kordas härra Jakob ja astus veidi kangel sammul Karli juurde, «siis olen mina ju sinu onu Jakob ja sina oled minu kallis õepoeg. Ma aimasin seda juba tükk aega!» ütles ta kaptenile, enne kui ta Karli kaelustas ja suudles, kes seda kõike tummalt sündida laskis.
«Mis teie nimi on?» küsis Karl, kui ta tundis end vabaks lastavat, väga viisakalt küll, aga ilma igasuguse meeleliigutuseta, sest ta pingutas end ette mõtlema tagajärgi, mis võiksid sellel uuel sündmusel kütja jaoks olla. Esialgu ei osutanud miski sellele, et Schubal võiks asjast kasu lõigata.
«Mõistke oma õnne, noormees,» ütles kapten, arvates, et Karli küsimus haavas härra Jakobi isikuväärikust, kes oli akna alla astunud ilmselt küll selleks, et ta ei peaks teistele oma erutatud nägu näitama, mida ta nüüd veel taskurätikuga tupsutas. «See on senaator Edward Jakob, kes ennast teie onuks tunnistas. Nüüdsest peale ootab teid, küllap vist täiesti vastupidi teie senistele ootustele, hiilgav karjäär. Katsuge sellest aru saada, nii hästi kui see esimesel pilgul õnnestub, ja võtke end kokku!»
«Mul on küll Ameerikas üks onu Jakob,» ütles Karl kaptenile, «aga kui ma õigesti mõistsin, siis on Jakob härra senaatori perekonnanimi?»
«Seda küll,» ütles kapten äraootavalt.
«Noh, aga minu onu Jakob, minu ema vend, on Jakob eesnimepidi, ja tema perekonnanimi peaks muidugi olema sama, mis mu emalgi, kes on sündinud Bendelmayer.»
«Mu härrad!» hüüdis senaator Karli selgituse peale, pöördudes oma puhkepostilt akna all reipalt tagasi. Kõik peale sadama-ametnike puhkesid naerma, mõned justkui liigutatult, mõned läbinähtamatult.
Nii naeruväärne see nüüd küll ei olnud, mida ma ütlesin, mõtles Karl.
«Mu härrad,» kordas senaator, «te võtate vastu minu ja oma tahtmist osa väikesest perekonnastseenist, ja seetõttu ei saa ma jätta teile seletust andmata, sest ma arvan, et ainult härra kapten» – tema nimetamine tõi kaasa vastastikuse kummarduse – «on täielikult informeeritud.»
Nüüd pean ma tõepoolest igat sõna tähele panema, ütles Karl endamisi ja rõõmustas, kui ta kõrvale vaadates märkas, et elu hakkab kütjasse tagasi tulema.
«Kõik need pikad Ameerikas viibitud aastad – sõna «viibitud» ei sobi küll hästi Ameerika kodaniku kohta, kes ma kogu hingest olen – , kõik need pikad aastad elan ma niisiis täiesti lahus oma Euroopa-sugulastest, põhjustel, mis esiteks ei kuulu siia ja mille jutustamine teiseks mõjuks mulle tõesti liiga rängalt. Ma koguni kardan seda silmapilku, kus ma olen ehk sunnitud neist oma kallile õepojale rääkima, mispuhul ei saa kahjuks vältida avameelset kõnelust tema vanematest ja nende suguseltsist.»
Pole kahtlust, see on minu onu, ütles Karl endamisi ja jäi teraselt kuulama, tõenäoliselt on ta lasknud oma nime muuta.
«Minu kalli õepoja vanemad – ütleme otse välja selle sõna, mis seda asja tõesti tähistab, – toimetasid ta lihtsalt kõrvale, nii nagu kass visatakse ukse taha, kui ta vihale ajab. Ma ei taha hoopiski ka seda ilusamaks teha, mida mu õepoeg korda saatis, et teda niiviisi karistati, aga tema süü on säärane, et ainuüksi selle nimetaminegi vabandab teda küllaldaselt.»
Seda maksab juba kuulata, mõtles Karl, aga ma ei taha, et ta kõigest räägib. Ta ei võigi üldse kõike teada. Kust ta siis teab?
«Nimelt,» jätkas onu ja toetus ettepoole koogutades vastu põrandat surutud bambuskepikesele, misläbi tal tegelikult õnnestus kahandada asja ülearust pidulikkust, mis muidu tingimata oleks olemas olnud, «nimelt võrgutas üks teenijatüdruk, Johanna Brummer, umbes kolmekümne viie aastane naine, mu õepoja ära. Sõnaga «võrgutama» ei taha ma oma õepoega sugugi solvata, kuid siiski on raske teist niisama sobivat sõna leida.»
Karl, kes oli onule juba päris lähedale astunud, keeras ringi, et kohalolijate ilmest jutustuse mõju lugeda. Keegi ei naernud, kõik kuulasid kannatlikult ja tõsiselt. Lõpuks ei naerda ju kohe esimesel võimalusel ühe senaatori õepoja üle. Pigem oleks öelda võinud, et kütja Karlile naeratas, kuigi üsna napilt, mis oli aga esiteks uue elumärgina rõõmustav ja teiseks ka vabandatav, sest Karl oli ju tema kajutis tahtnud asjast, mis nüüd nii avalikuks sai, erilist saladust teha.
«Ja see Brummer sai mu õepojalt lapse,» jätkas onu, «terve poisslapse, kellele ristimisel pandi nimeks Jakob, kahtlemata minu tähtsusetule isikule mõeldes, kes kindlasti mu õepoja poolt isegi muuseas mainituna pidi tüdrukule sügava mulje jätma. Õnneks, ütlen ma. Sest kuna vanemad kas alimentide maksmisest pääsemiseks või mõne muu nendeni jõudva skandaali vältimiseks – ma pean rõhutama, et ma ei tunne ei sealseid seadusi ega vanemate eluolu – , kuna nad lasksid alimentide või skandaali vältimiseks oma poja, minu kalli õepoja, Ameerikasse transportida, ja seda vastutustundetult vähese reisivarustusega, nagu see näha on, siis küllap oleks poiss ainult iseenda hooleks jäetuna, just Ameerikas veel elus püsivate heade märkide ja imedeta juba esimeses New Yorgi sadamatänavas hukka saanud, kui too teenijatüdruk poleks teatanud mulle kirjaga, mis pärast pikki eksirännakuid üleeile minu kätte jõudis, kogu sellest loost koos mu õepoja isikukirjeldusega ja arukal viisil ka laeva nime äramärkimisega. Kui mu sihiks oleks teile meelelahutust pakkuda, mu härrad, siis võiksin mõned kohad sellest kirjast» – ta võttis taskust kaks hiiglasuurt, tihedasti täiskirjutatud kirjapoognat ja lehvitas neid – «siinsamas ette lugeda. See avaldaks kindlasti mõju, sest kiri on kirjutatud küll veidi lihtsameelse, kuid ometi hästimõeldud kavaluse ja suure armastusega lapse isa vastu. Aga ma ei taha teile rohkem meelelahutust pakkuda, kui selgituseks vajalik, ega haavata – liiatigi ehk veel vastuvõtu puhul – oma õepoja võimalikke tundeid, kes soovi korral võib seda kirja teadavõtmiseks lugeda juba teda ootava toa vaikuses.»
Aga Karlil polnud tolle tüdruku vastu mingeid tundeid. Ikka enam taanduva mineviku rüsinas istus too tüdruk köögis köögikapi kõrval, mille plaadile toetus ta küünarnukk. Ta vaatas Karlile otsa, kui see aeg-ajalt kööki tuli, et isale klaasi joogivett viia või mõnda ema poolt antud ülesannet täita. Mõnikord kirjutas ta köögikapi kõrval kõveras kirja ja leidis Karli näost inspiratsiooni. Mõnikord hoidis ta kätt silmade ees ja siis ei jõudnud ükski sõna temani. Mõnikord põlvitas ta oma kitsukeses toas köögi kõrval ja palvetas puuristi poole; Karl vaatas teda siis pelglikult, paokil uksest mööda minnes. Mõnikord tormas ta köögis ringi ja kargas nõianaeruga tagasi, kui Karl tema teele ette sattus. Mõnikord sulges ta köögiukse, kui Karl oli sisse astunud, ja pidas linki niikaua pihus, kuni Karl vägisi tahtis ära minna. Mõnikord tõi ta asju, mida Karl üldse ei soovinud, ja toppis need talle vaikides pihku. Ükskord aga ütles ta «Karl» ning viis ootamatust kõnetamisest alles jahmunud poisi nägu moonutades ja õhates oma kambrikesse, mille ukse ta lukku keeras. Ta kägistas Karli oma kaelustustega, ja sellal kui ta palus poissi teda riidest lahti võtta, võttis ta tegelikult ise poisi riidest lahti ja pani ta oma voodisse, nagu ei tahaks ta teda nüüdsest peale enam ära anda, vaid ainult teda silitada ning tema eest hoolitseda kuni maailma lõpuni. «Karl, oo mu Karl!» hüüdis ta, otsekui poissi nähes iseendale tema omamisõigust kinnitades, kuna Karl ei näinud mitte kui midagi ja tundis end ebamugavalt hulga soojade voodiriiete vahel, mida tüdruk näis olevat ekstra tema jaoks asemele kuhjanud. Siis heitis ka tüdruk Karli juurde ja tahtis talt mingeid saladusi teada saada, aga Karl ei osanud talle mingeid saladusi öelda ja tüdruk sai kas naljapärast või tõemeeli pahaseks, raputas teda, kuulas ta südant, pakkus samuti omaenda rinda Karlile kuulamiseks, aga niikaugele ta Karli ei saanud, surus paljast kõhtu vastu poisi keha, kobas nii vastikult käega ta jalge vahel, et Karl pea ja kaela patjade vahelt vabaks rapsas, tõukas siis kõhtu mõned korrad tema vastu – Karl tundis, nagu oleks tüdruk osa temast endast, ja vahest just sellepärast haaras teda õudne aitamatuse tunne. Nuttes jõudis ta lõpuks pärast tüdrukupoolseid ohtraid jällenägemissoove oma voodisse. See oli olnud kõik, ja ometi oskas onu sellest suure
