vestles kellegagi vene keeles. Aeg-ajalt kattis ta toru käega ja pöördus soomlase poole.
Kas naispolitseinik võib olla abielus? Kas polkovniku auaste on ok? Kas show käigus astutakse ka vahekorda? Kas mundrid jäävad terveks? jne.
Järgmisel hommikul läksid Martin ja Leo tasu järgi. Vanahärra, kes kandis ordenitest kõlisevat kindralimundrit, paistis räsitud, kuid õnnelik. Diivanilt lehvitasid kaks vormiriides prouat. Kindral luges meestele rahakotist summa, millest piisaks korraliku auto ostuks. Vastutasuks jäeti hotellituppa oma visiitkaardid ja lühike tagasisideankeet.
„Kas soovitaksite meie teenust oma sõpradele?“ – Kui mul neid oleks, siis kindlasti, vastas värisev käekiri.
05
19. augusti hilisõhtul suruti skalpell Victoria kõhtu. Mõne minuti pärast tõsteti ta rinnale kaks pisikest meessoost inimest. Kirurg ja õde alles toimetasid tema tuimestatud alakeha kallal, kui vastne ema juba noorte ilmakodanike nimedele mõtles. Poisid olid sarnased, nagu kaks tilka vett või ükskõik mis muud vedelikku. Tulipunased juuksed, hele, pooleldi läbipaistev nahk, tursunud laugude vahelt piilumas taevasinised, arglikud silmad. Didier ja Dominic Kamarski olid sündinud. 1993 aastat peale Kristust.
06
Mis on ilu mõõdupuu? Kord, pangast väljudes, tabas Martin end selliselt küsimuselt. Nooruke valuutavahetaja, mitte eriti nägus, hiilgas püüdlikkusega. Ta uuris igat kupüüri, kontrollis turvaelemente, luges kaks korda rahamasinaga ja korra käsitsi ning jäi peale kõike seda korraks mõttesse, justkui kaaludes, kas mitte kogu protseduuri algusest peale veel kord korrata. Martin Kukk ootas kannatlikult. Ta jälgis pikki väledaid sõrmi. Need olid lakkimata, kuid piisavalt hoolitsetud. Neiu kael oli liiga peenike, õlad kondised, nägu kuidagi ebasümmeetriline, kuid väljendusrikas, meenutas lindu. Martin oli hämmingus, et ta kõige selle juures erutus. Ta oli valmis kargama üle leti, lükkama telleri kõhuli valuutahunnikusse ja pugema pea ees tolle seeliku alla, nagu sajanditagune fotograaf. Seiske paigal, naeratage, kohe lendab kohale suur tugev lind. Üks-ja, kaks-ja … Õnneks suutis ta end talitseda. Ta istus autosse, vaatas ennast peeglist. Kas ta oli pervert? Kuhu ta sellise linnunäoga läheks, loomaaeda? Inimesed naeraksid välja.
Kuu hiljem leidis Martin end Miss Estonia valimistelt. Ta istus ühes lauakeses kellegi välismaalasega. Keskealine mees oli peenelt riides, kandis soliidseid prille ja piinlikult täpselt piiratud pornotöösturi habet. Kui neiud rahvariietes üles rivistusid, tekkis meestel aega tutvuda.
„Ari-Pekka Sibelius, selle kuulsa helilooja lapselapselaps,“ tutvustas end lauakaaslane.
Martin poetas mõne sõna enda kohta, viidates muuhulgas oma ärisidemetele soomlastega.
„Ahnii!“ üllatus Sibelius meeldivalt ja keeras pilgu tagasi lavale. Parajasti tutvustati ürituse sponsoreid. Valgele linale kuvati ükshaaval suured logod: Nissan, Tallinna Külmhoone, Karksi Õlletehas, Pepsodent, Osaühing Kopra-Trans ja viimasena Voimix. Sibeliuse nägu lõi särama.
„Mulle meeldib see vasakult kolmas,“ sosistas Sibelius. Martin ei saanud pilke paremalt esimeselt, teiselt ja vasakult neljandalt. Ka vasakult viies pani mehe jala laua all üles-alla hüppama. Kaks tundi hiljem krooniti vasakult kolmas Eesti missiks. Esimeseks printsessiks sai paremalt esimene ja teiseks vasakult neljas. Sibelius kargas erutunult püsti ja pomisedes endamisi „Ou jee…“ tormas kuhugi. Pärjad soengutesse kinnitatud, lillekimbud üleantud, lubati lavale sponsorite esindajad. Väike pilusilmne kavala näoga vennike ulatas missile autovõtmed, igasugu muud rahvast ronis samuti ligi, tassides kõiksugu karpe ja kaste, kuhjates need võitjate jalgade ette. Martini üllatuseks ilmus viimasena iluduste sekka Sibelius, kandes kätel kastitäit margariini.
„See on täiesti kolesteroolivaba. Palju õnne!“ ütles näost särav Sibelius ja taibates suhteliselt kiiresti, et miss ei suuda oma lillekoorma all ägades kasti vastu võtta, asetas selle prantsatusega neiu jalge ette. Ülev meeleolu kestis edasi. Kõik kaunitarid valasid pisaraid. Kaotajad kadedusest, printsessid õnnest ja miss valust. Margariinikast oli talle servapidi varvastele kukkunud.
Martingi polnud tulnud tühjade kätega. Ta kirjutas kaks lühikest sedelit ja lasi need koos ülepakutult suurte roosikimpudega mõlemale printsessile saata. Kaks õnge on täpselt kaks korda efektiivsem, oli Martin Kukk kindel. Ta sättis end minekule. Garderoobis ristus tema tee veelkord soomlasega. See seisis kuidagi unistavalt ja kangelt, märganud Martinit, peitis näritud küüntega käe kiiresti taskusse.
„Kuidas miss meeldis?“ uuris Kukk sõbralikult, kui mantlit selga ajas.
„Oi, teate…“ puna tõusis soomlase palge.
„Ja-jah,“ muigas Martin. „Eesti piigad ja nende kurikuulus ilu…“
„Just jah, kui ainult sellisega kuidagi tutvuda saaks…“
Martin jäi soomlast silmitsema. Selle nägu oli laiguliseks tõmbunud, peaaegu märkamatult tõmbles vasak silm.
„Soovite Eesti missiga tuttavaks saada?“
„Just jah… aga kas see… kas teie siis…“
„Meie jah. Kas soovite ühekordset diili või pikemaajalist lepingut?“ pakkus Martin.
Soomlane pühkis rätikuga otsaesist.
„Kas niimoodi ka saab?“
„Saab, kui hästi tahta,“ vastas Martin Kukk enesekindlalt. Nad noogutasid hüvastijätuks, seejuures jättis soomlane oma kaardi: Ari-Pekka Sibelius, Nordic Margarine Inc, export manager.
07
Keegi pole nii palju lugenud kui mina. Raamatuid, artikleid, fantaasiaid, uusi ja vanu. Kui vähegi viitsiksin, loeksin läbi kõik, mis võrgus saadaval. Mulle ei valmistaks raskusi tuupida pähe kõik maailma blogid, aga milleks. Mida rohkem ma loen, seda selgemaks saab, et enamus on muidugi mõttetu saast. Võib-olla ei ole saast päris õige sõna. Ütleme siis ballast, mõtete verbaalne koorem, mis mässib inimese enda sisse, nagu terve elu kasvav rasvakiht.
Pealtnäha võib muidugi tunduda, et inimene on aja jooksul väga palju muutunud. Vahendid, mida ta tarvitab elamiseks täna, erinevad oluliselt neist, mis olid kasutusel sada aastat tagasi. Aga mis on sada aastat? Shrek 1-st saab Shrek 25. Spartacus võitleb Kolosseumis Supermani ja Batmani vastu. Neljas dimensioonis. Juba räägitakse nanoprojektorist, mis laseb välja pildiga sünkroniseeritud lõhnalaineid. Ühesõnaga, 5D koputab uksele ja uskuge mind, ta ei jää sinna ootama, et keegi avama tuleks. Nii nagu meelelahutus ei tunne piire, ei tunne maailm enam kinniseid uksi.
Inimesed on alati vajanud muinasjutte. Ükskõik, ratsutab ta siis eesli seljas põuast puretud põllule või vahetab ülehelikiirusel turbulentsi trotsides kontinenti, ikka on vaja. Muinasjutt rahustab, viib mõtted eemale ohtudest, annab jõudu vastu panna hallile ja lootusetule argipäevale. Ka surelikkusest tingitud ebamugavustunne vajab rohtu. Kõige parem ravim ongi lugu. Selline, mis enam-vähem usutavalt uinutaks või siis käiks välja mingi alternatiivse ja optimistlikuma tulevikunägemuse. Seda silmas pidades ongi mõni muinasjutt nii kuratlikult hästi kirjutatud ja läbi aegade sedavõrd veenvalt esitletud, et sellest on saanud miljonitele inimestele nende elu tugipunkt. Piibel, koraan, Das Kapital… Ma mõistan inimesi täielikult. Dawkinsi teooria isekast geenist ei tee just tuju paremaks. Muinasjutuks see ei kõlba. Kui selle teooriaga kursis olete, vaatate oma peegelpilti uue pilguga. Te vaatate kogu maailma uue pilguga. Ja see, mida te nüüd näete, ei pruugi teie enesehinnangule kuigi toniseerivalt mõjuda. Kuidas saab nii olla, et sina, kellel on nimi, isikukood, vanemad, lapsed, sõbrad, kodu, töökoht,
