astus sammu tagasi. „Ei.”
„Jah,” pareeris Ali. Kuigi ta oli vaid viis jalga ja kolm tolli pikk, tundus ta äkitselt palju pikem. „Sina panid raketi põlema. Sina haavasid oma õde.”
Spencer haaras Alil käsivarrest. Mida ta ometi teeb? Kuid Ali raputas ta eemale.
„Kasuõde,” pomises Toby vaevu kuuldavalt. Ta heitis pilgu oma puuonnile ja siis tänava lõpu suunas. Aeglaselt veeres Cavanaugh’de maja juurde veel üks politseiauto. „Ma teen sulle tagasi,” urises poiss Alile. „Sa ainult oota.”
Siis ta kadus.
Spencer haaras Ali käsivarre. „Mida me nüüd ometi teeme?”
„Mitte midagi,” ütles Ali peaaegu muretult. „Meil on kõik hästi.”
„Alison …” Spencer pilgutas uskumatusest silmi. „Kas sa ei kuulnud teda? Ta ütles, et nägi, mida sa tegid. Ta räägib iga hetk politseile ära.”
„Ei usu.” Ali naeratas. „Arvestades seda, mida mina tema kohta tean.” Ja siis kummardus ta Spenceri poole ja sosistas, mida ta oli Tobyt tegemas näinud. See oli midagi nii jälki, et Ali oli täiesti ära unustanud, et tal on põlev rakett käes, ja nii lipsaski rakett käte vahelt minema ja vuhises puuonni aknast sisse.
Ali sundis Spencerit lubama, et ta sellest teistele mitte midagi ei räägiks, ja hoiatas, et kui Spencer peaks siiski ära rääkima, mõtleb ta välja mooduse, kuidas Spencer – ja Spencer üksinda – kõiges süüdi jääks. Kartes paaniliselt seda, mida Ali teha võiks, hoidis Spencer suu kinni. Ta muretses, et Jenna võib midagi öelda – Jenna loomulikult mäletas, et Toby polnud seda teinud –, kuid Jenna oli suures segaduses ja sonis … ta rääkis, et ei mäleta sellest ööst midagi.
Siis, aasta hiljem, jäi Ali kadunuks.
Politsei küsitles kõiki, kaasa arvatud Spencerit, uurides, kas nad teavad kedagi, kes võis tahta Alile viga teha. Toby, mõtles Spencer otsekohe. Ta ei suutnud unustada hetke, mil poiss ütles: „Ma teen sulle tagasi.” Kuid Toby nime nimetamine tähendanuks võmmidele Jenna õnnetuse kohta tõtt rääkida – et temagi oli osaliselt vastutav. Et ta teadis kogu selle aja tõtt ega rääkinud kellelegi. See tähendas samuti, et ta räägiks sõpradele välja saladuse, mida ta üle aasta oli hoidnud. Niisiis ei öelnud Spencer midagi.
Spencer süütas järjekordse Parliamenti sigareti ja pööras Rosewoodi kiriku parkimisplatsilt välja. Näed? A. ei saa mitte mingil juhul kõike teada, nagu sõnumis kirjas oli. Välja arvatud juhul, kui A. oleks Toby Cavanaugh … Kuid see poleks loogiline. A. teated Spencerile käisid saladuse kohta, mida teadis ainult Ali: seitsmendas klassis suudles Spencer Ianit, oma õe Melissa kallimat. Spencer tunnistas teo Alile üles – aga mitte kellelegi teisele. Ja A. teadis samuti Wreni, Spenceri õe nüüdseks endise poisi kohta, kellega Spencer oli eelmisel nädalal rohkematki teinud kui ainult suudelnud.
Teisalt aga elavad Cavanaugh’d Spenceriga samal tänaval. Binokliga võis Toby ehk tema aknasse näha. Ja Toby on Rosewoodis, kuigi on september. Kas ta ei peaks internaatkoolis olema?
Spencer sõitis Rosewoodi kooli telliskividega sillutatud sissesõiduteele. Sõbratarid olid juba kohal, kössitasid kobaras algkooli mängulinnaku juures. See oli ilus puidust loss, mida kaunistasid tornid, lipud ja lohekujuline liumägi. Parkla oli lage, tellistest kõnniteed inimtühjad ja spordiväljakud tummad; tervel koolil oli Ali mälestuseks vaba päev.
„Niisiis me kõik saime sellelt A. – lt sõnumeid?” küsis Hanna, kui Spencer lähemale jõudis. Kõigil oli telefon käes ja nad jõllitasid „ma tean kõike”-sõnumit.
„Ma sain veel kaks,” ütles Emily ettevaatlikult. „Arvasin, et Alilt.”
„Mina ka!” hingeldas Hanna ja laksas käega vastu ronimiskuplit. Aria ja Spencer noogutasid samuti. Närviliselt vaatasid nad üksteist pärani silmi.
„Mis sinu omas kirjas oli?” Spencer vaatas Emilyt.
Emily lükkas salgu punakasblonde juukseid silmilt. „See on … isiklik.”
Spencer oli nii üllatunud, et naeris valju häälega. „Sul ei ole ühtegi saladust, Em!” Emily oli maailma kõige puhtam ja armsam tüdruk.
Emily paistis solvunud. „Jah, noh … on ikka.”
„Ah nii.” Spencer potsatas liumäe trepiastmele istuma. Ta hingas sisse, eeldades, et haistab multši ja saepuru. Selle asemel tabas ta pahvaku põlevate juuste lõhna – just nagu Jenna õnnetuse ööl. „Aga sina, Hanna?”
Hanna kortsutas oma väikest nöbinina. „Kui Emily enda sõnumitest ei räägi, ei taha mina enda omadest ka rääkida. Seal oli üks asi, millest teadis ainult Ali.”
„Minu omades ka,” ütles Aria kiiresti vahele. Ta lõi pilgu maha. „Vabandust.”
Spencer tundis, et kõhus hakkab keerama. „Seega on kõigil saladusi, mida teadis ainult Ali?”
Kõik noogutasid. Spencer norsatas tigedalt. „Ma arvasin, et olime parimad sõbrannad.”
Aria pööras pilgu Spencerile ja kortsutas kulmu. „Mis seal sinu sõnumis siis oli?”
Spencerile ei tundunud Iani-saladus eriti mahlakas. Tühiasi, võrreldes sellega, mida ta lisaks Jenna-loo kohta teadis. Kuid nüüd oli ta liige uhke, et sellest rääkida. „See on saladus, millest teadis ainult Ali, nii nagu sinugi omast.” Ta lükkas oma pikad tuhkblondid juuksed kõrvade taha. „Aga see A. saatis mulle e-kirja ka ühe teise asja kohta, mis toimub praegu. On tunne, nagu luuraks keegi mu järel.”
Aria jääsinised silmad läksid suureks. „Sama siin.”
„Niisiis on keegi, kes meid jälgib,” ütles Emily. Ta õlal maandus õrnalt lepatriinu ja ta raputas selle maha, nagu oleks see midagi palju hirmuäratavamat.
Spencer tõusis püsti. „Kas see võiks olla teie arvates … Toby?”
Kõik näisid üllatunud. „Miks?” küsis Aria.
„Tal on Jenna-loos oma osa,” ütles Spencer ettevaatlikult. „Mis siis, kui ta teab?”
Aria osutas sõnumile oma Treo ekraanil. „Sa arvad tõesti, et see puudutab … Jenna-lugu?”
Spencer tõmbas keelega üle huulte. Räägi teistele ära. „Me ei tea ikka veel, miks Toby süü enda peale võttis,” sõnas ta katseks, et näha, mida teised ütlevad.
Hanna mõtles hetke. „Toby võiks ainult sel juhul teada, mida me tegime, kui keegi meist talle välja rääkis.” Ta vaatas teisi kahtlustavalt. „Mina ei rääkinud.”
„Mina ka mitte,” pistsid Aria ja Emily kiiresti vahele.
„Mis siis, kui Toby sai asjast mingil muul moel teada?” küsis Spencer.
„Sa pead silmas seda, et keegi teine nägi tol ööl Alit ja rääkis Tobyle?” küsis Aria. „Või et Toby nägi Alit?”
„Ei … ma mõtlen … ma ei tea,” ütles Spencer. „Tõin lihtsalt sellise näite.”
Räägi teistele ära, mõtles Spencer uuesti, kuid ta ei suutnud. Kõik tundusid üksteist
