Kari Lise Wetret hoiatama, enne kui ajalehed talle helistavad.”
Nad võtsid suuna koridori lõpus asuva toa poole. See oli väike ja vanaaegselt sisustatud. Akna ees rippusid valged heegeldatud kardinad ja aknalaual seisis õitsev begoonia. Tekk lebas põrandal. Toa omanik põlvitas voodi ees. Lühikest kasvu kahvatu mees, seljas sinise-valgetriibuline pidžaama. Mehe põsk puhkas voodilinal. Suured klaasistunud silmad jõllitasid tühjal pilgul enda ette.
„See on pastor Alfsen,” ütles Fredrik.
„Kes?”
„Bjørn Alfsen juunior. Ta oli koguduse juht.”
Fredrik kummardus ja uuris surnut. Mees oli osaliselt kiilas, juuksed hallid ja lühikeseks pöetud. Ta tundis mehe suud ümbritseva habeme ära piltidelt, mille Wetre talle oli saatnud. Otse pastori parema kõrva kohal mustas väike punane auk. Madrats oli verest tume.
„Voodi ees palvetamise ajal hukatud,” konstateeris Synne kuivalt. „Ja vaata seda.”
Naine võttis rinnataskust pastaka ja kergitas kortsus voodilina.
Pastori lühikesed sõrmed olid pundunud. Seda põhjustas roheline siidsall, mis oli tugevalt ümber randmete seotud. Synne kohendas pastakaga salli. Fredrik kissitas looklevate valgete kirjatähtede poole.
„Araabia keel.”
7
Fredrik seisis endiselt Bjørn Alfseni magamistoas, kui tehnikud saabusid. Ta oli kasutanud aega raamaturiiulite uurimiseks. Kõige all lebasid paksud patakad vanu märkmikke, väljaprinditud veebilehti ja kopeeritud võitlustekste, mis kutsusid sõtta kogu selle jumalavallatu kloaagi vastu, mis koguduse meelest riiki uputas. Aga seal oli ka retsepte, piiblisalme ja jutluste märkmeid. Üks tolmunud mobiiltelefon.
Neli keskmist riiulit olid imelikult korras. Igaühel seisis kaks fotot. Fredrik uuris neid lähemalt.
Pastor figureeris neil kõigil, aga inimesed, kellega ta koos poseeris, olid erinevad. Ta seisis ühel ilmselt kaunil suvepäeval säravvalge villa ees, kus ta nüüd mõrvatuna lebas. Punasetriibuline triiksärk oli kaelani kinni nööbitud ja Alfsen kissitas päikese poole. Mees oli peaaegu ebasündsalt päevitunud ja ta nahk meenutas vanainimest. Seal olid mõned lapsed. Kaks kolmekümnendates meest. Üks mees ja üks naine. Annette ja William. William tundus olevat kahe-kolmeaastane, seega võis foto olla tehtud eelmisel aastal. Heledapäine naeratav poiss seisis otse Alfseni ees, tal olid seljas rohelist värvi lühikesed püksid ja liiga suur T-särk kirjaga „Jumal on minu karjane”. Alfseni pruunid käed puhkasid poisi õlgadel, poisi ema istus mehe kõrval toolil ja hoidis poja kätt. Fredrik teadis, et Annette ei saanud olla vanem kui kakskümmend seitse, aga autoritaarse pastori kõrval näis ta peaaegu plikana. Naise silmad olid avali ja selged ning paistis, et särav päike, mis ülejäänud inimesed kissitama pani, ei mõjunud talle. Esilekerkiv nina heitis kitsale näole varju. Annette heledad pikad juuksed lehvisid vabalt ja tal oli seljas valge kleit. Naise põlved olid kokku surutud, jalad paljad. Ta oli väga kaunis. Noor blond versioon oma emast.
Kõige ülemisel riiulil olid virnas usuteemalised teatmeteosed, lauluraamatud ja mõni piibel. Üks raamat paistis silma. Kulunud raamatuseljal seisis kuldse kirjaga Die Bibel. Fredrik võttis selle ettevaatlikult välja ja avas kaane. Keegi oli sinna vanamoodsas käekirjas pühenduse kirjutanud: „Professor E. Brinch. Unsere tiefste Dankbarheit. Der Wiener Gesellschaft für Rassenpflege. Wien 1936.”
Fredrik pöördus tehniku poole, kes Alfsenit uuris. Naine tajus tema pilku vist kuklaga.
„Ta on olnud surnud vähemalt pool ööpäeva,” sõnas naine ja pigistas ettevaatlikult laipa. „Tulistatud lähedalt, aga ei puutunud relvaga kokku. Ma pakuksin, et kaugus jääb viie kuni viieteistkümne sentimeetri vahele.”
Naine näitas pintsettidega kuulihaava ümbritsevatele tahmaosakeste jälgedele. „Väike kaliiber, aga piisav, et kuul pealuu läbistaks.”
Fredrik tundis tehniku kogu tema keha katvast türbist hoolimata ära, ta oli teda ka teistel sündmuskohtadel näinud. Aga talle ei tulnud naise nimi meelde.
„Mul läheb veel aega, enne kui ma ta ümber keeran, et kuuli väljumispaika uurida. Seega, kui sul on midagi enne …”
Therese, nii see oligi. Therese Grøfting. Algselt töötanud kohtumeedikuna, aga kuulujuttude järgi olid tal nii morbiidsed huvid, et ta oli hiljem õppinud kriminalistiks. Veidi üle neljakümne aasta vana, tehnikute grupi juht, vallaline ja kümneaastase poja ema.
Fredrik ei teinud naise oletusest välja. „Kas sa saksa keelt oskad?”
„Jah? Tegelikult küll.”
Fredrik luges veerides piibli sisse kirjutatud pühenduse ette.
„Professor E. Brinchile,” tõlkis naine. „Meie sügavaim tänu. Alla kirjutanud Viini rassihügieeniselts. Viin 1936.”
Naine köhatas. „Naljakas vanavara sel pastoril.”
„Seda minagi,” vastas Fredrik.
Kui Fredrik taas villa ees trepil seisis, oli öö juba saabunud. See oleks võinud olla idüll. Päikeseline suveõhtu metsalagendikul. Jahedad varjud. Vaigu ja seente hõng, mis segunes äsja niidetud muru, vaarikalehtede ja värskelt segatud mustasõstramahla lõhnaga. Fredrik kujutles laste naeru, küünis kluksuvaid kanu, summutatud kolistamist maja köögis. Nüüd kõlas üksnes generaatorite urin.
Vihm oli muutunud külmaks ja kleepus ta külge nagu märg toidukile. Hoovil lebavate laipade kohale olid püstitatud telgid. Lisaks oli küüni ette muruplatsile kerkinud suur komandotelk. Miks neid siin väljas tulistati? Miks nad pastori kombel oma tubades polnud? Fredrik oli laipade poole teel, kui komandotelgist kõlas tuttav hääl. Sebastian Koss oli kohale jõudnud.
Norra suurima politseijaoskonna vägivalla- ja seksuaalkuritegude osakonnas oli kolm jumalat. Kõige võimsam isa oli mõistagi politseiülem Trond Anton Neme. Ta näitas end harva, aga tema vaim lehvis alati nende kohal. Ta nägi kõike, ta võis mööda vaadata kõige suurematest vigadest, aga ilmuda kohale ka pisima apsu peale.
Aga Nemele ei meeldinud oma käsi määrida. Selleks puhuks oli ta valinud endale kaks käsilast. Üks oli Synne Jørgensen. Naine oli kõik sinise vormi astmed läbinud ja jõudnud oma karjääriredeli tippu. Teine oli Sebastian Koss. See pikakasvuline jurist ei varjanudki, et ta kõigest laenas politseile mõne aasta oma elust. Ta oli sündinud võimu, raha ja prestiiži jaoks. Ta oli heas vormis ja vaheda peaga, mida kaunistas võikollane silutud lakk. Mehe nägu oli kitsas ja sileda nahaga ning tema internetialias oli Legolas.
See paar oli seatud koos juhtima prestiižset tööd, mis hõlmas endas mõrvade, vägivallakuritegude ja muude õuduste uurimist, millega Oslo elanikud või linna külalised parajasti hakkama said. Ühes asjas võis politseiülem Neme kindel olla. Need kaks politseinõunikku ei taha kunagi tema kukutamiseks mesti lüüa. Nad olid yin ja yang. Superman ja Lex Luthor.
„Jørgensen! Mida kuradit Fredrik Beier siin teeb? Me ei saa endale lubada, et sündmuskohal jooksevad ringi ebastabiilsed politseinikud. Ma arvasin, et olen ta pagendanud Grønlandi kirjutuslaua taha?” Heli oli vali ja hääl sügav. Fredrik peatus telgiuksel ja vaatas otse Sebastian Kossi pintsakusse riietatud selga. Ta oleks saanud mehele kahe hüppega kallale karata.
„Teeme nüüd ühe asja küll selgeks,” käratas Synne, kes ulatus nõunikule vaevu rinnuni. „Fredrik on minu vastutusel. Ma usaldan teda. Seega sul pole kuraditki…”
