hiljem naljaga pooleks öelnud, et kui ma oleksin teadnud, kui suur (ja kui raske) töö on raamatu kirjutamine ning kirjastamine, siis poleks ma seda ilmselt ette võtnudki. Ütlen
„naljaga pooleks”, sest oleksin selle ilmselt ette võtnud ka siis, kui oleksin osanud kogu töö mahtu ette näha.
Pärast kahteteist kuud ning kahteteist mustandit oli raamat lõpuks valmis ja esimene trükisoe eksemplar mu käes. Kaks nädalat hiljem korraldasime koos Eesti Päevalehe kirjastusega raamatu esitluse. Toona, kui plaanisin seda müügiraamatut kirjutada, olin fantaseerinud, et kas ja kui lihtne oleks Eestis müüa 10 000 (enda) raamatut. Toona tundus see ulmeline number. Esimese kolme kuuga olid „Kõige tähtsama küsimuse” kolm esimest trükki peaaegu läbi müüdud – kokku 12 000 eksemplari. Raamat oli õige mitu nädalat edetabelite tipus, kuni Mihkel Raua „Musta pori näkku” selle sealt ilma pikema jututa eemale peletas.
Lennart Meri surematut fraasi kasutades, ma ei tahtnud mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas mõni kuu hiljem sain ühelt võhivõõralt noormehelt järgmise sisuga e-kirja.
Tere!
Olen üks tavaline eesti üliõpilane. Hetkel välis maal end täiendamas, kuid siiski täiesti tavaline Saaremaa poiss. Tahtsin Teid lihtsalt tänada. Nagu ütlesite oma hiljuti ilmunud raamatus, on inimesel vaja suunda – seda olete Te mulle and nud. Soetasin mõni hea aasta tagasi Teie audio programmi ning olen seda läbi ja lõhki „kapsaks kuulanud” – eriti siis, kui raske moment ja moti vatsiooni on vajaka. Rääkimata siis vastilmunud raamatu läbitöötamisestlugemisest.
Tänan kõige eest. Sisetunne ütles, et on õige selline tänuavaldus Teie poole teele saata.
Kui seda kirja Vello Vikerkaarele näitasin, oli ta vastus lihtne ja lühike. „Juba ainuüksi selle noormehe pärast tasus sul see raamat valmis kirjutada.” Vello vastusega oli raske mitte nõustuda. Tänaseks on ka raamatu neljas trükk ära müüdud. Hoiad oma käes viienda trüki raamatut. Seda trükki ette valmistades mõtlesin, kui aktuaalne ja vajalik on raamat täna, kolm aastat hiljem. Selle ajaga on palju juhtunud ja palju muutunud. Masu on meid kõiki raputanud ja heas mõttes alandlikumaks teinud. Rahal on teine väärtus. Töökus on taas ausse tõusnud. Me oleme kokkuhoidlikumad. Möödunud suvel lugesin Delfist, et Eesti inimesed on paradoksaalsel moel tänu masule heatujulisemaks ja positiivsemaks muutunud. Suved on soojemad ja talved külmemad. Ka minu elus on toimunud mitmeid muutusi. Olen taas pidanud ameerikaliku intensiivsuse ja eestiliku visadusega tööd tegema, sealhulgas omajagu palju ka müüma. Oma firmas nimetame seda kenasti „inimeste koolitustele kutsumiseks”. Mu isiklikus elus on toimunud pöördelisi sündmusi, millest osa on olnud rasked ning millest on olnud palju õppida.
Kõigele sellele mõeldes leidsin, et „Kõige tähtsam küsimus” on täna isegi veel aktuaalsem kui kolm-neli aastat tagasi. Olukorras, kus elu viskab ette muutusi, mida me „tellinud” pole, tekib meil loomulik instinkt muutuste vastu võidelda. Kui paljud eesmärgid ei täitu, võib tuleviku kavandamine ja plaanide tegemine hakata tunduma mõttetuna. Edule orienteeritud mõtteviis ja hoiak võib asenduda pelgalt ellujäämise ja ots otsaga kokku tulemise hoiakuga.
Milline raamat see on? Kui püüda leida sobivat analoogi, võrdleksin seda pika, lausa mitme õhtu pikkuse hubase vestlusega kamina ees. Selles minu ja sinu kujuteldavas vestluses on kolm osa. Kõigepealt üks ideede jada, mis on peatükkide kaupa välja joonistatud. See on nagu meie vestluse „kaart”, mille abil edasi liigume.
Siis tuleb terve hulk küsimusi, mis ma esitan. Usun, et nende üle mõtisklemine ning veel enam neile kirjalikult vastamine annab su kogemusele palju juurde. Mõnes mõttes on just need küsimused kõige olulisem osa sellest raamatust, sest nad tegelevad kõige tähtsamaga. Pean silmas sinu elu, selle kvaliteeti, probleeme, su soove ja unistusi.
Kolmandaks, panin kirja õige mitu enda elust pärit näidet. Need aitavad sul veidi mind, aga mis peamine – iseennast paremini mõista ja esitatud ideedest ning praktilistest soovitustest aru saada. Lisaks enda lugudele toon sisse näiteid ka teistelt inimestelt, kellega olen kokku puutunud ja koos töötanud.
See raamat ei püüa hiilata akadeemilise õpikutarkusega. Niisuguseid raamatuid, mis seda pakuvad, on juba piisavalt. Tahtsin, et see raamat, mida käes hoiad, oleks sama lihtne ja vahetu nagu mu koolitused.
Loodan, et „Kõige tähtsama küsimuse” lugemine (või uuesti ülelugemine) toob su mõtetesse vajalikku selgust ning suurendab optimismi ja eneseusku. Nagu oma koolitusigi alustades ütlen, loodan, et teed selle raamatu lugemise järel ära vähemalt ühe oma elus tähtsa asja. Asja, mida sa muidu võib-olla üldse kunagi teinud poleks – või oleksid teinud palju-palju hiljem.
Nii et head lugemist, head oma tähtsate tahtmiste üle mõtisklemist ja kõige enam teokstegemist. Õige hinnaga ja õigel ajal. Nii, et su elu oleks ikka paremas tasakaalus. Nii, et ühel heal päeval kõigele tehtule tagasi vaadates oleks sul rinnus vaikne uhkus ja soe rahulolu, mitte aga nukrus ja kahetsus.
ESIMENE PEATÜKK
Mida sina tegelikult tahad?
Popmuusikute head mõtted
„You can’t always get what you want. But if you try sometimes, you might find, you get what you need” (Sa ei saa alati seda, mida tahad. Kuid kui siiski püüad, võid saada, mida vajad). Nii see Rolling Stonesi laul ütleb. Ja ma kirjutan sellele lausele kindlasti alla. Ma kirjutan veelgi innukamalt alla sellele, et on vägagi võimalik tihti saada ka seda, mida sa tahad. Eriti kui sa seda ka tegelikult tahad.
Teine pop-filosoof, Briti laulja Joe Jackson, laulis oma laulus Steppin’ Out: „You can’t get what you want, ‘til you know what you want” (Sa ei saa, mida tahad, kuni sa ei tea, mida tahad). Kirjutan ka sellele alla, ehk isegi kindlama käega.
Me veedame palju aega, mõeldes ning rääkides sellest, mida me tahame. Mehed räägivad autodest – küll tahaks endale seda uut 42 silindrilist duaal-fenopagaatoritega Audit. Oma kaasadega arutame, millist maja me endale tahaks ehitada. Sada viiskümmend ruutu äärelinnas. Siis jääb raha ka vanaema talu üles putitamiseks. Või millisele puhkusereisile tahaks sõita. Suvel Saaremaale, talvel Taisse. Millist töökohta me sooviks. Firmajuhiks 35aastaselt ja pensionipõlveks Hispaaniasse. Millised meie lapsed peaksid olema. Oma klassi parimad, kusjuures parimas koolis.
Me kulutame palju aega selleks, et mõelda, mida me tahame. Ja samas ei anna see ikka piisavalt selgust ning kindlust. Kahtluseuss jääb sisse. Kas ma ikka tegin kõige õigema valiku?
„Mida sa tegelikult tahad?”
Pealtnäha lihtne küsimus. Umbes samasugune nagu „Kuidas läheb?”. Levinumad vastused sellele on „OK”, „hästi” või „normaalselt”. Nendest saab paraku ainult seda välja lugeda, et vastajal ei ole hetkel küljes tõesti teravat hinge- või ihuhäda. Ka see pole kindel, sest ka oma hädasid varjame sageli hoolikalt. See on normaalne.
Kuidas aga vastaksid küsimusele „Mida sa tegelikult tahad?”. Kindlasti oleks vaja kõigepealt küsimust täpsustada. Mis mõttes – et mida ma tegelikult tahan? Kas elult üldse? Kas tööl või isiklikus elus? Kas materiaalselt või emotsionaalselt?
Lihtne oleks vältida sellisele küsimusele vastamist seda naljaks pöörates. Keerukas olukorras oleks üsna aus ja inimlik vastata, et „ma tõesti ei tea. Ma ei ole kindel.” Veelgi ausama vestluse vältel ütleks nii mõnigi, et tegelikult tahaks end välja puhata või leida rohkem aega iseendale või olla rohkem lähedaste seltsis.
Kui
