kaks õlut; ma pidin Bassamiga tundide kaupa kauplema, et talle auku pähe rääkida, ta kõhkles viimase minutini, aga väljavaade võõramaa naistega liini ajada sai lõpuks alati määravaks. Kui me siis baari sisse olime saanud, kahtles ta veel viis minutit, kas võtta koka või õlu, aga lõpuks võttis ta alati alkoholi, et siis pärast tundide kaupa enda peale pahane olla ja terve kilo piparmündikomme ära järada, et lõhna peita. Baari lähedal oli üks kenasti renoveeritud prantsuse raamatupood, kus mulle väga meeldis hängimas käia, ilma et ma kunagi midagi ostnud oleks, sest raamatud olid minu jaoks liiga kallid. Aga vähemalt võisin ma veidi müüjannat passida, lõppude lõpuks olime ju kolleegid. Rääkida ei julgenud ma temaga kunagi. Ja üleüldse kandis ta abielusõrmust ja oli minust palju vanem.
Seejärel, alati täpselt ühtmoodi, saatsin ma Bassami koduni, läksin oma tillukesse tuppa Koraani Mõttes, võtsin kriminulli, lugesin tunni või kaks ja jäin siis magama. Kohaliku vanaraamatukaupmehe tagaruumis oli põhjatu ladu, ma ei tea, kust ta need kõik võttis: „Fleuve Noirid” (kõige odavamad), „Masque’id”, „Série Noire’id” (minu lemmikud) ja teised kahtlasevõitu sarjad 1960ndatest ja 1970ndatest aastatest. Kõik need pealkirjad metallriiulil moodustasid kokku ühe tohutu pika arusaamatu ja hullumeelse luuletuse, Veretööde salong / Hullude karneval / Pärleid emiste ette / Hall vastlapäev / Tinane uni, ma ei osanud kunagi valida, isegi kui mulle meeldisid kõige rohkem need, kus tegevus toimus Ameerikas, ja mitte Prantsusmaal – nende viski tundus mulle ehtsam, autod suuremad ja linnad metsikumad. Poodnik oma äriga vist kõva raha kokku ei ajanud; lisaks sellele kriminullilaole, kus mina olin arvatavasti ainus klient, müüs ta kasutatud õpikuid, vanu ajalehti, kapsastunud hispaaniakeelseid ajakirju ja üksikuid Egiptuse naistekaid. Ta oli päris tore tüüp, kes enamiku aega salaja poesopis veini tinutas, Nasseri-meelne vabamõtleja, kvartalis tuntud kuju. Ta jutustas mulle tihti, et vähem kui kakskümmend aastat tagasi olid kõik ümberkaudsed künkad veel tühjad, ainult paar-kolm maja siin-seal, ja et meie juurest lennuväljani laiusid põllud. Ma olen põline tangerlane, nagu ta ütles.
Pärast lugemist neli-viis tundi und, kuni koidupalveni, siis saabus šeik Nuredin ja koos temaga enamik organisatsiooni liikmeid (välja arvatud Bassam, kes väitis, et palvetab kodus, mida ma hästi uskuda ei suutnud). Kui nad lahkusid, keerasin ma uuesti magama, kella kaheksa-üheksani, siis tuli hommikusöök, ja täpselt kell pool kümme avasin ma raamatupoe. Tihti astus šeik keskpäeva paiku läbi, rääkis paar sõna juttu, palus mul selle või tolle asja kodulehele üles panna, kontrollis laoseisu, tellis tavaliselt ise raamatuid juurde, neid, mis hakkasid läbi müüma (üks kast „Seksuaalsust”, üks kast „Kangelannasid”, Ibn Taymiya kogutud teosed kahekümnes köites), ja läks siis jälle oma asjatoimetuste juurde. Raamatutel kulus Saudi Araabiast kohalejõudmiseks umbes kuu aega, niisiis tuli need varuga ette võtta. Terveks pealelõunaks jäeti mind seejärel rahule. Sain segamatult tekste uurida, nagu ütles seik Nuredin. Tõeline paradiis. Katus oli pea kohal, pesu pestud, haridus tasuta käes. Pärast õhtupalvust tuli Bassam minu juurest läbi, me läksime jälle linna peale tiirule, ja nii edasi. Selline tervislik rutiin.
Mul oli ainult üks hirm, või ainult üks soov – oma perekonda kohata; nad teadsid, kus ma olen, mina teadsin, kus nad on; ühel korral nägin ema üle tänava kõnniteel – keerasin ruttu selja tema poole, süda tagumas. Mul oli häbi. Neil ka, kuigi ma ei teadnud siis veel, kui väga häbi, ja mille pärast. Ma oleks oma väikest õde näha tahtnud, ta oli kindlasti kõvasti muutunud, palju suuremaks kasvanud. Üritasin sellele mitte mõelda. Ka praegu üritan. Ma küsin endalt, huvitav, mida nad minust praegu teavad. Alati on küla peal kuulujutte; ilmselt teesklevad nad kurti.
Mõtlesin tihti Meryemile – ütlesin endale, et ma võiks olla nii julge ja bussiga sinna külasse teda salaja vaatama minna. Ma kirjutasin talle, need kirjad lõppesid alati prügikastis, ennekõike argusest. Meryem oli juba viirastus, osa mälestuse sahisevast kehast.
Aasta möödus kiiresti ja kui Tuneesias algasid meeleavaldused, olin ma Koraani Mõttes olnud juba rohkem kui aasta. Ma pean ütlema, et need sündmused rikkusid natuke mu rahu. Šeik Nuredin ja kogu organisatsioon olid nagu segased. Nad olid kogu aja teleka ees. Nad palvetasid päev otsa oma Tuneesia vendade eest. Seejärel organiseerisid nad korjandusi meie Egiptuse vendade heaks. Kui nimekirja lisandusid veel Liibüa ja Jeemeni vennad, hakkasid nad korraldama aktsioone „meie rõhutud araabia vendade” abistamiseks.
Kui 20. veebruaril hakkasid rahutused Marokos, ei püsinud nad enam üldse paigal. Nad käisid istumisstreikidel, meeleavaldustel. Minu raamatupoest sai kindralstaap: organisatsioon mõistis araabia revolutsioone kui kauaoodatud islami tõusu. Lõpuks ometi tõelised islamimaad Pärsia lahest Atlandi ookeanini, nad nägid seda unes ka. Nagu šeik Nuredin mulle seletas, oli idee selles, et saavutada võimalikult palju vabu demokraatlikke valimisi, et võim haarata, ja seejärel, seestpoolt, ühendades seadusandlikud jõud ja rahva, konstitutsioonid ja seadused islamile allutada. Nende poliitilised plaanid jätsid mind üsna ükskõikseks, aga see lakkamatu kärarikas aktivistitegevus lükkas mu rutiini pea peale. Nad ei lasknud mind enam nii tihti internetti (neil oli seda endal kogu aeg vaja) ega rahulikult lugeda. Alailma oli kusagil mingi sündmus, mingi meeleavaldus, kus tuli osaleda, mingi saade, mida pidi telekast vaatama. Ühesõnaga veetsin ma aina rohkem aega kesklinnas. Lugesin terved pärastlõunad Prantsusmaa väljakul teetassi taga kriminulle. Šeik Nuredin heitis mulle natuke mu äraolekuid ette, ta ütles sa võiksid aktiivsemalt meie võitluses osaleda, ja vaatas mulle suurte silmadega otsa.
Nad said vahel kolki. Võmmidel oli kästud lõppevad meeleavaldused tavalisel kombel, ilma pisargaasi ja kummikuulideta, laiali peksta, käsitsi ja kurikatega, ja nad said sellega üsna hästi hakkama: habemete kohal ilutses uhkeid sinikaid. Kuna liikumise eesotsas pidid olema noored, oli Bassam esimene, kes Rahvaste väljakul ühel hilisel õhtul paar korralikku obadust sai ja kangelasena koju tuli, rind verevalumitest kirju, plaaster nina peal, silmad verd täis valgunud, skandeerides ikka „Jumala, rahva ja vabaduse eest”. Eeskujuks oli Egiptus. Millestki muust nad ei rääkinud, Kairo, Vabaduse väljak. Egiptus on arenenud ühiskond, ütles šeik Nuredin, vennad pääsevad võidule. Tal oli suurest liigutusest peaaegu pisar silmas. Ma mäletan, kui telekas üks araabia maailma spetsialist ütles, et Tahriri väljakul ei ole Moslemi Vennaskonda, oli šeik Nuredin alguses püha viha täis. Valetavad, ütles tal, Jumal hävitagu need valeusklikud. Prantslased on tõelised lurjused, neil pole millegi vastu lugupidamist, isegi mitte tõe vastu. Kõigeks valmis, et oma võimu kaitsta, kuradi sead. Aga siis ta kogus ennast, ta ütles, et ega see kokkuvõttes halb ei ole, kui varju jäädakse, see andis vastupanuliikumisele veel suuremat legitiimsust. Lisaks jõudsid Egiptusest suurepärased uudised: Moslemi Vennaskond tuleb kindlasti vabadest valimistest, kui need toimuvad, ülekaaluka võitjana välja, ja moodustab valitsuse. Esimese pärast Alžeeria pettust kahekümne aasta eest.
Vähemalt nädal aega valitses Tangeris täielik kaos, aga šeik Nuredin võis näha, et siin ei lähe asjad nii nagu Tuneesias või Egiptuses, et kuningapalee on kavalam või on tal rohkem autoriteeti (kas pole kuningas kokkuvõttes usklike käskija?), ja et kui siin konstitutsioonireform peaks iganes aset leidma, tuleb ühes etapis sõlmida liit mõne võimuloleva parteiga.
Mõni nädal pärast seda andis kuningas amnestia hulgale poliitilistele vangidele, kelle hulgas oli ka meie organisatsiooni liikmeid, kes olid aastaid tagasi toimunud Casablanca atentaadi järel massiivsete haarangute käigus kinni võetud ja pidanud režiimi vanglates hallitama. Šeik oli eufoorias. Ta võttis kaaslased vastu, nagu oleks Joosep ise Egiptusest vendade juurde tagasi tulnud. Koraani Mõtte Levitamisest sai tõeline habemike koloonia.
Ma ootasin, et kõik see vehklemine juba kiiremini ära lõppeks ja ma saaks jälle omas rutiinis rahulikult lugema hakata. Organisatsioon oli nagu kari metsloomi puuris, mehed tiirutasid mööda tube edasi-tagasi, et tuleks juba õhtu ja nad saaks tegudele asuda. Nad olid otsustanud tekkinud meeleavalduste ja politseinike kaost ära kasutades kvartali „puhastamise” ette võtta, nagu nad ütlesid. Bassam, kel oli hirmus tahtmine oma lõhki löödud nina eest esimesele vastutulijale kätte maksta, oli peksjate ninamees. Malakad ja kirkavarred
