kuulis ta end ütlemas. „Tõenäoliselt ma eksin.”
„Ali ütles, et mitte keegi peale meie ei tea.” Emily silmad paistsid veekalkvel. „Ta vandus meile. Mäletate?”
„Pealegi,” lisas Hanna, „kuidas saaks Toby meie kohta nii palju teada? Võin ette kujutada, et see on üks Ali endistest hokisõpradest või ta vend või kes tahes, kellega ta ikka rääkis ka. Aga ta vihkas Tobyt kirglikult. Me kõik vihkasime.”
Spencer kehitas õlgu. „Sul on arvatavasti õigus.” Seda öelnud, rahunes ta kohe maha. Ta kinnisidee oli alusetu.
Kõik seisis paigal. Ehk liigagi paigal. Ligiduses praksatas puuoks, ja Spencer keeras järsult ringi. Kiiged õõtsusid edasi-tagasi, justkui oleks keegi hetk tagasi maha hüpanud. Pruun lind, kes Rosewoodi algkooli katusel istus, jõllitas neid, nagu teaks ka tema nii mõndagi.
„Ma arvan, et keegi püüab meid lihtsalt lollitada,” sosistas Aria.
„Jah,” nõustus Emily, kuid tema hääl kõlas sama ebakindlalt.
„Mis siis, kui me järgmise teate saame?” Hanna sikutas oma lühikest musta kleiti üle saledate reite. „Peaksime vähemalt selgusele jõudma, kellega on tegu.”
„Teeks nii, et kui veel mõne teate saame, siis helistame üksteisele,” tegi Spencer ettepaneku. „Siis võiks proovida tükid kokku panna. Aga minu meelest ei peaks me midagi, nagu … üle võlli tegema. Üritaks mitte muretseda.”
„Ma ei muretse,” ütles Hanna kiiresti.
„Ma ka mitte,” ütlesid Aria ja Emily korraga. Ent kui peateelt kostis autosignaal, võpatasid kõik.
„Hanna!” Kollase Hummer H3-e aknast pistis oma kahvatublondi pea välja Mona Vanderwaal, Hanna parim sõbranna. Ta kandis suuri roosaks toonitud klaasidega lenduriprillide stiilis päikeseprille.
Hanna vaatas teistele otsa. „Pean minema,” pomises ta ja jooksis mäest üles.
Paari viimase aastaga oli Hanna end Rosewoodi kooli üheks populaarsemaks tüdrukuks ümber kujundanud. Ta oli kaalus alla võtnud, juuksed seksikat tumedat punakaspruuni tooni värvinud ja terve uue disainergarderoobi soetanud, ja nüüd keksisid nad koos Mona Vanderwaaliga – kes oli samuti ümbertöödeldud nohik – mööda kooli ringi, olles kõigi teiste jaoks liiga head. Spencer tundis huvi, mis võiks olla Hanna suur saladus.
„Ma peaksin ka minema.” Aria lükkas oma lotaka lilla käekoti rihma õlal kõrgemale. „Nii et … ma helistan teile.” Ta suundus oma Subaru juurde.
Spencer viivles kiikede juures. Niisamuti ka Emily, kelle tavaliselt lõbus nägu oli kurnatud ja väsinud. Spencer asetas käe Emily tedretähnilisele käsivarrele. „On sul kõik korras?” Emily raputas pead. „Ali. Ta on …”
„Ma tean.”
Nad kallistasid kohmakalt, siis hakkas Emily metsa suunas astuma, öeldes, et ta läheb lühemat teed pidi koju. Spencer, Emily, Aria ja Hanna polnud omavahel aastaid rääkinud, isegi siis, kui nad istusid ajalootunnis lähestikku või olid koos tüdrukute vetsus. Sellegipoolest teadis Spencer nende kõigi kohta kõikmõeldavaid asju – pisimaidki isiklikke detaile, mida võib teada vaid lähedane sõber. Nagu see, et loomulikult oli Ali surm just Emily jaoks kõige raskem. Isekeskis panid nad Emilyle just sellepärast hüüdnimeks Killer, et ta Alit lausa rotveileri ennastsalgavusega kaitses.
Oma autos tagasi, vajus Spencer nahkistmesse ja pani raadio mängima. Ta keerutas raadionuppu ja leidis 610 AM-i, Philadelphia spordiraadiojaama. Midagi selles, kuidas ülemäärasest testosteroonist küllastunud kutid eetris Philliese ja Sixersi statistikat karjusid, rahustas teda. Ta oli lootnud, et vanade sõpradega rääkimine annab mõnes asjas selgust, kuid nüüd tundus olukord lihtsalt veelgi … äkam. Laiahaardelisele SAT-testide tasemel sõnavarale vaatamata ei leidnud Spencer olukorra kirjeldamiseks paremat väljendit.
Telefon hakkas taskus vibreerima ja ta tõmbas selle välja, arvates, et küllap Emily või Aria. Võib-olla isegi Hanna. Spencer kortsutas kulmu ja avas oma e-kirjakasti.
Spence, ma ei süüdista sind, et sa ei avaldanud neile meie väikest saladust Toby kohta. Tõde võib olla ohtlik – sa ju ei taha, et nad viga saaksid? – A.
2
HANNA 2.0
Mona Vanderwaal seiskas vanemate Hummeri teeservas, kuid jättis mootori tööle. Ta heitis oma mobiiltelefoni ülisuurde konjakivärvi Lauren Merkini kandekotti ja naeratas laialt oma parimale sõbrannale Hannale. „Ma üritasin sulle helistada.”
Hanna peatus valvsalt keset kõnniteed. „Miks sa siin oled?”
„Millest sa räägid?”
„Noh, ma ei palunud sult küüti.” Hanna osutas värisedes oma Toyota Priusele parkimisplatsil. „Mu auto on seal. Kas keegi ütles sulle, et ma olen siin, või …?”
Mona keris pika valkjasblondi juuksesalgu sõrme ümber. „Täitsa hull, ma hakkasin kirikust koju sõitma. Nägin sind, jätsin auto seisma.” Ta tõi kuuldavale kerge naeruturtsatuse. „Võtad ema tagant vaaliumi või? Paistad kuidagi omadega segi.”
Hanna tõmbas oma mustast banaanikujulisest Prada kotist välja paki Camel Ultra Lighti ja süütas sigareti. Loomulikult oli ta omadega segi. Ta kunagine parim sõbranna oli mõrvatud ja juba nädal otsa saabusid judinaid tekitavad sõnumid kelleltki A. – nimeliselt. Iga hetk tänasest päevast – Ali matusteks valmistudes, Wawast dieetkoolat ostes, Rosewoodi kiriku suunas viivale maanteele pöörates – oli ta kindel, et keegi jälgib teda. „Ma ei näinud sind kirikus,” pobises ta.
Mona võttis päikeseprillid eest, paljastades oma ümmargused sinised silmad. „Sa vaatasid mulle veel otsa. Ma lehvitasin sulle. Tuleb ehk tuttav ette?”
Hanna kehitas õlgu. „Ma … ei mäleta.”
„Noh, ju sul oli oma vanade sõpradega nii palju tegemist,” tulistas Mona vastu.
Hanna tõmbus turri. Tema vanad sõbrad oli ebamugav teema – miljon aastat tagasi oli Mona üks neist tüdrukutest, keda Ali, Hanna ja teised narrisid. Pärast Jenna õnnetust sai Monast nende põhiline pilkeobjekt. „Anna andeks. Kirik oli ülerahvastatud.”
„Justkui ma oleks ennast peitnud.” Mona hääl kõlas solvunult. „Ma istusin Seani taga.”
Hanna hingas järsult sisse. Sean.
Sean Ackard oli nüüdseks vaid tema endine poiss; nende suhe oli eelmisel reedel Noel Kahni tere-tulemast-tagasikooli aasapeol lõhki läinud. Hanna oli võtnud vastu otsuse, et reedest saab öö, mil ta oma süütuse kaotab, aga kui ta Seani võrgutama hakkas, jättis poiss ta maha ja pidas talle jutluse, et oma keha peab austama. Kättemaksuks viis Hanna koos Monaga Ackardite perekonna BMW lõbusõidule ja kortsutas auto Home Depot’ ees telefoniposti ümber.
Mona vajutas oma lahtise varbaga kontsakinga Hummeri gaasipedaalile, auto miljardisilindriline mootor keris tuurid üles. „Niisiis, kuule. Meil on hädaolukord – meil ei ole veel kaaslasi.”
„Mille jaoks?” Hanna pilgutas silmi.
Mona kergitas üht täiuslikult vahatatud blondidest kulmudest. „Halloo, Hanna? Foxyle! See on sel nädalavahetusel. Nüüd, kui sa Seani maha jätsid, võid mõne laheda kuti kutsuda.”
