peast. Tema oli Lani Kolmel, kus leidus väga väärtuslikke maavarasid, mis tegid koloniseerimise tasuvaks. Tema pidi koloniaalrajatised üle vaatama ja heaks kiitma. Keskne neist oli hiiglaslik kosmoselaevade maandumissõrestik, mis kasutas ionosfääri energiat, et alused õrnalt maapinnale tuua ja täita sealjuures ka koloonia ülejäänud energiavajadused. Lisaks tõstis see planeeti külastavad laevad vajaliku viie planeedidiameetri kõrgusele orbiidile, kui nad lahkumas olid. Teiste ehitiste seas olid akumulaatorid selleks puhuks, kui hiigelseadmega peaks juhtuma mingi ebatõenäoline õnnetus. Koloonias olid ka toiduvarud ja vahendid nende vajaduse korral lõputuks täiendamiseks. Viimane tähendas harilikult hüdropoonikarajatisi. Kõik need asjad tuli valmis ehitada, töökorda seada ja kvalifitseeritud Kolooniate Inspektsiooni inspektori poolt üle vaadata, enne kui koloonia piiranguteta litsentsi sai.
See kõik oli väga tavapärane ja ametlik, aga Bordman oli nimekirjas uusim Inspektsiooni vaneminspektor ja see oli tema esimene iseseisev operatsioon. Vahel tundis ta end ebapädevana.
Ta läbis selle ja järgmise laevakere vahel oleva vestibüüli ja kõndis otse Herndoni kontorisse. Herndon oli värskelt võimuga pärjatud nagu temagi. Noorema mehe valdkond oli kaevandamine ja mineraalid ning ta oli oma ala imelaps, ent kui koloonia direktor ühe varustuslaeva kohaloleku ajal haigestus, läks viimane koduplaneedile tagasi ja juhtimine langes Herndoni õlule. Huvitav, kas ta tunneb end sama ebakindlalt kui mina, mõtiskles Bordman.
Kui ta kontorisse sisenes, nägi ta istuvat Herndonit, kes kuulas laual olevast kõlarist kostvat helide segadikku. Salapärane signaal oli temale edastatud, ning salvesti lindistas seda jooksvalt. Kõlas kaagatusi ja kiunatusi ja oigeid, purinaid ja mürinaid ja urinaid. Ent segaduse taustal kõlas õrn katkendlik kõrge heli. See oli monotoonne undamine, mis eristus seda saatvatest juhuslikest häältest. Vahel kahanes see peaaegu kuuldamatuks, vahel oli terav ja selge, kuid igal juhul oli see eraldiseisev heli, mis koosnes lühikestest ja pikkadest kiunatustest – ainult kaks erinevat kestust.
«Panin Rikit tegema transkriptsiooni sellest, mis meil seni olemas on,» sõnas Herndon Bordmanit nähes kergendatult. «Ta tähistab lühikesed helid lühikeste ja pikad pikkade märkidega. Käskisin tal proovida rühmad omavahel eraldada. Meil on seda juba poole tunni jagu.»
Bordman avaldas inspiratsiooni ajel arvamust. «Pakun, et see on üks teade, mida aina üle korratakse,» ütles ta, ning lisas: «Ja ma usun, et seda saaks dešifreerida, arvates ära tähed kahening kolmetähelistes sõnades ning minnes sealt edasi pikematele sõnadele. See oleks kiirem kui statistiline sagedusanalüüs.»
Herndon vajutas kohe oma telefonikonsooli nuppe. Ta edastas info oma õele, nagu oleks tegu jumalasõnaga. Kuid see ei ole, mõtles Bordman. See on lihtsalt trikk, mida ma mäletan poisipõlvest, kui mind huvitasid salakeeled. Mu huvi rauges, kui ma mõistsin, et mul polnud saladusi, mida säilitada või edasi anda.
Herndon tõusis puldi kohalt. «Riki ütleb, et ta on juba õppinud mõningaid rühmi eristama,» teatas ta, «kuid ta tänab siiski nõuande eest. Mis edasi?»
Bordman istus. «Mulle tundub,» märkis ta, «et külmenemine ei pruugi olla kohalik nähtus. Päikeseplekid…»
Herndon ulatas sõnatult paberilehe, mille ülaosas olid vaatlustulemused ning nende all graafik, mis vaatlusi ühendas. Tegu oli igapäevaste, algul rutiinsete Lani Kolme solaarkonstandi mõõtmistega. Kõver puudutas peaaegu paberi alumist serva.
«Seda vaadates arvaks, et päike hakkab kustuma,» möönis ta. «Muidugi ei saa see tõsi olla,» lisas ta kiiruga. «See pole võimalik. Aga päikeseplekke on erakordne hulk. Ehk nad kaovad ära. Aga senikaua väheneb meieni jõudva soojuse hulk. Niipalju, kui ma tean, pole sarnast nähtust täheldatud. Öised temperatuurid on kolmkümmend kraadi madalamad, kui nad peaksid olema, ja mitte ainult siin, vaid kõigis automaatsetes ilmajaamades, mis ümber planeedi paigutatud on. Madalaim keskmine on nelikümmend miinust kümne asemel. Ja see meeletu päikeseplekkide hulk…»
Bordman kortsutas kulmu. Päikeseplekid olid asjad, mille osas midagi ette võtta ei saanud, ent piirialade planeedi asustatavus võis vabalt neist sõltuda. Tilluke muutus päikese kuumuses võis iga planeedi temperatuuris tõsiseid ümberkorraldusi teha. Raamatutes kirjutati, et iidsel emaplaneedil Maa olid tekkinud jääajad pelga kolmekraadise ülemaailmse temperatuurilangusega, ning kuuekraadise tõusuga oli ekvaatorist poolusteni laiunud troopika. Oli välja pakutud, et muutused planeedil, kus inimkond alguse sai, olid põhjustatud juhuslikust päikeseplekkide maksimumist.
Lani Kolm oli juba ekvaatorini liustikega kaetud. Päikeseplekid võinuks siinseid halvenevaid tingimusi ehk selgitada. Too teade siseplaneedilt võib halba tähendada, kui solaarkonstant väheneb ja mõneks ajaks langusse jääb, mõtles Bordman. Ent valjusti sõnas ta midagi muud: «Tegu ei saa olla tõsise püsiva muutusega, igatahes mitte nii ruttu. Lani on päikesesarnane täht, ja need ei ole muutlikud, ehkki igas päikesetaolises dünaamilises süsteemis on muidugi erinevaid tsüklilisi variatsioone. Harilikult tühistavad need üksteist ära.» Ta hääl kõlas iseendalegi julgustavalt.
Ta kuulis selja tagant heli: Riki Herndon oli vaikselt oma venna kontorisse tulnud. Naine näis kahvatu. Ta asetas mõned paberid lauale.
«See vastab tõele,» sõnas ta, «ent kuigi tsüklid vahel tõepoolest tühistuvad, siis vahel nad ka võimendavad üksteist. Just see on praegu sündimas.»
Bordman hüppas punastades püsti. Herndon lausus teravalt: «Mida? Kust sa seda võtad, Riki?»
Naine noogutas paberivihu poole, mille ta just käest pannud oli. «Uudised kodust.» Ta noogutas taas, seekord Bordmani suunas. «Sul oli õigus. See on üks ja seesama teade, mis aina kordub. Ma dešifreerisin selle, nagu lapsed üksteise salasõnumeid lahti mõistatavad. Tegin seda kord Keniga. Dešifreerisin tema päeviku lahti, kui ta kaksteist oli. Ma mäletan, kui vihane ta oli, et ma olin teada saanud, et tal polnudki saladusi.»
Riki püüdis naeratada, kuid Herndon ei kuulanud teda, vaid luges kiiruga. Bordman nägi, et alumistel lehtedel olid punktide ja kriipsude read, põhjalikult üles tähendatud ja siis dešifreeritud. Iga märgirühma all olid tähed.
Herndon oli näost väga valge, kui ta lugemise lõpetas. Ta andis lehed Bordmanile. Riki käekiri oli täpne ja selge. Bordman luges:
«TEILE TEADMISEKS SOLAARKONSTANT LANGEB KIIRELT SEOSES KOKKUSATTUMUSEGA PÄIKESEPLEKKIDE AKTIIVSUSE TSÜKLILISTES VARIATSIOONIDES SENIAVASTAMATA PIKAD TSÜKLID NÄHTAVASTI VÕIMENDAVAD SELLE MÕJU MAKSIMUM ON VEEL SAAVUTAMATA JA VÕIB ARVATA ET SEE PLANEET MUUTUB MÕNEKS AJAKS ASUSTAMATUKS JUBA ON KÜLMAD HÄVITANUD VILJASAAGI SUVISEL POOLKERAL ON VÄHETÕENÄOLINE ET ROHKEM KUI VÄIKE OSA RAHVASTIKUST ALGAVATES JÄISTES TINGIMUSTES VARJU JA SOOJA LEIAB LIUSTIKUD JÕUAVAD EKVAATORINI KAHESAJA PÄEVAGA KÜLMAD TINGIMUSED KESTAVAD ARVUTUSTE JÄRGI VÄHEMALT KAKS TUHAT PÄEVA ENNE KUI NORMAALNE SOLAARKONSTANT TAASTUB SEE INFO ON SAADETUD TEILE SOOVITUSEGA ALUSTADA KOHEST HÜDROPOONILIST TOIDUVARUDE TÄIENDAMIST NING VÕTTA TARVITUSELE MUUD ETTEVAATUSABINÕUD TEATE LÕPP TEILE TEADMISEKS SOLAARKONSTANT LANGEB KIIRELT SEOSES KOKKUSATTUMUSEGA PÄIKESEPLEKKIDE AKTIIVSUSE TSÜKLILISTES …»
Bordman tõstis silmad. Herndoni nägu väljendas õõva. Bordman sõnas: «Kent Neli on lähim maailm, kust teie planeet abi võib loota. Postilaev jõuab pärale kahe kuuga. Kent Neli suudab ehk kolm laeva teele saata – ja jõuda nendega pärale veel kaks kuud hiljem. Sellest pole abi!»
Tal hakkas paha. Inimasustusega planeedid asetsesid hõredalt. Kahe päikese vahel on keskmiselt neli kuni viis valgusaastat, mis tähendab kahekuulist retke. Ja mitte kõik tähed pole päikesesarnased, ega tiirle nende ümber asustatud planeete. Koloniseeritud maailmad on nagu isoleeritud saared kujuteldamatult suures ookeanis ning laevad, mis kolmekümnekordse valguskiirusega nende vahet sähvivad, paistavad vaid roomavat. Emaplaneedil Maa seilasid inimesed kaugetel
