oleks nii noorelt ühe mehe kasuks otsustada. Bonnie ise oli kurikuulus oma mängulusti poolest, tema võttis ja jättis poisse, nii nagu tuju tuli. Poisid hakkasid talle ruttu meeldima, aga ta tüdines neist ka sama ruttu.
„Mina pole küll veel kohanud sellist, kellele tasuks truu olla,” ütles ta nüüd.
Kõigi pilgud pöördusid kiiresti tema poole. Sue lõug oli kätele toetatud, kui ta küsis: „Isegi Stefan mitte?”
Bonnie oleks pidanud seda aimama. Nüüd, mil tuba valgustas vaid tuhm lambike öökapil ja ainsaks heliks oli akna taga kasvava remmelga lehtede sahin, oli vältimatu, et vestlus kandub Stefani – ja Elena teemale.
Stefan Salvatore ja Elena Gilbert olid linnas juba legendaarseks saanud, nad olid justkui Romeo ja Julia. Kui Stefan esimest korda Fell’s Churchi tuli, meeldis ta kõigile tüdrukutele väga. Ja Elena, kõige ilusam, kõige populaarsem, kõige ligipääsmatum tüdruk kogu koolis, oli samuti teda endale tahtnud. Alles pärast poisi kättesaamist oli Elena mõistnud, mis ohud sellega kaasnevad. Stefan ei olnud see, kellena paistis – tal oli palju süngem saladus, kui keegi osanuks arvata. Ja tal oli vend, Damon, temast veelgi salapärasem ja ohtlikum. Elena oli jäänud kahe poisi vahele pendeldama, ta armastas Stefanit, kuid teda tõmbas vastupandamatult ka meeletu Damoni poole. Lõpuks oli ta surnud, et mõlemad noormehed päästa ja nad oma armastusega lunastada.
„Võib-olla tõesti Stefan – aga ainult juhul, kui sa juhtud Elena olema,” pomises Bonnie järele andes. Atmosfäär oli muutunud. Nüüd olid nad vaiksed, pisut kurvad, öiseks südamepuistamiseks just õiges meeleolus.
„Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda ei ole enam,” ütles Sue vaikselt, vangutas pead ja pani silmad kinni. „Ta oli kõigist teistest kuidagi nii palju elavam.”
„Ta põles eredama leegiga,” sõnas Meredith, silmitsedes varjumustreid, mida roosakuldne öölamp lakke heitis. Tema hääl oli vaikne, kuid tungiv ja Bonnie mõtles, et need sõnad kirjeldavad Elenat paremini kui miski muu.
„Oli aegu, mil ma teda vihkasin, kuid teda ei saanud mitte kunagi ignoreerida,” tunnistas Caroline, rohelised silmad kissis, kui ta oma kunagist sõbrannat meenutas. „Tema ei olnud inimene, keda oleks saanud niisama lihtsalt ignoreerida.”
„Üks asi, mida ma tema surmast õppisin,” ütles Sue, „on see, et nii võib juhtuda igaühega meist. Elu ei tohi lasta raisku minna, sest sa ei tea iial, kui kaua aega sul on veel jäänud.”
„Võib-olla kuuskümmend aastat, võib-olla kuuskümmend minutit,” nõustus Vickie madalal vaiksel häälel. „Ükskõik kes meist võib täna surra.”
Bonnie vingerdas ebamugavustundest. Aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kordas Sue: „Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda tõesti enam ei ole. Mõnikord on mul tunne, nagu oleks ta kusagil lähedal.”
„Mina samuti,” vastas Bonnie hajameelselt. Pähe kerkis kujutluspilt Warm Springsist ja hetkeks tundus see tõelisem ja elavam kui Caroline’i hämar tuba. „Eile öösel nägin ma teda unes ja mul oli tunne, et see oli tõepoolest tema ja et ta üritas mulle midagi tähtsat öelda. Mul on siiamaani see tunne,” lisas ta Meredithi poole pöördudes.
Teised silmitsesid teda vaikides. Veel hiljaaegu oleksid nad kõik naernud, kui Bonnie millestki üleloomulikust rääkis, kuid enam mitte. Selgeltnägijavõimed olid tal kahtlemata olemas, see oli vägev ja ühtlasi veidi hirmutav.
„Kas tõesti?” ahmis Vickie õhku.
„Mida ta sinu meelest öelda tahtis?” küsis Sue.
„Ma ei tea. Lõpuks püüdis ta väga, et minuga ühendust mitte kaotada, aga ei saanud.”
Sellele järgnes taas vaikus. Viimaks sõnas Sue kõhklevalt, hääl kohe-kohe katkemas. „Kas sa arvad… et sina saaksid temaga ühendust võtta?”
Seda olid nad kõik mõelnud. Bonnie vaatas Meredithi poole. Enne polnud Meredith Bonnie unenäole suuremat tähtsust omistanud, nüüd aga vaatas ta punapäisele tüdrukule täiesti tõsiselt otsa.
„Ma ei tea,” vastas Bonnie aeglaselt. Kujutluspildid nähtud õudusunenäost keerlesid tema peas ringiratast. „Ma ei tahaks transsi minna ja avada end millele iganes, mis sealt kusagilt tulla võib; see on igatahes kindel.”
„Kas see on ainus viis surnud inimestega ühendust saada? Kuidas oleks taldrikukeerutamise või millegi säärasega?” küsis Sue.
„Mu vanematel on ouija laud olemas,” ütles Caroline pisut liiga valjusti. Äkitselt oli vaikne, sundimatu õhkkond kadunud ning tuba täitis mingi seletamatu pinge. Kõik tõusid istukile ja vaatasid üksteisele kaalutleval ilmel otsa. Isegi Vickie hirmutatud olekusse lisandus küsivalt intrigeeriv ilme.
„Kas see töötaks?” küsis Meredith Bonnielt.
„Kas on mõtet seda üldse teha?” mõtiskles Sue valjusti.
„Kas me julgeme? See on põhiküsimus,” ütles Meredith. Taas nägi Bonnie, et kõik vaatavad talle otsa. Ta kõhkles pisut ja kehitas siis õlgu. Põnevustunne keeras tal kõhus.
„Miks mitte?” ütles ta. „Mis meil kaotada on?”
Caroline pöördus Vickie poole. „Vickie, trepi all on kapp. Ouija laud peaks seal olema, ülemisel riiulil, lauamängude juures.”
Ta ei öelnud isegi: „Palun, kas sa saaksid selle siia tuua?” Bonnie kortsutas kulmu ja avas suu, kuid Vickie oli juba uksest väljas.
„Sa võiksid veidi viisakam olla,” ütles Bonnie Caroline’ile. „Mida sa praegu teed, etendad Tuhkatriinu kurja võõrasema või?”
„Ah, jäta järele, Bonnie,” heitis Caroline kannatamatult. „Tal vedas, et ta üleüldse siia kutsuti. Ja tema teab seda väga hästi.”
„Ja mina mõtlesin, et ta on lihtsalt meie kollektiivsest hiilgusest pimestatud,” märkis Meredith kuivalt.
„Ja pealegi…” alustas Bonnie, kui miski teda katkestas. Heli oli lõikav ja kile ja kadus peagi, kuid polnud vähimatki kahtlust. See oli karjatus. Sellele järgnes surmavaikus ja siis hakkasid äkki kõlama läbilõikavad kriisked.
Sekundi murdosa jooksul olid kõik tüdrukud magamistoas otsekui paigale tardunud. Siis jooksid kõik uksest välja ja trepist alla.
„Vickie!” Pikakoivaline Meredith jõudis esimesena allkorrusele. Vickie seisis seinakapi juures, käed näo ees, otsekui üritaks end millegi eest kaitsta. Ta klammerdus ikka veel karjudes Meredithi külge.
„Vickie, mis on?” nõudis Caroline, tema hääl kõlas rohkem vihaselt kui kohkunult. Kõikjal põrandal vedelesid lauamängude karbid, Monopoli nupud ja mälumängu kaardid. „Miks sa karjud?”
„See haaras must kinni! Ma küünitasin ülemise riiuli poole ja miski haaras mul pihast kinni!”
„Selja tagant?”
„Ei! Kapist.”
Jahmunud Bonnie vaatas lahtisest kapiuksest sisse. Talvemantlid rippusid tihedalt üksteise vastas, mõned olid nii pikad, et ulatusid põrandani. Meredith vabastas end õrnalt Vickie haardest, võttis vihmavarju ja torkis sellega mantleid.
„Oi, ära…” alustas Bonnie tahtmatult, kuid vihmavari puudutas
