kelle olid viimistletud virtuaalse rotipüüdjamaneeriga juba sama hästi kui endale voodisse kirjutanud, kes oli juba hüppamas su käte vahele? Kuid oma mõtlemisande viimse välgatusega jäi ta sinust saatuslikult kaugele, ei leidnud teed sinu juurde, pääses selles uimas sinust veel hädavaevu. Nüüd, üheksa ja pool kuud hiljem, oled sa selle jama ja kana ammugi unustanud. Siis annab ta endast märku, ilmub ootamatult sinu meiliboksi. Sa soovid talle – väga naljakas, Leo, nii nagu su parimatel päevadel – keset suurt suve rõõmsaid jõule ja head uut aastat. Ja aidaa! Tal oli võimalus. Nüüd suruvad uued peale. Tema segab, tema käib närvidele. Niisiis lihtsalt ignoreerime, Leo, eks ole? Küllap ta lõpetab. Eks ta lõpetabki. Ta lõpetab, ausõna!
PS: Sa loodad, et mul läheb „vähemalt kaks korda paremini” kui sul? Kahjuks, Leo, ei tea ma üldse, kui hästi sul läheb. Aga selleks, et mul võiks vähemalt kaks korda paremini minna, läheb mul vähemalt kümme korda liiga halvasti. Kuid see ei peaks sind enam kurvastama.
Emmi
PPS: Tänan, et sa mu veel korra ära kuulasid. Nüüd võid mulle taas oma kena süsteemihalduri saata. Temaga saab vähemasti häirimatult ilmast lobiseda.
Tund hiljem
Vs:
Ma poleks tohtinud vastata, kallis Emmi. Nüüd olen ma sind (juba jälle) haavanud, seda ma küll ei tahtnud. SA EI OLE MULLE IIAL TÜÜTAV. Sa tead seda. Muidu peaksin ma iseendale tüütav olema, sest sina oled osa minust. Ma kannan sind alati endaga kaasas, ristipõiki kõikidel kontinentidel ja tundemaastikel – soovkujutelmana, täiuslikkuse illusioonina, kõrgeima armastuse käsitusena. Nii olid sa minuga ligi kümme kuud Bostonis, nii oled sa minuga taas koju naasnult.
Kuid minu füüsiliselt elatav elu on vahepeal edasi läinud, Emmi, see pidi edasi minema. Ma olen enda jaoks midagi loomas. Bostonis sain ma kellegagi tuttavaks. Veel on liiga vara rääkida tead-küll-millest. Aga me tahame koos proovida. Tal on siin üks tööots silmapiiril, võib-olla kolib ta siia.
Tol kohutaval ööl, kui meie „esimene ja viimane kohtumine” nii haledalt mitteteostumise tõttu nurjus, katkestasin brutaalsel moel meie virtuaalse suhte. Sina olid teinud otsuse – olgugi et sa ei tahtnud seda lõpuni tunnistada – ja mina aitasin sul seda täide viia. Ma ei tea, kuidas on nüüd su suhted Bernhardiga, perega. Ma ei tahagi seda üldse teada, sest sellel pole mingit pistmist meie kahega. Minu jaoks oli pikk vaikimispaus hädavajalik. (Tõenäoliselt poleks ma tohtinud seda üldse enam lõpetada.) See oli hädavajalik, et konserveerida meie ainulaadset elamust, muuta meie siiras, lähedane, intiimne mitte-kohtumine eluks ajaks säilitatavaks. Me olime viinud selle äärmuseni. Kaugemale enam ei saanud. Järge sellele ei tule, ka mitte – eelkõige mitte – kolmveerand aastat hiljem. Palun näe ka sina seda nii, Emmi! Hoiame seda, mis oli. Ja jätame selle nii, muidu me hävitame selle.
Sinu Leo
Kümme minutit hiljem
Re:
Leo, see oli hiilgenumber, maiuspala, sa saavutad nii lühikese ajaga kõrgvormi! – „Emmi, sa oled küll täiuslikkuse illusioon, kuid ma ei taha sinuga enam mingit pistmist teha.” Mõistan. Mõistan. Mõistan. Homme pikemalt. Kahju küll, aga ma ei saa sind sellest säästa.
Head ööd! Sinu Täiuslikkuse Illusioon
Järgmisel päeval
Teema: väärikas lõpetus
Okei, ma hoian seda, mis oli. Ma jätan selle nii. Ma ei hävita midagi. Ma respekteerin sinu hoiakut, kallis eks-e-kirjasõber Leo „Kaugemale enam ei saanud” Leike. Ma rahuldun sellega, et tahad mind ja „meie värki” ilusana mäletada. „Täiuslikkuse illusioonina” tunnen ma end küll õigegi ebatäiusliku ja piisavalt desillusioneerituna, aga vähemasti olen ma su „kõrgeim armastuse käsitus”, olgugi et ilmselt kuskilt teiselt tähelt. Sest Cindyga Bostonist – ta nimi on kindlasti Cindy, näen selgelt vaimusilmas, kuidas ta sosistab sulle kõrva „I’m Cindy”, hi-hii, „but you can call me Cinderella”, hi-hii, hi-hii –, niisiis Cindyga saab ehk leida küll mitte kõige kõrgemaid kujuteldavaid, kuid see-eest maiseid armastuse käsitusi. Nad lasevad end leida ja eelkõige lasevad nad end kogeda. Mind kannad sa „soovkujutelmana” endaga kaasas – ihu ja hinge loomuliku tasakaalukuse mõttes – ja sellest saan ma muidugi täiesti aru, et sa pead hoolitsema selle eest, et ma sul liiga raskeks ei läheks ega soovkujutelma purunemist põhjustaks.
Okei, Leo, ma teen selle „meile” kergeks, ma teen selle sulle kergeks, ma teen selle endale kergeks: ma lõpetan, ma tõmbun sinu elust tagasi. Ma ei kirjuta sulle (peagi!) enam ühtki meili. Ma luban seda sulle.
Kas su „soovkujutelm” tohib veel vaid üheainsa soovi avaldada, kõige-kõige-kõige viimase? – AINULT ÜKS TUND, üks tund näost näkku. Usu mind, parimat konserveerimisvahendit meie ühiselt kogetule pole olemas. Sest ainus mõistlik lõpp meie siirale mitte-kohtumisele on kohtumine. Ma nõuan seda sinult, ma ei oota sinult midagi. Ma pean sind oma elus vaid korra nägema, sinuga rääkima, sind nuusutama. Ma pean korra nägema, kuidas su huuled moodustavad „Emmi”. Ma pean nägema su ripsmeid, kuidas nad minu ees kummardavad, enne kui eesriie langeb.
Kallis Leo, sul on õigus, meie jaoks pole mingit mõttekat järge. Aga on väärikas lõpetus. Ma palun sinult seda, ainult veel seda!
Sinu illusioon täiuslikkusest
Kolm tundi hiljem
Vs:
Pamela.
Minut hiljem
Re:
???
30 sekundit hiljem
Vs:
Tema nimi pole Cindy, vaid Pamela. Jah, ma tean, see kõlab üsna kohutavalt. Alati on ohtlik, kui isad tütardele nimepanekuks oma õiguse läbi suruvad. Aga ta näeb hoopis teisiti välja, ausalt.
Head ööd, Emmi!
Leo
40 sekundit hiljem
Re:
Kallis Leo, sellepärast sa mulle nii väga meeldidki! Anna andeks mu alatud võtted. Ma tunnen end nii nõrgana, nii-nii-nii nõrgana.
Head ööd! Emmi
teine peatükk
Järgmisel päeval
Teema: hea küll
Saame siis kokku.
Leo
Kolm minutit hiljem
Re:
Üks mees, kolm sõna! Suurepärane idee, Leo. Kus?
Tund hiljem
Vs:
Kuskil kohvikus.
Minut hiljem
Re:
Kus on kümme põgenemisteed ja viis varuväljapääsu.
Viis minutit hiljem
Vs:
Teen
