lausus: «Oskad sa midagi välja pakkuda, mida siin proovida võiks?»
«Jah,» nähvas Bordman. «Ma tahan kõnnitee- ja trepisoojendid õues välja lülitada. Nad raiskavad energiat selleks, et teed ja trepiastmed libedad ei oleks. Ma tahan tolle soojuse alles hoida!»
Herndon ütles: «Ja kui sa selle alles oled hoidnud, siis mida sa sellega teed?»
«Panen maa alla, et seda vajadusel kasutada!» sõnas Bordman. «Hoian seda kaevanduses! Ma tahan iga küttekeha, mida me välja mõelda suudame, kaevanduses tööle panna, et kivi soojendada. Ma tahan võtta iga vati, mille sõrestik annab, ja soojendada sellega mäe sisemust, kuni energiat jätkub. Ma tahan, et kaevanduse sügavaim osa oleks nii kuum, et sinna siseneda ei saaks! Me kaotame nii muidugi palju soojust. See pole nagu elektrienergia salvestamine. Aga me saame praegu soojust varuda, ja mida rohkem me varume, seda enam on meil hiljem võtta, kui meil seda vaja läheb!»
Herndon mõtles. Ta niheles veidi.
«Tead sa, sel mõttel on jumet…» Ta tõstis silmad. «Kodus olid pooluste lähedal põlevkiviõli varud. Nende kaevandamine poleks olnud tulus. Niisiis pandi puuraukudesse soojendid ja köeti kogu ladestu kuumaks. Puuraugud lasid kuuma õliauru välja, kus see kondenseeriti. Nii saadi kätte iga viimane kui õlitilk ilma põlevkivi puutumata. Ja see jäi aastateks kuumaks! Farmerid kühveldasid selle kohale mulda ja kasvatasid vilja, liustikud ümberringi. Seda võiks uuesti teha. Nad saaksid niimoodi ju kodus soojust säilitada!»
Siis ta lasi pea norgu. «Kuid neil ei jätku energiat, et maapind linnade all soojaks kütta. Neil kulub kogu võimsus katuste ehitamise peale… ja sõrestike rajamisega läheb aega.»
Bordman nähvas: «Jah, kui nad ehitavad harilikke sõrestikke. Selleks ajaks, kui need valmivad, on nad juba kasutud. Ionisatsioon siin juba väheneb. Aga neil ei ole mõtet ehitada sõrestikke, millest hiljem kasu pole. Nad võivad kaablid maapinnal kokku panna ja neid helikopteritega õhus hoida. Maanduvat laeva need ei kannaks, aga energiat hakkaksid need kohe tõmbama! Need varustaksid isegi koptereid, mis neid üleval hoiavad! Muidugi pole see veatu plaan, näiteks peaksid kopterid tugevate tuulte puhul maanduma. Need ei oleks teab kui kindel vahend. Aga need suudaksid kütta maapinda, mis katuste alla jääb, kus kasvatatakse toitu ja elatakse. Mis sel mõttel viga on?»
Herndon niheles taas. Tema silmad polnud enam tuhmid ja elutud.
«Annan kohe käsu kõnniteede väljalülitamiseks ja saadan selle, mis sa just rääkisid, teatega koju. Neile peaks see meeldima.»
Ta vaatas aupaklikult Bordmanit. «Ilmselt sa tead, mida ma praegu mõtlen,» sõnas ta.
Bordman punastas. Ta tundis, et Herndon oli ülemäära vaimustunud. Herndon ei mõistnud, et säärane seade ei lahendaks midagi. See lükkaks vaid katastroofi mõjusid edasi, ent ei suudaks neid ära hoida.
«Seda tuleks teha,» lausus ta. «Samuti teisi asju.»
«Kui sa neist mulle räägid,» sõnas Herndon, «saavad need tehtud. Lasen Rikil kõik tollesse impulsskoodi panna, mida sa meile õpetasid, ja ta saab kohe pihta hakata.»
Bordman tõusis püsti. «Mina ei õpetanud seda talle,» vaidles ta vastu. «Ta juba tegeles tõlkimisega, kui sa talle minu soovitused edastasid.»
«Olgu,» sõnas Herndon. «Lasen selle kohe ära saata.»
Ta kiirustas kontorist välja. Niimoodi, mõtles Bordman, tekibki vist reputatsioon. Aga tema oma reaktsioon oli äärmiselt kohatu. Kui Lani Kahe elanikud tõesti helikopterite abil traatsõrestikud atmosfääri tõstavad, võivad nad maa-aluseid kivi- ja mullamasse soojendada. Nad võivad linnade alla rajada eluandva soojuse oaasid. Nad võivad välja nuputada, kuidas panna soojus altpoolt tõusma ainult vastavalt vajadusele. Aga…
Kakssada päeva tingimusteni, mis valitsevad kolooniaplaneedil. Siis kaks tuhat päeva külmamiinimumi. Siis väga, väga aeglane naasmine normaalse temperatuurini, ja seda isegi siis, kui päike juba ammu on sama ere kui ennegi. Nad ei suudaks nii pikaks ajaks küllaldaselt soojust säilitada. Seda ei ole võimalik teha. Samal ajal vee jäätudes ja liustike tekkides salvestab planeet ise hoopis külma.
Samuti tekiksid Lani Kahel tingimuste halvenedes kohutavad tormid ja lumetuisud. Traatsõrestikke saaks hoida õhus aina lühemate ja lühemate perioodide kaupa, ja iga kord tõmbaksid need atmosfäärist vähem energiat. Nende efektiivsus väheneks just siis, kui vajadus suurema efektiivsuse järele kasvaks.
Bordman masendus faktidele mõeldes süvenes. Tema ettepanek oli põhimõtteliselt kasutu. See oleks julgustav, ja aitaks väga vähesel määral ja lühikese aja jooksul leevendada sisemise planeedi olukorda. Aga pikemas perspektiivis oleks selle mõju null.
Ta tundis piinlikkust, et Herndon teda nõnda imetles. Herndon räägiks Rikile, kui imeline ta on. Naine võiks isegi nõustuda, ehkki teatava ettevaatusega. Kuid tegelikult polnud ta imeline. See lennumasinate abil ülestõstetud sõrestiku mõte ei olnud uus. Seda oli kasutatud Sarilil, varustamaks energiaga hiiglaslikke peristaltilisi pumpasid, millega kuivendati veest kerkinud saarte vahele tekkinud poldrit.
Kõike, mis ma tean, mõtles Bordman kibedusega, on keegi mulle näidanud või olen ma seda raamatutest lugenud. Ja keegi pole mulle näidanud ega kirjutanud, kuidas säärast olukorda lahendada!
Ta läks Herndoni laua juurde. Herndon oli teinud kodust saadetud solaarkonstandivaatluste alusel uue graafiku. See oli täiesti harilik kokkusattuvate tsükliliste muutuste kõver. Kõver kajastas sagedusi hetkel, mil kõik täpselt faasis olid. Selle alusel võis teha üldistusi ja arvutusi.
Bordman võttis kulmu kortsutades pliiatsi. Tema sõrmed vedasid kohmakalt võrrandeid ja lahendasid neid. Tulemus oli umbes nii halb, kui arvata võis. Lani eredus muutuks liiga vähe, et seda märgataks Kent Neljal, lähimal asustatud planeedil, kui valgus nelja aasta pärast sinna jõuab. Lanit ei klassifitseeritaks kunagi muutlikuks täheks, kuna selle poolt väljakiiratava valguse ja soojuse muut oleks suhteliselt tühine. Planetaartemperatuuride väljaarvutamise valem ei ole lihtne ning selle faktorite seas on muutujate ruudud ja kuubid. Mis veel hullem, päikese fotosfäärist kiirguv soojus varieerub mitte selle absoluuttemperatuuri ruudu või kuubi, vaid neljanda astmena.
Bordmani arvutused polnud puhas teooria. Need andmed pärinesid Solilt, kus ainsana galaktikas oli tehtud kolmsada aastat igapäevaseid solaarkonstandi mõõtmisi. Tema ülejäänud järeldused põhinesid samuti Maa vaatlustel. Enamikke teaduslikke andmeid tuli järjepidevuse huvides Maa omadega võrrelda. Ja päikeseplekkide osas polnud kahtlust, kuna Sol ja Lani olid sama tüüpi ja peaaegu võrdse suurusega.
Kasutades olemasolevaid arve käesoleva situatsiooni kontekstis, jõudis Bordman vastutahtmist tõdemuseni, et selles juba külmunud maailmas langeb temperatuur järk-järgult, kuni süsihappegaas atmosfääris ära külmub. Kui see juhtub, kukub temperatuur järsult, kuni planeedi ja tühja kosmose vahel enam erilist vahet ei ole. Süsihappegaas on see, mis põhjustab kasvuhooneefekti, mille abil planeet on ümbritsevast temperatuurist kõrgemal termilises tasakaalus, täpselt nagu päikesepaistes on kasvuhoones soojem kui välisõhu käes.
Koloniaalmaailmas lõpeb kasvuhooneefekt peagi. Ja kui see emaplaneedil kaob…
Bordman leidis end mõtlemast: kui Riki Inspektsiooni laeva saabudes ei lahku, astun ma teenistusest välja. Ma pean seda tegema, kui ma siia jääda tahan, ja ilma temata ei lähe ma kuhugi.
«Tule, kui tahad,» sõnas Bordman pahuralt.
Ta ootas, kuni Riki paksudesse kaitseriietesse puges, mis olid päevaajal õues
