oma loo ära rääkida, kui Bassam oli mind tutvustanud: šeik, siin ongi see poiss, kellest ma rääkisin, ta on tõeline usklik, aga ta on praegu suures hädas. Siis Jumal abistab, vastas šeik. See mošee ei olnud tegelikult päris mošee, see oli ühe korrusmaja esimene korrus, kus vaibad olid maas ja uksel seisis vasest silt kirjaga „Koraani Mõtte Levitamise Moslemiorganisatsioon”. Bassam oli väga uhke, et ühe eksinud lambukese nende juurde tagasi oli toonud. Ma rääkisin kõik üksikasjalikult ära, või noh, peaaegu kõik. Šeik Nuredin kuulas mind tähelepanelikult, vaadates mulle silma, ta ei paistnud olevat üllatunud, just nagu oleks kogu mu lugu talle juba tuttav. Kui ma lõpetasin, oli ta hetke vait, pilk ikka minul, ja siis ta küsis: oled sa usklik? Suutsin vastata jah, ilma et ma oleks paistnud kõhklevat. Sa ei ole pattu teinud, mu noor sõber. Sa lasksid sellel tüdrukul end lõksu meelitada. Süüdlane on tema, ja sinu isa käitus ebaõiglaselt. Jah, sa olid nõrk, aga sinus rääkis su noorus. Isa oleks pidanud paremini oma perekonna naiste järele vaatama, nõudma neilt karsket käitumist. Kui su onutütar oleks käitunud karskelt, poleks midagi niisugust juhtunud. Bassam katkestas teda: šeik, ta isa karjub üle kvartali, et tal pole enam poega, et ta jätab ta pärandusest ilma.
Nuredin naeratas kurvalt. Ehk annab aeg siin arutust. Praegu on tähtis, mis sinust saab. Bassam räägib, et sa oled jumalakartlik, tõsine, töökas ja armastad raamatuid, kas see vastab tõele? Täpselt nii. Noh, tähendab, raamatute koha pealt, kokutasin mina.
Viie minuti pärast olin ma Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoe müüjana tööle võetud; mul oli tilluke hoovipoolne tuba ja palk. Mitte mingi kullaauk muidugi, aga ikkagi natuke taskuraha. Mul ei jõudnud kohale. Ma tänasin ülevoolavalt šeik Nuredini ja olin ise samas valmis, et midagi kohe juhtub ja kõik lendab vastu taevast. Aga ei. See oli tõeline ime. Nad andsid mulle mõned dirhamid avansiks, et ma endale riideid ja kingad ostaks; Bassam tuli minuga kaasa. Ta oli väga uhke ja naeratas kogu aeg. Kas ma ei öelnud, ütles ta, ma ütlesin sulle, et ma mõtlen midagi välja. Näed, et mošees käimisest on kasu, ütles ta.
Ta oli nende Koraani Mõtte inimestega tuttavaks saanud isaga oma reedestel palvustel. Seal sagedalt kohtudes olid neil tekkinud head suhted ja nii see läks. Nad on väga tublid inimesed. Nad tulid just hiljuti Saudi Araabiast ja neil on pappi nii et tapab.
Tuuseldasime läbi kesklinna nagu mingid rikkurid ja ostsime mulle kolm särki, kaks paari pükse, mõned aluspüksid ja uhked mustad otsast veidi kitseneva ninaga kingad, mis mul veidike pigistasid. Muretsesin endale ka kammi, juuksevedeliku ja kingaviksi, ma olin jälle peaaegu pankrotis, aga ma olin õnnelik, ja Bassam oli seda minu pärast samuti. Tal oli nii hea meel, et minuga nüüd hästi on, seda oli tore vaadata. See rõõmustas mind vähemalt samapalju kui lakk-kingad. Ma kallistasin teda ja sasisin ta lokkis juuksepahmakat. Nüüd lähme paneme teised riided ja siis linna peale tuuritama, ütlesin ma. Lähme landime naisi, võtame kaks kena turistikest rajalt maha ja näitame neile Allahi paradiisi. Ja võib-olla teevad nad meile pärast tänutäheks kaks õlut välja. Bassam pomises midagi, ma ei saanud hästi aru, ja siis jaa jaa, hea mõte, miks mitte. Ta teadis väga hästi, et kui just ühe ja sama päeva jooksul kaht imet ei sünni, siis ei satu me elu seeski kahe vastutuleliku miniseeliku peale, aga ta mängis mängu kaasa. Kui me Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni tagasi läksime, et seejärel mu uued riided sisse õnnistada, oli seal rahvast; käes oli pealelõunase palvuse aeg ja me saime oma noosi kätte. Tegin šeigi taga neli kummardust, aeg tundus mulle hirmus pikk.
Lugu oli lihtsalt selles, et mul polnud õiget harjumust. Kahe järgnenud aasta jooksul oli mul küllalt aega asi käppa saada. Mu töö Koraani Mõttes oli väga rahulik, mis jättis palju võimalusi eneseharimiseks ja palveks. Raamatupoodniku amet tähendas raamatukastide vastuvõtmist ja avamist, kilede eemaldamist, virnade riiulitele sättimist ja kord nädalas, reedel, mošee väljapääsu juurde müügilaua paigaldamist ja müümist. Või tähendab, müümist, see on uhkesti öeldud. Suurem osa (väikesed liimköites raamatud, välimuselt natuke odavate kooliõpikute moodi) maksid 4.90 dirhamit. See oli täielik põrgu, mul läks kastide kaupa vahetusraha, peaaegu sama palju kui raamatuid. Sellise hinnaga võiksime need niisama ära kinkida, ütlesin šeigile. Ei ei, see pole võimalik, inimesed peavad tundma, et sel paberil on mingi väärtus, muidu nad viskavad raamatud ära või kasutavad neid grilliaparaadi tulehakatusena. No siis võiksime neid müüa viie dirhamiga, siis ma ei peaks tagasiandmisega niimoodi jamama. Liiga kallis, vastas šeik. Raamat peab olema kõigile kättesaadav.
Neil õpikutel oli tohutu menu. Meie bestseller oli „Seksuaalsus islamis”, müüsin seda sadade kaupa, ilmselt arvasid kõik, et seal on seksi, häid asendeid või kaalukaid religioosseid argumente, millega naised mõnedeks asjadeks nõusse saada, aga mitte sinnapoolegi, vahekorda nimetati seal „koituseks”, „armurõõmuks” ja ”kohtumiseks” ja kõik see kokku oli üks hunnik kommenteeritud suurte keskaegsete juristide lauseid, mis oli kõike muud kui seksikas – minu meelest oli see pettus, olgu või viie dirhami eest. Selle raamatu ostjad olid üheksakümmend üheksa protsenti mehed. Naiste hulgas oli kõige suurem hitt „Islami kangelannad”, üks üsna lihtsakoeline ja arusaadav pamflett tänapäevasest maailmast, aegadepikkusest ebaõiglusest ja sellest, kuidas vaid naiste tagasipöördumine religiooni juurde võis maailma päästa, kui võtta eeskuju suurtest islami kangelannadest, ennekõike Khadidžast, Fatimast ja Zaynabist.
Teine osa meie kataloogist oli kallim, 9.90 tükk. Need olid õmblusköites raamatud, tavaliselt mitmes osas, mis kaalusid tonne. Selle sarja nimi oli „Islami pärand” ja see sisaldas klassikaliste autorite teoste kordustrükke: prohveti elulood, koraani kommentaarid, retoorikateosed, teoloogia, grammatika. Kuna neil tellistel olid kauni kalligraafiaga kaetud kunstnahast servad, kasutati neid põhiliselt ümberkaudsete elu- ja söögitubade dekoreerimiseks. Tuleb öelda, et tuhande aasta tagune araabia keel ei ole just kõige lihtsam lugemisvara. Müügis olid veel koraani tekstide cd-d ja isegi üks koraani entsüklopeedia dvd, mis oli päris hea asi, sest siis pääses viiekümnest paberköitest, mida see sisaldas. Raamatupoodniku unistus ühesõnaga.
Koraani Mõte oli terve päeva avatud, ja minu raamatupood koos sellega, aga kliente polnud just murdu. Mõnikord ostsid mõned inimesed ka neid raamatuid, mida ma letile panna ei tohtinud. Küsisin šeik Nuredinilt, kas need on tsensuur ära keelanud, ta ütles, et muidugi mitte, need on lihtsalt tekstid, mis nõuavad natuke rohkem teadmisi, muidu võib neid valesti mõista. Nende hulgas olid „Islam sionistliku vandenõu vastu” ja Sayyid Qutbi pamfletid.
Üks mu ülesandeid (kõige meeldivam, kui aus olla) seisnes organisatsiooni kodulehe ja Facebooki haldamises, pidin üles panema sündmuste teated (mida muide polnud palju), mistõttu ma pääsesin terve päev internetti. Ma suhtusin oma töösse kohusetundlikult. Šeik Nuredin oli meeldiv, haritud, sümpaatne. Ta rääkis mulle, et ta oli teooriat õppinud Saudi Araabias ja praktikat saanud Pakistanis. Ta soovitas mulle raamatuid. Kui ma netipornost ära väsisin (natuke pattu ei ole kunagi kellelegi liiga teinud), lugesin ma mõnusalt vaipadel pikutades tundide kaupa; tasapisi harjusin klassikalise araabia keelega, mis on imeline, võimas, lummav, erakordselt rikas keel. Veetsin tunde suurte kommenteerijate abiga koraani ilu avastades; juba paljalt püha teksti keerukusest oli mul suu lahti. See oli ookean, valguse ookean. Mulle meeldis kujutleda mantlisse mässitud prohvetit oma koopas istumas või, ümbritsetuna kaaslastest, lahingusse sööstmas. Mõelda, et ma kordasin nende liigutusi, et ma laususin lauseid, mida võib-olla nemad olid öelnud, aitas mul taluda palvetamist, mis oli ikkagi üks lõpmatu sunnitöö.
Mul oli tunne, et ma paranen, et ma vabanen oma hulkurikuude mustusest. Võisin isegi ette kujutada isa või emaga kohtumist, ilma seejuures häbi tundmata. See mõte keerles mul tihti peas, kui ma reedeti oma müügilaua taga seisin; ma ütlesin endale, et kord saabub päev, mil ma neid näen, see oli paratamatu. Ma teadsin, et nad pole isegi nõus mu nime avalikult suhu võtma; ma tundsin kuidagi alateadlikult, et Bassam varjab mu eest midagi, et ta vältis minuga mu perekonnast rääkimist, kui ma midagi küsisin: ta vastas ära muretse, ära muretse, küll neil läheb üle, ja vahetas siis teemat. Ma tundsin emast puudust.
Õhtuti
