Mida SINA tegelikult tahad?
Mitmed võtsid asja tõsiselt ning tegid selle abil enda tarvis olulisi avastusi. Teised aga ei mõistnud selle küsimuse sügavust sugugi. Isegi mu sõber ja kolleeg Urmas Purde oli veidi mures. Talle tundus, et see küsimus võib kliente solvata. Et edukad inimesed, kes meie koolitustele tulevad ning kes kutsuvad meid oma meeskondi koolitama, teavad kindla peale, mida nad tahavad. Mõned kliendid peaaegu solvusidki ning mu kolleegidel tuli neil siis kätt hoida ning neid rahustada.
Loomulikult polnud mul kavatsust kedagi solvata. Võib-olla lihtsustasin seda küsimust toona liialt. Olen selle üle hiljem järele mõelnud, kuid lõppjäreldus on sama – liiga sageli me ei tea, mida tegelikult tahame. Või mida täpselt tahame. Või mis on just praegu kõige olulisem. Või mida me tegelikult tunda või kogeda loodame.
Mida see küsimus õigupoolest tähendab?
See küsimus on nagu sibul, mida kiht kihi haaval koorides avastame järjest uusi tähendusi. Või nagu hulktahukas, millel on hoopis rohkem külgi, kui esmapilgul võiks oletada.
See küsimus viitab sinu päris oma tahtmistele. Esiteks kätkeb ta endas ideed vabast tahtest ja valikute tegemise võimest. Teiseks on ta seotud eesmärkidega ning sellega, millele ühel tavalisel päeval kõige enam tähelepanu pöörata. Kolmandaks aitab ka enda vastu ausam olla. Ning neljandaks ja veelgi sügavamale minnes sunnib ta mõtlema sellele, millised vajadused on meie tahtmiste taga.
Seda meie raamatu keskset küsimust võib ka teistmoodi lahata. Kõige üldisemalt küsib ta seda, millist elu sa endale ideaalis soovid. Kuigi sõna eluplaan kõlab eesti keeles banaalselt ja sõna visioon on üsna ära leierdatud, sisaldavad nad siiski piisavalt sügavat tähendust. Mõlemad viitavad targalt unistamisele ning julgusele tulevikku veidi kaugemale kui paar aastat ette kujutada.
Nad peidavad endas ka veendumust, et meie elu on väga suures osas oma teha.
Igapäevasemalt ja arusaadavamalt, aga samas ka valusamalt kerkib küsimus „Mida sina tegelikult tahad?” üles väikeste ja suurte valikute puhul. Kas teha homsed koolitükid täna ära või minna hoopis sõpradega välja? Kas minna ülikooli või hoopis maailma avastama? Kas valida eriala, mida vanemad soovitavad, või see, mis endale õige tundub? Millist rooga restoranis valida? Kas osta uus auto või oodata? Kas minna perega laste talvevaheajal puhkama suusamäele või palmi alla? Kas võtta vastu ahvatlev projekt ja riskida ülekoormusega? Või leida endas jõudu öelda viisakalt ei? Kas teha lõpparve tippspordiga või jätkata veel järgmise olümpiani? Kas viia firma börsile või mitte? Kas võtta endale veel tükk liisingut kaela või mitte? Kas kannatada veel aasta või paar ülemuse vaimset terrorit või lüüa kohe uks kinni? Kas tuua maailma veel üks laps või mitte? Loetelu võiks jätkata sõna otseses mõttes lõputult.
See küsimus, millest siin kõneleme, ei ole kahjuks iseenesestmõistetav. Üks meie koolitusel viibinu kirjutas tagasiside ankeedis: „See on mu elus esimene kord, kui mul on kolm päeva ainult enese peale mõtlemiseks.” Mehel oli naine, kaks last, koer, kass, täiskohaga töö, pangalaen ja sadu muid kohustusi. Nii nagu meil kõigil. Muidugi oli ta varemgi pealiskaudselt tegelnud küsimusega, mida endale tahta (millist autot, mobiili, puhkusereisi), kindlasti oli ta hetkeks elu mõtte juures peatunud, kuid mitte kunagi polnud ta vaikuses ja rahus saanud endalt küsida: „Mida ma tegelikult oma elult tahan?”
Mind ennast aitab see küsimus kõige praktilisemalt aasta eesmärkide seadmise ning tegevusfookuste valimise juures. Kui ma oma aastat planeerides küsin endalt, mida ma tegelikult tahan, siis pean silmas kahte asja – milliseid projekte ja tegevusi ma kõige tähtsamaks pean, milliseid eesmärke ma sean ning kuidas ma loodan tulemust tunnetuslikult kogeda. Ehk see on nagu sõelumine, milliste asjade ärategemine aitaks mul säilitada seda, mis on mu elus hästi, ning viia lähemale sellele, mida ma pikemas plaanis soovin. Ning kui palju pingutust, stressi, lõbu, rõõmu ja rahu ma selles aastas loodan kogeda. Mis aasta see üleüldse olema saab. Kas arengu, pingutuse, või hoopis kergemalt võtmise aasta? Tööle keskendumise? Perega olemise? Muutuste või stabiilsuse aasta?
Mida me just nagu peaksime tahtma
Päris sageli me teeme asju, mida me justkui peaksime tahtma ja millest keeldumine oleks meie arvates ühiskonna silmis imelik. Kas oled võtnud vastu edutamise teisele ametipostile vaid sellepärast, et ei suutnud äraütlemiseks head põhjust välja mõelda? Sest edasiliikumine karjääriredelil on ju igati loogiline. Aga kas üks korralik karjäär on just see, mida sa tegelikult tahad? Või on see midagi säärast, mida igaüks ning seega ka sina just nagu peaks tahtma?
Ka kooli ja elukutse valikul on inimesed tihtipeale kummaliste tegurite mõju all. Mõnikümmend aastat tagasi läksid hästi paljud TTÜsse (toonasesse TPIsse) õppima sellist ala nagu toiduainete töötlemise tehnoloogia või ühiskondlik toitlustamine. See oli toona peaaegu nagu pilet restorani Kännu Kukk direktoriks või Teise Toidukaubastu juhataja toolile. Ma ei usu eriti, et enamik neist inimestest tundis sisemist tungi just selle ameti järele. Aga see oli sellel imelikul ajal kasulik ja prestiižne. Viimase aja analoog eelkirjeldatule on ilmselt EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise eriala. Kümned ja kümned noored läbivad stuudiumi ja saavad vastava diplomi. Kas nad tahtsid lapsena saada rahvusvaheliseks ärijuhiks? Tõesti? Ja mitte bussijuhiks või politseinikuks? Väga ebatõenäoline. Miks nad siis selle eriala valisid? Sest see kõlab nii uhkelt ja paljutõotavalt. Või ehk ka sellepärast, et midagi muud ei osanud valida.
Mulle annab moraalse õiguse sel teemal sõna võtta asjaolu, et tegin ise keskkooli lõpus oma haridusteed puudutava otsuse üsna samamoodi. Lollilt. Mul polnud õrna aimugi, mida edasi õppima minna. Mul polnud humanitaar- ning reaalainete osas mingit eelistust. Olen sellele ajale tagasi vaadates 18aastast Peep Vainu tihti „huvideta noormeheks” nimetanud.
Ülikooli minek tundus mu vanemate tausta ning minu suhtlusringkonda silmas pidades iseenesestmõistetav samm. Kodulinnast kaugemale minek mind ei huvitanud. Kuna mu isa oli lõpetanud Tartu Ülikooli füüsikuna ning mu õde töötas parajasti TPI raadiotehnika kateedris, siis hakkasin nende mõjul uurima sarnaseid võimalusi. Raadiotehnika oli tol ajal inseneri-erialadest vaat et kõige prestiižsem, sinna oli ka reaalne konkurss. Ja nii saigi minust 1986. aastal pärast sisseastumiseksameid raadiotehnika kateedri tudeng. (Ette rutates ütlen, et TPI teklit kandsin küll kõigest aasta, aga sellest hiljem lähemalt.) Läbimõtlematus, enese vähene tundmine ja mugavus viisid mind otsuseni, millel polnud minu tegelike tahtmiste, olemuse ja vajadustega mingit pistmist. Aastaid hiljem küsisin sõbralt, et kas teised kordagi isekeskis ei imestanud, et mida mina küll sellel erialal teen. Sõber vastas, et eks nad imestasid ikka.
Kas ma ikka tegelikult tahtsin doktorikraadi?
Mõni aasta tagasi oli mul võimalus oma tegelike tahtmistega päris tõsiselt tegeleda. Minus tekkis ja süvenes soov õppida psühholoogiat. Võib-olla isegi minna doktorantuuri. Ja kuna ma tavaliselt järgin ka ise neid ideid, mida teistele õpetan, siis loomulikult esitasin endale küsimuse: „Peep, kas sa ka tegelikult tahad psühholoogiadoktori kraadi?” Esimene spontaanne vastus kõlas: „Selge see, et tahan.” Ma kujutasin endale ette, kui palju kaalu annaks kolm tähte PhD juurde minu lühikesele ja inglise keeles naljakalt kõlavale nimele. Peep Vain, PhD. Mul polnud aimugi, mida doktorantuuri läbimine endast kujutab. Ma ei teadnud isegi, kaua see aega võtab. Teadsin, et tuleb teha uurimustöid, ja siis veel kirjutada teaduslik töö. Kui raske see ikka olla saab? Loomulikult mõtlesin doktorikraadile mõnest heast ülikoolist. Kui juba, siis juba.
Tegelik tõde on see, et ma ei teadnud isegi seda, milline psühholoogia haru mind kõige enam huvitab. Samas olin üsna kindel, et tahan taas õppima minna. Kuid mõte täismõõdus akadeemilisest õppest hirmutas. Ning tõele au andes ei suutnud ma ette kujutada isegi aastast pere ja firma juurest äraolemist. Ja nii rumal ma ka ei olnud, et arvata, nagu saaks ma doktorantuuri ühe
