püüab teises toas palavikuga maadeldes magada. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kobida WCsse potile, võtta sülearvuti sülle (selleks ju sülearvutid leiutatigi, et neid sülle võetaks) ja hakata sulle jälle kirjutama. Siin on tegelikult väga mugav. Mul polegi kunagi oma kirjutamistuba olnud, see siin on esimene. Vanemuise külalistemaja vets. Siin on mugavam, kui sa arvata võid. Põrandasoojendus kütab jalatallad kuumaks ja soojus ronib jalgu mööda üles, et siis kogu kehasse laiali minna. Niimoodi saab mu kurk ka varsti terveks. Jah, ka mina olen veidi tõbine. Jälle kirjutan sulle tõbise peaga. Aga ära muretse mu pärast, ma saan varsti terveks. Ma tean, et sa ei muretsegi, ütlen rohkem niisama. Ma tean, et sa ei loe ka neid kirju, sest sa pole inimene, vaid üks hägune unistus, mida inimesed üle maailma oma peades hellitavad, aga kirjutan sulle ikkagi. Niisama. Tahan lihtsalt jagada sinuga oma elevust.
Sa ju saad aru, mis praegu toimub. Või ei saa? Ma olen ühes Eesti suurimas, vanimas ja kuulsaimas teatris ja käin Shakespeare’i „Othello“ proovides. Võtsin oma väikse pere Tartusse kaasa, et ma ei peaks neist kaks kuud ja nädala eemal olema. Ma ei tea, kas sa oled seda vahemaad sõitnud, aga Tartu ja Haapsalu vaheline teekond meenutab, nagu mu Tartu sõber Maia ütles, sõrmuse transportimist Mordorisse. Teisisõnu, see pole lihtne sõit.
Kuid sõita tuleb. Muidugi tuleb, sest teater vajab ju tegemist, mis sest, et eelmisel suvel läks meie Von Krahlis tegutsenud teatripere laia ilma laiali. Ka minust sai vabakutseline teatraal. Mul oli tunne, et nüüd viimaks on kätte jõudnud aeg, mil ma ei pea enam sinu peale mõtlema ega sinuga tegelema. Sa saad minutagi hakkama. Mina ei oska sinuga enam suurt midagi peale hakata.
No ja siis hakkas pihta. Tulid järjest igasugused lahedad inimesed ja hakkasid rääkima, et tule, Jim, teeme seda ja teist. Tuli Mart Koldits, kes valmistus Peeter Jalakalt Von Krahli teatrijuhi rolli üle võtma, ja ütles, et ta tahab värskes direktorirollis uue hooaja avalavastuse ise teha. Kas ma ei tahaks seda asja kaasa teha? Tuli Kertu Moppel, kes ütles, et tal on uus näidend peaaegu valmis kirjutatud ja kas ma ei tahaks selles mängida.
Muidugi tahtsin ma seda kõike, aga mu aku oli täiesti tühjaks jooksnud. Kuidas teha veel teatrit, kui sõna „teater“ juba iiveldama ajab?
Aga siis tuli jälle endale meenutada, et teater algab inimestest. Just nimelt inimestest, kallis teater. Ilma meieta pole sind olemas. Meieta oled sa tühi koht. Ja kuna mu juurde tulid jälle inimesed, keda ma juba ammu eemalt imetlenud olin, unistades, et äkki kunagi avaneb võimalus nendega koos midagi teatris teha, oli just nüüd vaja väsimusele, tüdimusele ja alla nulli langenud eneseusule vaatamata öelda: „Jah.“
Suvi on tulekul, puhka natuke, ütles Mart. Siis hakkame tegema.
Ja nii see läks. Nüüd elan Tartus, linnas, kus ma poleks eales uskunud, et suudan üle paari päeva elada, käin päevasel ajal Vanemuises „Othello“ proovis ning mõnel õhtul võtan jalad selga ja lippan Tallinna bussile, et Von Krahlis Mardi ja Kertu etendusi mängida. Öösiti sõidan jälle koju tagasi.
Koju, Tartusse. Kes oleks seda arvanud?
Mul on siis nüüd kolm kodulinna: Tallinn, Haapsalu ja Tartu. Ütle mulle, teater, kas see, et ma pidevalt kolin, aga igal pool ikka sinu juurde tagasi jõuan, tähendab seda, et sina oledki mu päriskodu?
Sa oled igal juhul kangesti seda nägu, kuigi ma ei taha seda päriselt uskuda.
#5 Teatripisik
Tartu–Tallinna buss
18. märts 2016
TERE, KALLIS TEATER
Tead, kus ma nüüd olen? Bussis, teel Tartust Tallinnasse. Kohe, kui Vanemuise väikses majas proov lõppes, jalutasin mäest alla, ostsin Tasku Rimist kiirelt tee peale süüa kaasa ja pugesin bussi. Just nimelt pugesin, sest on reedene päev ja Tartu–Tallinna liinil liiguvad inimeste hordid. Kes sõidab koolist nädalavahetuseks koju, kes läheb sõbrale külla, kes üldse lennujaama, et Eestimaa tolm jalgadelt pühkida. Õigemini mitte tolm, vaid lumi. On märtsi teine pool, ja kuigi täna paistis päike üle pika aja eriliselt soojalt ja kuldselt, on maas valge lumekiht. Praegugi siit bussi ülemise korruse aknast välja vaadates mööduvad vaid valged tühjad lumeväljad ja kauged rohelised metsatukad. See kevad on kangesti talve nägu. No mis sa ütled.
Mul on siin bussis ebamugav. Vaevalt on ruumi istuda. Mu kondised koivad on liiga pikad selle bussi jaoks. Minu ees istub üks punupatsidega neid, kes ei lase enda kõrvale kedagi istuma ja tuubib prinditud konspektist mingeid keemilisi valemeid pähe. Äkki tal on eksam tulemas, mine tea. Igal juhul istub ta süvenenult ninapidi konspektis, vältides uusi pealetulijaid, kes madala laega kitsas vahekäigus küürutades istekohti otsivad. Ta on seljatoe veidi tahapoole lasknud, mis tähendab, et tema seljatoe ots on mul enam-vähem vastu nina. No niimoodi ma siin istun, kodinad süles ja iPad asjade otsas. Kirjutan sulle kirja, käed lõua all kõveras nagu kängurul või türannosaurusel. Ju ma siis teisiti ei saa. Mu armastus su vastu on nii suur, et pean sulle iga päev ja igas asendis muudkui kirjutama ja kirjutama. Äkki kunagi vastad ka.
Tegelikult oled sa mulle juba ammu vastanud. Ma loobin siin niisama tühje sõnu, ajaviiteks, sest unustasin raamatu koju. Mul on praegu Õnnepalu „Printsess“ pooleli. Üks Õnnepalu lause on parem kui enamik etendusi, mida ma su sadades saalides tuhandeid tunde vaadanud olen.
Aga tõepoolest, kord sa vastasid mu kirjale. Mitte kirjalikult, see käis teistmoodi. Mäletad? Võib-olla sa ei mäleta. Sellest pole midagi. Jumal teab, et maailmas on miljoneid hulle, kes sind igatsevad, vihkavad või ülistavad ja sellest sulle iga päev teada annavad. Mina olen vaid tilk ookeanis. Üks õige soolane ja kangekaelne tilk. Ma ei lase sul ennast unustada. Ma olen su stalker, sohilaps, mees, naine, lõpp.
Uahh! Nii ütlesingi. Ma võin sulle ju mida iganes öelda, ega sa ei solvu. Sa pole nagu mina.
Igatahes selle kõnealuse esimese armastuskirja ma kirjutasin sulle umbes 11 aastat tagasi, kui olin 20-aastane. Õppisin sel ajal Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonnas sellist eriala nagu audiovisuaalne meedia. See tähendas, et mina ja mu kursusekaaslased õppisime tundma tele-, filmi- ja raadiomaailma telgitaguseid. Aga üllatuslikult tähendas see ka seda, et suur osa õppetööst toimus meil teatripraktika põhiselt. Audiovisuaalse meedia, lühendatult AVMi eesotsas seisid kaks näitlejataustaga teatrimeest: Margus Tuuling ja Toomas Lõhmuste. Tuuling oli olnud koguni Voldemar Panso õpilane. Panso oli Moskva Teatrikunsti Instituudis Maria Knebeli ja Aleksander Popovi õpilane, kes olid omakorda vene psühholoogilise realismi vundamendiladuja ja koolipapa Konstantin Stanislavski õpilased. Stanislavski panigi 20. sajandi koidikul aluse meie mõistes moodsale teatriõppele. Niisiis olime me AVMi tudengitena kultuuriteaduskonna laguneva fassaadi ja katusega majas Tuulingu erialatundides teatrilättele üsna lähedal, vähemalt nii meile meeldis mõelda. Tegime semestrist semestrisse oma väikses teatrisaalilaadses klassiruumis maalide ja novellide põhjal lavastusi ning mõtlesime päevast päeva välja etüüde ja sketše Tuulingu poolt ette antud teemadel: „me saame lapse!“, „ma jätan su maha“, „oled sõber või ei ole?“ jne.
See meeldis mulle väga, sest erinevalt mõnest teisest kursakaaslasest oli mul teatripisik juba ammu sees. Ma olin vist 13-aastane, kui mu judotreener Andres Lutsar võttis pähe ja hakkas Salme kultuurikeskuses lavastama Lindgreni „Kalle Blomkvisti“. Minule andis ta Sixteni rolli ja mu pinginaaber, trennikaaslane ja kooli vetsus igaveseks ajaks parimaks sõbraks ristitud Kristo Viiding mängis Andersit.
Ma räägin siis selle ristimise loo ka ära. Kuuendas klassis ühel klassiõhtul, ilmselt 12-aastastena, eraldusime Kristoga mõneks ajaks seltskonnast, läksime kooli kõige eksklusiivsemasse WCsse, mille tegi eksklusiivseks see, et selle ust hoiti suurem osa ajast lukus, sest see polnud vist õpilastele mõeldud, nii nagu kooli liftki oli õpilastele off limits, ühesõnaga, läksime kahekesi sinna puhtasse
