korral tundsin öeldu üle suurt uhkust. Mis võiks olla magusam komplimendist, mis tuleb su isa suust ja südamest. Eriti kui neid on kaks.
1992. aasta kevadel oli Martin Kukk 23-aastane. Tema vastne äripartner Leo Kamarski sai just 30.
Martin oli lüheldast kasvu sportlik noormees. Ankeeti märkis ta alati meeter seitsekümmend viis, kuigi tegelikult ulatus tema vertikaalmõõt hommikuti vaevalt 1,71-ni, piirdudes õhtuks sageli häbiväärse 1,69-ga. Kogu tema noorus oli üks lõputu sportimine ja väsimatu ringirahmeldamine. Puberteedieas, kui testosteroonitase kasvavas organismis ohtliku nivooni tõusis, lisandus igapäevaste pingutuste hulka ka vastassoo esindajate jahtimine. See tegevus muutus kiiresti päevaülesandeks number 1, jättes kaugele seljataha tennise ja maadlustrenni. Rahvatantsus Martin veel mõnda aega püsis, aga seda vaid seni, kuni jätkus lahkeid tüdrukuid. Nagu keskmisele sportlasele kohane, jäi Martini haridustee tagasihoidlikuks. Nõukaaja lõpul valitud tehnikumiharidus paistis iseseisvuse turumajanduslikus valguses eilne päev. Seda see kahtlemata oligi. Kes oleks võinud arvata, et analoograale hakkavad asendama digitaalsed personaalarvutid. Ühte neist, rohekalt helendava kuvariga eksemplari, demonstreeriti Martini lõpuaktusel. Direktori uljas kõne peatselt saabuvast digitaalrevolutsioonist kõlas kui nekroloog värskelt diplomeeritud spetsialistile. Martinil läks süda pahaks. Enesetunnet ei parandanud ka võõrasisa, kes noort meest enda juurde leivakombinaati tööle kutsus. Leivaahju nooremseadistaja ei kõlanud just unelmate ametina. Ka mitte mannekeenide arvates. Oli vaja leida midagi dünaamilisemat. Kõik muutus nii kiiresti, et ainsaks mõistlikuks asjaks, millele õpinguid pühendada, oli muutustega kohandumine. Paraku säärast ainet ühegi ülikooli õppeprogrammis ei leidunud. Nii siseneski Martin kapitalismi tagauksest akadeemilise ettevalmistuseta.
Leo elu oli tolleks huvitavaks ajajärguks jõudnud mõnevõrra kaugemale. Linnakeses nimega Tartu komplekteeris ta ennast kõige eluks tarvilikuga: filoloogihariduse, pikkade punakate juuste ja abikaasa Victoriaga. Ta polnud päris kindel, kas temast saab prosaist või luuletaja. Nende kahe variandi plusse ja miinuseid vaagides ta oma päevi sisustaski. Leo kandis prille, pesi kaks korda nädalas šampooniga pead ja oli kõhn. Leo oli 1,88 pikk, pidades ennast keskmisekasvuliseks. Muide, ka Martin Kukk armastas enda kasvu kohta sama määratlust kasutada. Ühel täiesti tavalisel päeval saabus Leo abikaasa Victoria töölt – ta töötas rahvusraamatukogus laenutähtaja pikendamise osakonna spetsialistina – ning andis mehele edasi järgmise informatsiooni: 1) ta on rase; 2) Leo peab tasuva töö leidma. Tänu korralikule keeleoskusele leidis Leo rakendust laevas. See võttis Helsingist kained inimesed peale, lasi need Tallinnas poolpurjakil välja ja korjas siis eelmise satsi, nüüd juba üsna raskes joobes, tagasi laevale, et nad omakorda teisel pool Soome lahte mäluaugus maha laadida. Atraktsioon kogus populaarsust. Varsti kubises Soome laht taaskasutatud laevadest, mis haisesid higi, suitsu ja alkoholi järele. Leo uus päevakava erines eelmisest sootuks. Hommikul vara lahkus ta kodunt enne Victoria ärkamist. Laeval, baaris, vahetas ta kõik kallid välismaa viinad omatoodute vastu, teenides niiviisi igalt pudelilt raamatukogutöötaja kuupalga. Kella kaheksast kella kaheteistkümneni valas Leo välja mitusada liitrit kõige erinevamaid napse. Lõunapausil näppas Leo baarist paki Poola küpsiseid ja koputas ühele kajutiuksele, mille avas nägus koristaja Sveta. Pool tundi hiljem, sättides peegli ees kikilipsu otseks, võttis ta mõttes üles vana proosa- ja luuleteema. Sealt edasi õhtuni jälle lõputu valamine. Kui Leo öösel koju jõudis, Victoria juba magas. Leo andis naisele musu ja poetas tolle padja alla nutsaka välismaa rahadega.
Sel perioodil valmis Leo esimene rahvusromantiline katsetus luulevallas.
Põhjamaa me sünnimaa
siin ja teispool lahte ka
soome kõrid eesti
laevad margad
liitriks liitrid
krooniks kaotavad kõik me vaevad
Noor ja tarmukas, ent testosterooni ületootmise tagajärgede all kannatav Martin otsis sellele väljapääsu. Kõik mida ta hetkel vajas, olid kergemeelsed vastassoo esindajad, kellega võimalikult palju ja sagedasti vahekorda astuda. Ent Martin kannatas veel ühe puuduse all. Nimelt ei lubanud nõudlik iseloom ja kõrgendatud ilumeel tal ükskõik kellega end kergendada. Martini rahutud silmad vilasid pidevalt parima kraami otsingutel ja et seda regulaarselt kätte saada, oli hädavajalik omada mõningaid aksessuaare. Milleks omakorda oli tarvis raha. Raha aga kulus palju, sest mida kaunim märklaud, seda tulisemalt hormoonid noort meest seestpoolt kõrvetasid. Surnud ring ühesõnaga.
Põlise põhjaeestlasena ei olnud Martinile hõimuvendade keel võõras. Ta tiirutas kesklinnas, sihtmärgiks kõrge ehitis, milles sajad soome turistid vaheldumisi jõid ja magasid, ning üritas põhjanaabritega ärilisi sidemeid luua. Lips ees, sõlmis ta uhke hotelli fuajees tutvusi, lootusega leida äripartnereid, kellega koos kohalikus rahvamajanduses uus lehekülg pöörata. Äriasjad edenesid vaevaliselt. Soomlased kuulasid küll viisakalt, kuid iga kord, kui Martin oma uusi tuttavaid konkreetsetele tegudele ärgitas, hiilisid need baari, kus juba poole tunni pärast pooled neist ennast täis oksendasid. Taipliku noormehena mõistis Martin peagi põhjanaabrite tegelikke ambitsioone ning korrigeeris oma käitumist vastavalt turu ootustele. Sellesama laevaga, millel Leo kirjanikukarjäär luule poole kreeni kiskus, asus Martin odava viinaga varustama neid vaeseid soomlasi, kes patriootlikel põhjustel alkoholi vaid kodumaalt ostsid.
„Loomulikult on kõik maksud makstud,“ kinnitas ta iga kord, kui mõni põhjanaaber liiga kauaks kahtlema jäi. Eriti umbusklikele näitas Martin vastavat tõendit Maksuameti blanketil. Nimetatud dokumendi oli ta tuttava arvutis ise kujundanud. Esteetiliselt nägi see välja askeetlik, kuid asjalik, sisu kõik puha soome keeles, mõne üksiku tühise kirjaveaga. Usutavus kandis vilja. Soomlaste rahakotid avanesid pärani, nagu strippari jalad dollaripaki peale.
Samal laeval toimus ka Leo ja Martini esimene kohtumine. Martin võttis õlle, neelas sportlikult pool liitrit mõne sõõmuga ja vaatas tantsupõrandale. Kümmekond paarikest üritasid teineteise najal püsti jääda. Muusika viitas tangole. Ka teine õlu lendas sama vabalt sisse. Martin toetus baariletile, pilk endiselt tantsijatel.
„Lääs käib põhja,“ pomises ta endmisi.
„Ja meie koos nendega,“ lisas Leo ja lükkas Martini ette uue kannu. Kell oli pool kümme hommikul.
Mõne nädala jooksul õppisid kaks meest teineteisest lugu pidama. Nad kohtusid alati baaris, üks ühel, teine teisel pool letti. Nende jutt oli napp, ent sisukas.
„Tere tulemast planeedile Maa,“ pomises Martin kord mööduvale emale imikuga.
„Loodame, et te ei pettu,“ lisas Leo.
Aeg-ajalt lõid nad kokku Eesti parima meeslauljaga ja tundsid talle iga kord südamest kaasa, kui too lavale tagasi kamandati, täitmaks nõudliku publiku soove.
„Mikker sisse,“ mõtles Martin.
„Mõistus välja,“ lisas Leo.
Kahe mehe vahel hakkas midagi siginema. Nende pilgud peatusid aina kauemaks ajaks teineteisel. Laused venisid pikemaks, mõttetarkustest arenes välja dialoog. Mõlemad tõdesid, esialgu seda küll välja ütlemata, et neid justkui seoks mingi nähtamatu ühisosa. Mingi missioon. Ühesugune väikene kadedus ja põlgus voltis nende ilmeid, kui nad õndsas joobes kõikuvaid põhjanaabreid jälgisid, viisakalt eest astusid, kui mõni neist oksendas, suitsule tuld pakkusid, kui seda valjuhäälselt paluti. Isegi soomlaste kohmakate naljade üle naersid Leo ja Martin ühtemoodi viltuste suudega.
„Kui meil nii palju raha oleks, siis me vist sedasi ei käituks,“ arvas Leo. Esimest korda kasutas ta sõna „meie“. Martinil ei jäänud see märkamata. Ta vaatas Leole otsa. „Teeme firma,“ ütles ta. Leo noogutas.
