ümbert kinni.”
Vickie astus sammukese ettepoole, puudutas mantlikäist ja vaatas üles riiuli poole. Ta pani käed näo ette, pikad siidised juuksed langesid loorina üle käte. Ühe jubeda hetke jooksul arvas Bonnie, et ta nutab, siis aga kuulis ta naeruturtsatust.
„Oh issand! Ma tõesti arvasin… oh, ma olen nii loll! Ma koristan ära,” ütles Vickie.
„Hiljem,” ütles Meredith rahulikult. „Lähme elutuppa.”
Bonnie heitis minema hakates kapile veel ühe mõtliku pilgu.
Kui nad kõik diivanilaua ümber kogunesid, mõned tuled efekti mõttes ära kustutatud, seadis Bonnie sõrmed kergelt väikesele plastist osutile. Ta polnud kunagi varem ouija lauda kasutanud, kuid teadis, kuidas seda tehakse. Osuti liigub ja näitab sõnumi edastamiseks tähtedele – muidugi kui vaimud on üldse nõus rääkima.
„Me kõik peame seda puudutama,” ütles ta ja jälgis, kuidas teised tema käsku täidavad. Meredithi sõrmed olid pikad ja nõtked, Sue omad saledad ja ovaalsete küüntega, Caroline’i küüned olid vasekarva lakiga kaetud ja Vickie omad näritud.
„Nüüd sulgeme silmad ja keskendume,” ütles Bonnie vaikselt. Oli kuulda ootusärevaid ohkeid, kui tüdrukud talle kuuletusid, õhkkond mõjus kõigile.
„Mõelge Elenast. Kujutlege teda. Kui ta on seal kusagil, siis tahame me teda siia kutsuda.”
Suur tuba oli vaikne. Suletud silmalaugude taga nägi Bonnie kahvatukuldseid juukseid ja lasuriidikarva silmi.
„Tule, Elena,” sosistas ta. „Räägi minuga.”
Osuti hakkas liikuma.
Mitte keegi neist ei saanud seda juhtida, sest kõik hoidsid eri kohtadest kinni. Sellegipoolest libises väike plastkolmnurk sujuvalt ja kindlalt mööda lauda. Bonnie hoidis oma silmad kinni seni, kuni see peatus ja vaatas siis. Osuti näitas sõnale Jah.
Vickie niitsatas vaikselt.
Bonnie vaatas teistele otsa. Caroline hingeldas, tema rohelised silmad olid pilukile tõmbunud. Sue oli ainuke, kelle silmad olid endiselt resoluutselt suletud. Meredith paistis väga kahvatu.
Kõik nad eeldasid, et tema teab, mida järgmiseks ette võtta.
„Keskenduge,” ütles Bonnie neile. Ta tundis, et pole selleks õieti valmis, ja ühtlasi tundus kuidagi tobe tühja õhuga rääkida. Aga tema oli ekspert, nii et tal tuli seda teha.
„Kas see oled sina, Elena?” küsis ta.
Osuti tegi väikese ringi ja naasis siis sõna Jah juurde.
Äkki hakkas Bonnie süda nii kõvasti peksma, et ta kartis, et tal hakkavad käed värisema. Plastosuti tema sõrmeotste all tundus teistsugusena, otsekui oleks see elektrit täis ja läbi selle voolaks mingi üleloomulik energia. Ta ei tundnud end enam tobedana. Talle tulid pisarad silma ja ta nägi, et ka Meredithi silmad läigivad. Sõbranna noogutas talle julgustavalt.
„Kuidas me saame selles kindlad olla?” ütles Caroline äkki valjusti ja kahtlustavalt. Caroline ei tunne seda, mõistis Bonnie, ta ei tunneta midagi niisugust nagu mina. Üleloomulikkuse suhtes on Caroline täiesti tuim tükk.
Osuti liikus jälle, puudutades nüüd tähti nii kiiresti, et Meredith jõudis vaevalt sõnu kokku lugeda. Isegi ilma kirjavahemärkideta oli sõnum selge.
CAROLINE ÄRA OLE LOLL, ütles see. SUL VEAB ET MA ÜLDSE SINUGA RÄÄGIN.
„See on Elena, selge pilt,” tähendas Meredith kuivalt.
„Kõlab küll nagu tema, aga…”
„Ah, ole vait, Caroline,” ütles Bonnie. „Elena, mul on nii hea meel…” ta kurgus hakkas kipitama ja tema hääl katkes.
BONNIE AEGA EI OLE ÄRA VESISTA JA ASUGE ASJA KALLALE Ja see oli ilmselgelt samuti Elena, Bonnie tõmbas ninaga ja jätkas. „Ma nägin sind eile öösel unes.”
TEE „Jah.” Bonnie süda peksis kõvemini kui kunagi varem. „Ma tahtsin sinuga rääkida, aga kõik läks nii imelikuks ja siis hakkas meil nagu ühendus kaduma…”
BONNIE ÄRA TRANSSI MINE MITTE TRANSSI MITTE TRANSSI „Olgu peale.” See vastas tema küsimusele ja Bonnie jaoks oli suur kergendus seda kuulda.
HALVAD JÕUD SEGAVAD MEIE SUHTLUST ON VÄGA HALBU ASJU „Nagu mis?” Bonnie nõjatus lauale lähemale. „Mis?”
AEGA POLE! Osuti tundus otsekui hüüumärgi lisavat. See kihutas tohutu hooga tähelt tähele, just nagu ei suudaks kannatamatu Elena end talitseda. TAL ON PRAEGU TEGEMIST NII ET MA SAAN RÄÄKIDA AGA PALJU AEGA POLE KUULAKE KUI ME LÕPETAME SIIS KADUGE MAJAST KIIRESTI TE OLETE OHUS „Ohus?” kordas Vickie ja nägi välja, otsekui hüppaks ta kohe püsti ja jookseks minema.
OODAKE KÕIGEPEALT KUULAKE KOGU LINN ON OHUS „Mida me tegema peame?” küsis Meredith kohe.
TEIL ON ABI VAJA TA ON TEIE LIIGAST VÄLJAS USKUMATULT TUGEV NÜÜD KUULAKE JA JÄRGIGE JUHISEID TE PEATE TEGEMA KUTSELOITSU JA ESIMENE AINE ON J…
Ilma hoiatamata hüppas osuti tähtede pealt ära ja hakkas mööda lauda metsikult ringi kihutama. See osutas stiliseeritud kuu pildile, siis päikesele ja seejärel sõnadele Parker Brothers, Inc.
„Elena!”
Osuti liikus tagasi tähtede juurde.
VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR „Mis toimub?” karjus Sue, silmad nüüd pärani lahti.
Bonnie kartis. Osuti pulseeris energiast, ning see oli tume ja kole energia, mis otsekui keev sulatõrv tema sõrmede külge kleepus. Kuid ta tundis kusagil ka värisevat hõbejat niiti, see oli Elena, kes võitles tumeda jõuga. „Ärge laske lahti!” hüüdis Bonnie meeleheitlikult. „Ärge jumala eest oma käsi osuti pealt ära võtke!”
HIIRMUDATAPAN, teatas laud. VERIVERIVERI. Ja siis… BONNIE VÄLJA JOOKSKE TA ON SIIN JOOKSKE JOOKSKE JOOKSK…
Osuti nõksatas raevukalt, libises Bonnie sõrmede alt minema ja tema käeulatusest välja ning lendas seejärel hooga üle laua ja läbi õhu, nagu oleks keegi seda visanud. Vickie hakkas karjuma. Meredith hüppas jalule.
Siis kustusid kõik tuled ning maja mattus pimedusse.
3
Vickie karjed läksid nüüd täiesti hullumeelseks. Bonnie tundis, kuidas paanika temas pead tõstab.
„Vickie, jäta järele! Lähme, me peame siit välja saama!” Meredith karjus teistest üle. „See on sinu kodu, Caroline. Võtke kõik kätest kinni ja Caroline viib meid uksest välja.”
„Hästi,” vastas Caroline. Ta ei tundunud olevat sama hirmul kui kõik teised. See on kujutlusvõime puudumise eelis, mõtles Bonnie. Sa lihtsalt ei oska kujutleda kohutavaid asju, mis võiksid sinuga juhtuda.
Bonnie tundis end paremini, kui Meredithi peenikeste sõrmedega külm käsi tema käest kinni võttis. Ta koperdas ettepoole ja võttis Caroline’i käest kinni, tundes tema tugevaid pikki küüsi oma peopesa vastas.
Ta ei näinud mitte midagi.
