juhul saab see raske sõjakäik olema. Retk tundmatusse.”
„Miks tundmatusse? Cluny’s olles kohtasin ma tervelt kuut venda, kes olid Püha Hauda oma ihusilmaga näinud. Neid ülikuid, kes on Palestiinas käinud, on päris palju Võib arvata, et nii mõnigi neist on valmis sõjakäiguga liituma.”
„Ma olen kuulnud, et seldžukid on suure palverännutee läbi lõiganud.”
„On ka teisi teid. Ja need on meile teada.”
„Ma näen, et Teie Pühadus ei ole oma ettenägelikkuses unustanud ka kõige pisemat üksikasja,” ütleb isand Raymond kerge irooniaga. „Ja kuidas on ta mõelnud seda sõjaretke kutsuda?”
„Peregrinatio’ks,” ütleb Urbanus. „Palverännuks.”
„Palverännuks,” kordab krahv mõtlikult, sõna nagu veinisõõmu suus ringi veeretades.
„Mõne päeva pärast algab Clermont’is kontsiil. Ma loodan, et ka teil, mu krahv, on võimalik seda kokkusaamist tunnistama tulla.”
Raymond teeb käega tõrjuva liigutuse. „Ma olen lihtne mees. Pealegi liiguvad kuuldused, et seal võidakse kuningas Philippe’i kirikuvande all olemist uuendada.”
„See on võimalik,” ütleb Urbanus.
„Pariis on kaugel ja mind ei seo tema kuningliku kõrgusega suurt midagi, aga seda sündmust eelistaksin ma pigem eemalt tunnistada. Aga ma lasen selle eest hoolt kanda, et mu värvid kontsiilil näha oleksid. Ja et provanslased Püha Kiriku ettevõtmistesse piisava vaimustusega suhtuksid.”
Urbanus noogutab mõistvalt. Seejärel vaatab ta otsivalt ringi. Küünitan kannuga ettepoole, aga õnnetuseks tõmbab paavst viimasel hetkel peekri kõrvale. Valgele linale tekib tume plekk.
„Mea maxima culpa,” ütlen esimese ähmiga.
„Ideo precor beatam Mariam, semper Virginem,” vastab Urbanus. „Pole midagi, mu poeg. See oli mu enda viga.” Ta vaatab mind huviga.
„Krahv, teie võõrustamine on tõepoolest augustuste vääriline. Sulnis vein ja ladina keelt rääkivad teenrid. Ajal, mil isegi mungad on kirjatarkuse unarusse jätnud.”
„,Tubli on see poiss muidugi,” ütleb isand Raymond. Nagu räägiks ta hobusest või jahikoerast. „Iseasi kui palju abi on kõlavatest sõnadest uskmatute vastu sõtta minnes.”
„Sõtta minnes on neist kindlasti abi,” lausub Urbanus mõtlikult.
Kahe päeva pärast kutsub krahv mu enda juurde. „Lähed Clermont’i,” ütleb ta. „Võib-olla on hea, kui Tema Pühadus sind rahva seast ära tunneb. Räägitakse, et tal on nägude peale hea mälu.”
„Jah, kõrgestisündinu.”
Ta mõtleb veidi. „Annan sulle sõjasulase kaasa. Ajad on segased.”
Ma palun luba rääkida.
„Kõrgestisündinu, kas ma ei tohiks Raimondusega minna? Mulle tundub, et ta oleks selle ülesande jaoks kõige õigem mees.”
„Raimondust on mul mujal vaja. Mine nüüd.”
Öö on selge ja külm. Ma seisan õues ja vaatan tähistaevast. Ma aiman, et järgmise päeva hommikul, kui ma teele asun, on kõik juba teistmoodi. Ja ma ei eksi. See on hetk, mil mu lugu tegelikult algab.
ESIMENE PEATÜKK
Anno Domini 1095. Clermont.
Ja nii sattusingi ma mõned päevad enne detsembri kalende sõjasulase Dieter Lüthiga Clermont’i kirikukogule. Meie kaks olimegi need, kes pidid oma kohalolekuga tõestama, et provanslased suhtuvad Püha Kiriku üritusse piisava vaimustusega. Mina ülesandeks oli Toulouse’i naastes kõigest krahv Raymond’ile ette kanda. Dieter pidi kandma piiki, mille küljes oli krahvi värvidega lipuke. Nii nagu seda kandsid vasallid, kui nad lahingu eel lääniisanda standardi ümber koondusid. Aga muidugi ei olnud Dieter mingi vasall ega mingi rüütel. Lihtne relvakandja oli ta, ei enamat.
Dieter oli jõudnud oma elu neljandasse kümnesse ja seega oli ta sõjasulasele määratud aastad ammu ära kulutanud. Ta oli kõhn ja sitke, vesihallide silmadega ja ebaloomulikult heledate juustega. Näis, nagu oleks päike ta valgeks pleegitanud, selline päike, mis põletas märksa valusamalt kui Provance’is. Hiljem sain teada, et ta oli krahv Raymond’iga mauride vastu sõdinud ja Toleedo all vaprusega silma paistnud. Olin märganud, et muidu lärmakad relvakandjad olid tema juuresolekul vaiksemad kui tavaliselt, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Minu jaoks oli ta lihtsalt eriskummalise olekuga sõjasulane. Metsiku välimusega, jah, aga seda oli neist enamik. Ning kui keegi meie teekonna alguses oleks öelnud, et meie saatused taotakse kokku nagu kaks raudlatti, millest meister mõõgatera sepitseb, oleksin ta lihtsalt välja naernud.
Palju on kirjutatud maavärinatest, ööd valgustavatest sabatähtedest ja teistest jumalikest ennetest, mis kõik kontsiilile eelnesid ja paavst Urbanus II ettevõtmisele edu kuulutasid. Mulle need meelde jäänud ei ole. Ainus märkimisväärne sündmus oli Durand’i piiskopi surm, vahetult enne kirikukogu avapäeva. Aga mõistagi ei soovinud keegi sellele kurvale vahejuhtumile sügavamat tähendust anda. Kontsiilist endast ei tea ma samuti midagi. Toimus see ju suletud uste taga, kuhu meil Dieteriga asja ei olnud. Kuid Urbanuse kõnet, mis kirikukogule punkti pani, mäletan ma elu lõpuni.
Külm talvepäev oli õhtusse jõudmas. Linna idaväravate ees väljal seisid sajad inimesed. Paljud olid kaugelt tulnud ja nägid väsinud välja. Inimesed ootasid ja sadadest suudest kerkiv hingeaur jäi õhku rippuma. Ma seisin keset rahvasumma, ühelt jalalt teisele tammudes. Dieter oli minu kõrval, lipukesega piigi oli ta enda ette maasse surunud. Külmatunne süvenes iga hetkega. Dieteril oli kaasas veinilähker, mida ta aegajalt kummutas. Ta pakkus mullegi, kuid ma keeldusin. Jumala nimega seostuval ettevõtmisel tundus joomine pühaduseteotusena.
Välja keskel kõrgus purpurse kangaga kaunistatud poodium, millele oli asetatud punaseks värvitud tool. Inimesed seisid kannatlikult, vaikuses. Viimaks astus linnaväravate vahelt välja valges rüüs mees, keda ümbritsesid relvakandjad. Voogav inimmeri tõmbus kahte lehte nagu Moosese ees. Mees sammus, pilk ainiti enda ette suunatud, ja tõusis poodiumile. Pontifex Maximus Urbanus II tõstis käed ja õnnistas rahvahulka. Seejärel ootas ta rahulikult, kuni viimane vaimustushüüd oli vaibunud.
„Vennad Kristuses! Teotuseks ja pilkealuseks oleme me saanud!” kõlas üle kogu lagendiku. Dieter, kes oli vööpandla kinnitamisele keskendunud, kergitas üllatunult pead. „See paavst põrutab nüüd küll nagu jeeriku pasunaga. Vaata et linnamüürisid kaela ei tõmma, noorärra.”
Urbanusel oli tõesti võimas hääl. Ta sõnad kajasid külmas õhus nagu vasaralöögid, jõuliselt, mõõdetult, järjekindlalt. Raud kõlises ja paindus ja muutus ja sai endale uued omadused, õhk muutus kuivemaks ja tulisemaks, hõõguv mass voogas ja tardus ja voogas uuesti, ilma silmaga nähtavate liitekohtade ja üleminekuteta.
„…uskmatud on rüvetanud jumalakojad, tallideks on nüüd kirikud saanud, tallideks ja lautadeks. Altaritele roojavad nad, kristlasi tapavad nad ja haavadest purskuva vere koguvad nad ristimisvaagnatesse ja piserdavad krutsifiksile. Kellel lasub nüüd kohustus kõigi nende jõleduste eest kätte maksta? Kellel, küsin ma teilt?”
Paavst
