sõjalistes küsimustes ei orienteerunud, vähemalt sõja esimesel poolel. Žukov teatas režissöör Grigori Tšuhraile: „Stalin kartis sõda. Aga hirm on halb nõuandja” (Krasnaja zvezda 19. september 1995. a).
Vaimustav! Kui Stalin kartis sõda, siis tulnuks suurel strateegil Žukovil 1940. aasta mais öelda: seltsimees Stalin, kavatsus vabastada Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina on äärmiselt ohtlik. Eriti nüüd, kui Hitleri kõik tankid, kõik lennukid, kogu laevastik, kõik asjalikud kindralid ja peaaegu kõik diviisid sõdivad Prantsusmaal. Me hirmutame Hitleri ju ära! Tal pole millegagi Rumeeniat kaitsta. Milleks meile Bessaraabia, ja veel sellisel hetkel? Kas meil sinuga ei jätku Nõukogude Liidus maad? Kujutle, seltsimees Stalin, et me peame täiemõõdulist sõda Jaapani vastu, et meil pole oma naftat, et me ostame seda iseseisvast Aserbaidžaanist, kes ei suuda ennast ise võimsa vastase eest kaitsta. Ja vaat selle, meile eluliselt tähtsa naftatootmise rajooni kõrvale koondas keegi poolemiljonilise armee kolme tuhande tanki, kahe tuhande lennuki ja kümnekonna tuhande suurtükiga. Meil sinuga, seltsimees Stalin, ei oleks siis hea olla. Kujuta siis ette, mis tunne on Hitleril? Ta peab ju meie ähvardusele kuidagi reageerima. Millised variandid tal on? Viia ohu Rumeeniast eemale saab ainult Nõukogude Liidu purustamisega. Me ju provotseerime ise oma tegevusega Hitlerit vastulöögile! Me ju kutsume kaela Saksamaa kallaletungi! Hitler on ju sunnitud Saksamaa kaitsmise nimel alustama meie vastu sõda!
Stalin oli Žukovi sõnul rumal ja arg, aga Žukov ise – tark ja vapper strateeg. Miks siis tark ja vapper ei hoidnud Stalinit tagasi saatuslikust veast?
Nõukogude Liitu valitsesid kolm jõudu: partei, armee ja riikliku julgeoleku organid.
Kui me räägime parteist, siis mõtleme sellega kõiki naaber- ja sugulusstruktuure: riigiaparaati, kaasa arvatud kohtud ja prokuratuuri kommunistlikku noorsooühingut, pressi (aga see oli tervenisti parteiline), ametiühinguid.
Kui me räägime armeest, siis peame silmas veel ka sõjatööstust, sõjaväestatud organisatsioone, kümneid miljoneid reserviste.
Kui meenutame riikliku julgeoleku organeid, siis võtame tähelepanu alla kogu proletariaadi diktatuuri karistusaparaadi: koputajate leegionid, miilitsa, piirivalve- ja siseväed, vanglad, vangilaagrid.
Niisiis, 1940. aasta juunis kohtusid Kiievis kolm tegelast:
1. Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär Hruštšov – see on partei;
2. Kiievi erisõjaväeringkonna (ja Lõunarinde) vägede juhataja armeekindral Žukov – see on armee;
3. Ukraina siseasjade rahvakomissar, riikliku julgeoleku 3. järgu komissar Serov – see on GB.
Ukraina oli nagu terve Nõukogude Liidu vähendatud koopia, mudel.
Hruštšov, Žukov, Serov – kolm rahva õnne eest võitlejat. Üks võitles helge tuleviku eest Moskvas, lastes maha kümneid tuhandeid inimesi ja sugugi mitte vähem Ukrainas; teine vabastas Poolat, kolmas Rumeeniat.
Hruštšov, Žukov, Serov – triumviraat, kolm vägilast, kolm musketäri, kolm tankisti – kolme peale vennalikult vene rahvalikku jooki kulistanud kolm lõbusat sõpra.
Nad mõistsid üksteist.
Suures ja võimsas, tõepärases ja vabas vene keeles on nii palju kauneid sõnu, eredaid ja kujundlikke väljendeid, kuid selle juhtumi kirjeldamiseks kõlbab vaid üks täpne väljend: tundsid üksteist juba lõhnast. Varsti paiskas sõda nad Nõukogude Liidu ääretutele avarustele laiali, kuid nad ei unustanud üksteist ja aitasid üksteist, millega suutsid – kogu sõja vältel ja pärast seda. Rindeteed viisid neid kord kokku, siis pillutasid jälle tuhandete verstade taha.
7. novembril 1943. a kandsid ÜK(b)P keskkomitee poliitbüroo liige, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär kindralleitnant Hruštšov ja ülemjuhataja asetäitja Nõukogude Liidu marssal Žukov Stalinile ette: Kiiev on võetud! Võetud just Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval! Sellistest võitudest kirjutab palju aastaid hiljem poeet Juri Leonidovitš Nesterenko:
И было ведомо солдатам,
Из дома вырванны… войной,
Что города берутся – к датам.
А потому – любой ценой. 3
Kiiev on selleks hiilgav näide. Suureks tähtpäevaks. Hinna taha asi ei jää!
Neid on ees veel palju – juubeliteks võetud linnu. Ja kõige krooniks – Berliin. See on vaja võtta 1945. aasta 1. maiks, kõigi maailma proletaarlaste solidaarsuse pühaks.
1943. aasta novembris jäi Hruštšov Kiievisse Ukrainat taastama, aga Žukov läks Berliini peale. Tema järel – Serov. Pärast sõda tõstis saatus üles kord ühe, kord teise. Või paiskas äkki pagulusse. 1947. aasta märtsis võttis Stalin Hruštšovi Ukraina peremehe kohalt maha, kuid sama aasta detsembris pani uuesti kohale tagasi.
Seejärel, 1949. aasta detsembris, pani Stalin Hruštšovi juba teist korda Moskvat valitsema.
1945. aasta kevadel määrati Žukovi asetäitjaks Saksamaa tsiviiladministratsiooni asjus riikliku julgeoleku 2. järgu komissar Serov. Žukovi ja Serovi käsutusse sattusid mõõtmatud varandused. Oma võimeid näitasid mõlemad. Jutt polnud mitte üksnes Saksa pankade aaretest, mitte üksnes kotitäitest mitte kellegi poolt arvele võetud rahast, mis oli ikka veel käibel, mitte üksnes kilomeetritest kallitest kangastest, vagunitest kallihinnalisest mööblist, vaid ka Dresdeni galerii maalidest, kullast ja briljantidest, Saksa keisri abikaasa kroonist.
Stalin sai teada ülekäte läinud marodööride suurejoonelisest prassimisest. Serov pääses ehmatusega ja sai varsti isegi ametikõrgendust. Oleks pääsenud ka Žukov, kuid tal oli peale marodööritsemise, eriti suures ulatuses varastamise, ebaseadusliku ordenite jagamise ja muude kriminaalkuritegude välja tulnud veel üks plekike: ohjeldamatu hooplemine. Žukov kirjutas enda arvele võite lahingutes, millest ta tegelikult osa ei võtnud. Stalin võttis Žukovi kõrgetelt kohtadelt maha ja saatis juhtima Odessa, kahe aasta pärast – Uraali sõjaväeringkonda.
Žukov ei kaotanud lootust. Tema sõber Hruštšov oli poliitbüroo liige, see tähendab kuulus juhtide esimese kümne hulka, kes valitsesid Nõukogude Liitu. Tema sõber Nõukogude Liidu kangelane kindralpolkovnik Serov oli NSV Liidu siseministri esimene asetäitja. Žukov võis arvestada sellega, et Hruštšov toob ta ükskord võimu tippu tagasi. Aga Serov abistab.
Selline võimalus tekkis 1952. aasta suvel.
Avame raamatu „Valgevene piirivalveteenistuse ajalugu”, mille andis välja Valgevene Vabariigi riiklik piirivalvekomitee (История пограничной службы Беларуси. Минск: ИВЦ Минфина, 2011). Leheküljelt 251 loeme:
Pärast Nõukogude ja fašistlike vägede jõudmist eraldusjoonele sõlmiti 28. septembril 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel piirileping.
Vaat nii! 23. augustil 1939. aastal sõlmiti Kremlis Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping. Alla kirjutasid seltsimees Molotov ja Herr Ribbentrop. Leping läks ajalukku nende nimedega.
Leping oli äärmiselt veider. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ei olnud ühist piiri. Nende vahel oli Poola. Seepärast ei saanud Saksamaa tungida kallale Nõukogude Liidule
Ja teada oli kodust / sõja poolt väljarebitud sõduritele, / et linnad võetakse – tähtpäevadeks. / Seepärast – iga hinna eest.
