tajad. 2. raamat
„Silm silma vastu, ja nii jääb terve maailm pimedaks.”
„MIS TE ARVATE, kas ta teebki ära? Päriselt?” sosistas Emily. Auto libises mööda, heites Toby majale valgusvihu.
„Ei,” ütles Spencer ja kruttis närviliselt teemantkõrvarõngaid. „Ta blufib.”
Aria pani musta värvi punupatsi otsa suhu. „Täiega.”
„Kust me teame, et Toby üldse seal sees on?” küsis Hanna.
Tüdrukud vaikisid närviliselt. Nad olid piisavalt Ali tempudes osalenud, kuid need olid olnud süütud – Fermata spaas soolavee mullivanni hiilimine, kui neil polnud aega kinni pandud, Spenceri õe šampooni sisse piisakese musta juuksevärvi lisamine. Kuid praeguse nalja juures muutis miski neid kõiki natuke … rahutuks.
Põmaki!
KUIDAS KÕIK TEGELIKULT ALGAS
Tead ju küll seda poissi, kes elab sinu juurest mõni maja edasi ja on kõige jubedam elusolend maa peal? Kui seisad hilisõhtul oma maja ees verandal ja hakkad oma kallimat hüvastijätuks suudlema, märkad korraga silmanurgast, et tema seisab teisel pool tänavat, lihtsalt seisab. Aegajalt ilmub ta juhuslikult lagedale, kui sa oma kõige paremate sõbrataridega keelt peksad – ainult et võib-olla polegi tema ilmumine iga kord päris juhuslik. See poiss on must kass, kes näikse teadvat kõiki sinu teid ja radu. Juhtub ta su majast mööda sõitma, mõtled: nüüd kukun küll bioloogia eksamil läbi. Kui ta sind imelikult vaatab, tasub valvas olla.
Igas linnas on oma mustakassipoiss. Rosewoodis oli selle poisi nimi Toby Cavanaugh.
„Minu meelest peaks talle rohkem põsepuna panema.” Spencer Hastings kallutas pea tahapoole ja silmitses Emily Fieldsi, üht oma parimatest sõbrataridest. „Tedretähnid paistavad alles läbi.”
„Mul on Clinique’i peitepulk.” Alison DiLaurentis hüppas jalule ja jooksis oma sinisest pesusametist jumestuskotti tooma.
Emily silmitses end Alisoni elutoa diivanilauale seatud peeglist. Ta kallutas pead siia- ja sinnapoole ning ajas roosaks võõbatud huuled prunti. „Emps tapaks mu ära, kui näeks, mis krohv mul kõik peal on.”
„Jah, aga meie tapame siis, kui sa selle krohvi maha võtad,” hoiatas Aria Montgomery, kes marssis tuba mööda ringi, mingil ainult temale teada oleval põhjusel seljas roosast mohäärlõngast rinnahoidja, mille ta hiljuti ise kudus.
„Jah, Em, sa näed täiega super välja,” nõustus Hanna Marin. Hanna istus ristijalu põrandal ja keerutas kogu aeg, et näha, ega kannivahe ta madala vöökohaga ja pisut liiga pisikestest Blue Cult teksastest välja ei paista.
Käes oli aprill, oli reede õhtu ning Ali, Aria, Emily, Spencer ja Hanna pidasid järjekordset kuuenda klassi pidžaamapidu: jumestasid end vastastikku ülearu ohtralt, mugisid soolaseid ja äädikamaitselisi krõpse ning vaatasid Ali lameekraantelerist ühe silmaga saadet „MTV Cribs”, milles näidati kuulsate inimeste kodusid. Täna õhtul oli segadus eriti suur, kõikide riided olid põrandavaibale laiali laotatud, sest tüdrukud olid otsustanud ülejäänud kooliaastaks riided vastastikku ära vahetada.
Spencer tõstis üles sidrunkollase kašmiirkampsiku ja seadis oma saleda ülakeha ette.
„Võta,” soovitas Ali. „See näeks sinu seljas nii nummi välja.”
Hanna vedas endale Ali oliivrohelise pesusametist seeliku puusade ümber, pööras end Ali poole ja võttis teatraalse poosi. „Mis sa arvad? Kas Seanile meeldiks?”
Ali oigas ja äigas Hannale padjaga. Sellest ajast saadik, kui nad septembris omavahel sõbraks said, rääkis Hanna lakkamatult sellest, kui vääääga talle meeldib Sean Ackard, nende klassivend Rosewoodi koolis, kus nad kõik juba lasteaiast saadik käisid. Viiendas klassis oli Sean alles samasugune tedretähniline jupats nagu teised poisid, aga suvega oli ta paar tolli kasvanud ja väikelapse pontsakusest lahti saanud. Nüüd oli pea iga tüdruk valmis teda suudlema.
Hämmastav, kui palju võib üheainsa aastaga muutuda.
Seda teadsid tüdrukud – kõik peale Ali – väga hästi. Eelmisel aastal, siis nad lihtsalt … olid olemas. Spencer oli oivik, kes istus esimeses pingis, tõstis kätt ja teadis viimast kui vastust. Aria oli natuke kummaline tüdruk, kes eelistas pigem tantse välja mõelda kui jalgpalli mängida. Emily oli häbelik tüdruk, osariigi paimaid ujujaid, kelle pealispinna all toimus paljugi – sellest sai aru vaid siis, kui teda tundsid. Ja Hanna, olgugi kohmakas ja äpu, uuris hoolega Vogue’i ja Teen Vogue’i ning pahvatas aeg-ajalt moe kohta midagi sellist, millest teistel polnud õrnematki aimu.
Muidugi oli igaühes neist midagi erilist, seda küll, aga nad elasid Pennsylvania osariigis Philadelphia eeslinnas Rosewoodis, Philadelphiast paarikümne miili kaugusel, ja Rosewoodis oli kõik eriline. Lilled lõhnasid mahedamalt, vesi oli parema maitsega, majad olid silmanähtavalt suuremad. Ümberkaudne rahvas viskas nalja, et öösiti käivad oravad prügi koristamas ja kõnniteede sillutuskivide vahele eksinud üksikuid võililli välja kitkumas, et Rosewoodi nõudlikud elanikud kauni vaatepildiga rahule jääksid. Paigas, kus kõik näib täiuslik, on raske silma paista.
Ometi paistis Ali silma. Oma pikkade heledate juuste, südamekujulise näo ja suurte siniste silmadega oli ta kõige vapustavama välimusega tüdruk terves ümbruskonnas. Ja pärast seda, kui Ali nende sõbraks hakkas – mõnikord oli tunne, nagu oleks ta nad avastanud –, olid tüdrukud kohe kindlasti midagi märksa enamat kui lihtsalt olemas. Ühtäkki võisid nad kõike, mida polnud varem söandanud. Näiteks hommikul bussist tulles Rosewoodi kooli tüdrukute vetsus napi seeliku selga panna. Või poistele tunni ajal huulepalsami musijälgedega kirjakesi jagada. Või kõndida Rosewoodi kooli koridorides üksteise kõrval reas, teistele hirmu nahka ajades ja hädavarestest vähimalgi määral välja tegemata.
Ali haaras läikiva lilla huulepulga ja mäkerdas suu üleni kokku. „Kes ma nüüd olen?” Sõbratarid oigasid – Ali tegi järele klassiõde Imogen Smithi, kes oli oma Narsi huulepulka narruseni kiindunud.
„Ei, oota.” Spencer torutas kaardus huuli ja ulatas Alile padja. „Pane särgi alla.”
„Kena.” Ali toppis padja oma roosa polosärgi alla ja seepeale kihistati veel omajagu. Käisid kõlakad, et Imogen laskis kümnenda klassi Jeffrey Kleinil lõpuni minna ja ootab temalt nüüd last.
„Te lähete liiale.” Emily punastas. Tema oli tüdrukutest kõige siivsam, võib-olla tänu ülirangele kasvatusele – Emily vanemad pidasid patuks kõike, mis oli vähegi lõbus.
„Mis sa nüüd, Em!” haakis Ali end Emily käevangu. „Imogen näeb jube paks välja – parem lootku, et on rase.”
Tüdrukud puhkesid taas naerma, ent pisut kohmetult. Ali oli osav igaühe nõrku kohti leidma, ja ehkki tal võis Imogeni suhtes õigus olla, turgatas tüdrukutele pähe, et võib-olla viskab ta mõnikord kildu nendegi üle, kui neid parajasti kuulmas pole. Kes teab.
Nad asusid uuesti üksteise rõivaid lappama. Aria armus Spenceri pisiplikalikku Fred Perry kleidikesse. Emily kergitas oma kõhnadel säärtel teksariidest miniseelikut ja küsis igaühelt, ega see liiga lühike ei ole. Ali kuulutas Hanna Joe’s teksaste kohta välja otsuse, et need on alt liiga laiad, laskis pükstel jalast langeda ja jäi kommiroosade bokserite väele. Muusikakeskuse juurde minnes möödus ta aknast ja tardus paigale.
„Jumal hoidku!” kiljatas ta ja lippas põldmurakavärvi sametdiivani taha peitu.
Tüdrukud pöörasid viuhti ringi. Akna juures oli Toby Cavanaugh. Poiss lihtsalt … seisis seal. Jõllitas neid ainitisel pilgul.
„Väkk,
