 1943. aastal. 1940. aasta juunis sai Saksamaa, merelt Suurbritannia laevastiku poolt ära blokeerituna, naftat üksnes Rumeeniast ja Nõukogude Liidust.
Sel moel võis Punaarmee sissetung Rumeeniasse koos samaaegse tarnete katkemisega Nõukogude Liidust peatada kõigil rinnetel ühe hetkega kõik Saksa tankid ja soomustransportöörid, suurtükivedukid ja autod, hävitajad ja pommitajad, ristlejad ja lahingulaevad, eskaadrimiinilaevad ja allveelaevad.
Lihtsamalt öeldes, Lõunarinne Žukovi juhtimisel mitte ei võtnud lihtsalt Rumeenialt ära mingi osa territooriumi, vaid lõi ohu Saksamaa eksistentsile hetkel, mil Saksamaa pidas sõda Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Seltsimees Stalin annab käsu – Punaarmee annab löögi Ploiești pihta ning Teine maailmasõda lõpeb niisiis Nõukogude Liidu võiduga.
Meie akadeemikud nimetavad mind igasuguste koledate sõnadega, kuid tunnistavad avalikult, et Punaarmee tegevusel Rumeenia vastu 1940. aasta juunis oli peamiseks eesmärgiks luua oht Rumeenia naftapiirkondade vastu, mis olid Saksamaa peamiseks naftatarnijaks. Ja selles on kogu „Jäälõhkuja” sisu. Kodanikud akadeemikud, tänan toetuse eest!
Stalinil ja Žukovil oli vähe luua ähvardus Saksamaa vastu. Neil oli millekski vaja ka Põhja-Bukoviinat, vedureid ja vaguneid Euroopa rööpmetelt. Milleks „kasutada veerevkoosseisu Euroopa raudteedel”, kui Punaarmee sedasama Euroopat rünnata ei kavatsenud?
Kõige jubedam ja kõige häbiväärsem sõjaline kaotus kogu maailma ajaloos oli Punaarmee purustamine 1941. aastal. Mitte ükski maailma armee ei olnud kunagi vaenlasele jätnud nii palju tanke, kahureid ja lennukeid, nii palju vintpüsse ja kuulipildujaid, nii palju padruneid ja mürske, nii laialdasi territooriume ja nii palju vangilangenuid.
Punaarmee lahingutegevusi planeeris kindralstaap, mida 1941. aasta jaanuarist juhtis armeekindral Žukov. Aga näe on inimesi, kes väidavad, et Žukov ei kaotanud mitte ühtegi lahingut. Aga kas kindralstaap ja selle geniaalne ülem ei kanna 1941. aasta häbi eest vastutust?
Žukovi süü 1941. aasta hävingu eest ei ammendu kuritegeliku hooletusega sõjategevuse planeerimisel ja enese taandamisega vägede juhtimisest sõja alguse hetkel. 1941. aasta häving sai võimalikuks sellepärast, et aasta varem lõi Žukovi Lõunarinne ähvarduse Saksamaa turvalisusele. Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina sai Žukov Rumeenialt kätte ära lahinguta. Ent veretul võidul olid verised tagajärjed: Hitler taipas äkki, et ta pole sugugi Euroopa peremees, et Saksamaa asub täielikus sõltuvuses Nõukogude Liidu edasisest tegutsemisest.
Punaarmee tegevus 1940. aasta juunis pani Hitleri hindama strateegilist olukorda hoopis teisest vaatenurgast: Saksamaa peab sõda Suurbritannia vastu, kuid igal hetkel võidakse Saksamaa armee, lennuvägi ja laevastik, nagu ka tööstus ja transport paralüseerida, kui nii otsustab Stalin.
Suur strateegiateoreetik B. Liddell Hart arvas, et Punaarmee kurjakuulutav tegevus 1940. aasta suvel oli selleks tõukeks, mis sundis Hitlerit järele mõtlema Stalini edasiste plaanide osas ning jõudma ainsale võimalikule järeldusele:
Hitleril oli tõsine jutuajamine Generaloberst Alfred Jodliga sõja võimalikkusest Nõukogude Liidu vastu, juhul kui Punaarmee püüab hõivata Rumeenia naftapiirkondi. (B. Liddell Hart, History of the Second World War. London: Cassell, 1970, lk 150.)
See sündmus sai esimeseks sammuks Nõukogude Liidu ründamise plaani väljatöötamisel – mitte mingi Lebensraum’i vallutamise nimel, vaid Saksamaa päästmise nimel.
1940. aasta suvel oli Hitleril nii palju ruumi, et ta kontrollis seda juba raskustega: Narvikist Lyonini, Kopenhaagenist Praha ja Viinini, Varssavist Pariisini.
1976. aastal andis Vojenizdat selle Liddell Harti raamatu välja vene keeles pealkirja all „Teine maailmasõda”. Toimetajaks ja eessõna autoriks oli tuntud ajaloolise tõe eest võitleja polkovnik O. A. Ržeševski.
Nähtavasti hooletusest jäi tekstist välja ülaltoodud lõiguke põhjustest, mis sundisid Hitlerit alustama ettevalmistust sõjaks Nõukogude Liidu vastu. Võimalik, et selle ja selle sarnaste väikeste möödavaatamiste eest välismaiste raamatute väljaandmiseks ettevalmistamisel, kui kõige tähtsam jäeti vahele, mistõttu mõte kadus või muutus vastupidiseks, autasustati Oleg Aleksandrovitš Ržeševskit ordenite, ametikohtade, teaduslike kraadide ja nimetustega, ta sai Teise maailmasõja ajaloolaste assotsiatsiooni presidendiks, VNFSV teeneliseks teadlaseks, professoriks, teaduste doktoriks jne, jne.
Kuid Ržeševski oli kõigest ideoloogilise rinde võitleja. Aga kuidas Žukov ise hindas oma tegevust 1940. aasta juunis, kui tõukas Hitlerit selle poole, et alustada ettevalmistust kallaletungiks Nõukogude Liidule?
Žukov ei hinnanud oma tegevust mitte kuidagi.
„Krasnaja zvezda” (15. detsember 2009. a) nimetab Žukovi memuaare „hindamatuks raamatuks”. Kuid selles „hindamatus raamatus” unustas suur väejuht anda oma vaimustatud lugejatele teada sellest, millega ta tegeles 1940. aasta mais. Sel ajal purustas Hitler Prantsusmaad, aga Žukov viibis Moskvas ja ei olnud ühelgi ametikohal. Istus justnagu jõude.
Kuid ei istunud ta midagi jõude. Sel ajal valmistas ta ette sõda Rumeenia vastu. Hiljutine kogemus Soome sõjaga näitas, et väikesteks sõdadeks tuleb valmistuda sama tõsiselt nagu suurtekski. 7. juunil 1940. aastal ei saabunud Žukov Kiievisse mitte tühjade kätega, vaid juba valmis plaaniga Rumeenia purustamiseks juhul, kui Bessaraabiat ja Põhja-Bukoviinat ei anta ära ilma lahinguteta. Lõunarinde loomine ja vägede koondumine ei nõudnud uusi kohtumisi Staliniga detailide täpsustamiseks. Kõik oli juba otsustatud ja välja töötatud – jäi üle vaid väed ette valmistada.
Kuid Žukov ei meenuta seda ega mõtle kõigele sellele üldse oma memuaarides. Esimeses väljaandes pole Rumeenia ja Lõunarinde kohta mitte sõnagi! Teine väljaanne ilmus juba pärast Žukovi surma, kuid ka selles pole mingeid vihjeid Lõunarindele.
1980ndate aastate algusest saati olen ma briti raadios kahe aastakümne vältel tihti esinenud, peamiselt Seva Novgorodtsevi programmis. Ja korrutasin visalt ühte ja sama punkti: Žukov ei mäleta, et 1940. aasta juunis eksisteeris Lõunarinne, et Žukov ise oli Lõunarinde ülem, et selle rinde tegevus mängis saatuslikku osa meie rahva, meie Kodumaa saatuses!
Ei tea, kas mõjus minu tänitamine või veel mingi faktor, kuid pikapeale selgines surnud strateegi mälu ja 20 aastat pärast oma surma talle lõpuks ”meenus”, et Lõunarinne oli olemas, et ta juhtis ise seda rinnet. Vastav lõiguke lisati memuaaridesse, tõsi, rõhuga mingitel koomilistel momentidel, ilma tõsistesse küsimustesse
