on ka hea näha, Koss,” ütles Fredrik mõrult.
Politseinõunik urises vastuseks.
„Kena,” ütles Synne. „Kõik välja. Sina jääd, Fredrik. Sebastian …” Synne saatis mehele range pilgu.
Ülejäänud politseinikud lonkisid vastumeelselt Fredrikust mööda öhe. Vaid Andreas vaatas talle otsa. „See sitapea …” pomises ta piisavalt kõvasti, et Koss kuuleks.
Fredrik ja Koss istusid luitunud õuelaua taha. Keegi oli lauaplaadile uuristanud riista ja paari raskeid kotte. Fredrik libistas sõrmega mööda ebatasast joont ja vahtis üle laua. Synne kühveldas topsidesse heldelt lahustuvat kohvi ja valas termosest kuuma vett peale. Teades ise hästi, et Koss eelistas teed.
„Sa tead ju, et mina leidsin ta. Täiesti abituna ülekuulamisruumi prügikasti ümber kerra tõmbunult.”
Näis, nagu Koss oleks Fredrikust läbi vaadanud.
„Kas sa ei saa aru, Synne? Mehed räägivad. Politseinikel on vaja teada, kas nad saavad üksteise peale loota. Ja me olime ühel nõul, et Beier hoitakse suurtest juhtumitest eemal, mis võivad … häirivad olla. Ta ise oli sellega samuti nõus, kui ma õigesti mäletan?”
Koss nõjatus päevinäinud tooli seljatoele ja pani käed rinnale risti. „Me ei saa lasta haavalehtedel laipu täis kohtades ringi lennata.”
Synne raputas pead. „Sa ajad nii palju sitta, Sebastian. Fredrik on terveks tunnistatud. Sa tead seda väga hästi.”
Naine pööras pilgu Fredrikule. „Kas sa tahad ka midagi öelda?”
„Ei. Sa palusid mul siia tulla. Ma tulin. Mul poleks olnud midagi rahuliku suve vastu …” vastas Fredrik ja pööras pea Kossi poole, „… Grønlandis kirjutuslaua taga. Oma kadunud isiku juhtumiga. Probleem on lihtsalt selles, et naine ja poiss, keda ma taga otsin, elasid siin. Seega nüüd muutus see minu juhtumiks.”
Koss vahtis umbusklikult Synne poole. Naine köhatas kinnituseks.
„Solros elas Jumala Valguse kogudus. Annette Wetre oli üks neist.”
„Poliitik Wetre tütar? Vaat kus kurat.”
Kümme minutit hiljem kohtusid Fredrik ja Andreas väljas. Fredrik rääkis irvitades, kuidas surmkahvatu Koss oli politseiülem Nemele helistanud, et teatada ühe riigi tuntuima poliitiku tütre ja lapselapse jäljetust kadumisest. Uudist ei võetud hästi vastu.
„Paras sellele idioodile,” uratas Andreas vaikselt aia keskel kõrguva valge telgi poole kõndides. Selle sees põlvitasid kaks kohtumeedikut. Pooliku peaga laip lebas endiselt, jalad turritamas nagu puruks läinud kellamehhanismil. Üks valge türp tõusis ja tuli nende juurde.
„Kaks meest, mõlemad kolmekümnendates eluaastates, tulistatud võrdlemisi lähedalt automaatrelvaga. Ühel on kaks kuuliauku ja teisel kolm. Lisaks kuulile, mis viimase pea lilleõieks muutis.”
„Saan aru,” vastas Fredrik kuivalt.
Ta ei kadestanud nende poiste tööd. Niimoodi elasid nad need jubedad päevad üle. Võllahuumoriga. Ta heitis pilgu üle mehe õla. Mõlemal laibal olid kingad paljaste jalgade otsas, seljas T-särgid ja jalas dressipüksid. Kehad ja riided olid ligemärjad.
„See peaks teile küll huvi pakkuma,” sõnas kohtumeedik ja osutas peaga telgiseina ääres lebavatele läbipaistvatele kilekottidele.
Ühes oli pipragaas. Teises elektripüstol. Voolu juhtivad nooled, mis pidid ohvri kahjutuks tegema, olid omal kohal. Fredrik ja Andreas vaatasid teineteisele otsa. Need olid enesekaitserelvad. Norras ebaseaduslikud. Mille kuradi pärast oli tühermaal tegutsev kogudus endale midagi sellist hankinud?
8
„Fredrik Beier! Kas Fredrik Beier on siin?”
Telgikangas rebiti kõrvale ja neile vaatas vastu ümmarguste prillidega valges türbis mees.
„Kohal.”
„Tule.”
Mees kiirustas üle hoovi heinaküüni juures oleva telgi poole ja peatus alles siis, kui nad sees surnukehade juures seisid. Vaatepilt ajas südame pahaks. Andreas ahmis õhku. Nende ees lebas mees, ülakeha üle küüni viiva kaldtee serva rippumas. Või vähemalt Fredrik eeldas, et tegemist oli mehega. Ta polnud kunagi varem näinud nii sodiks tulistatud inimest. Kondid, nahk ja lihatükid olid keha küljest lahti rebitud. Kapuutsiga dressipluus oli liha- ja verepudruga kattunud ja näost polnud midagi alles.
„Vähemalt kakskümmend lasku. Lähedalt, automaatrelvaga. Väga agressiivne,” ütles kriminalist süngelt.
Fredrik vahtis tükk aega vigastatud keha, enne kui suutis sellelt pilgu lahti rebida.
„Jumal küll.”
Ta viskas pilgu Andreasele. Kolleeg seisis kahvatuna ja vaatas laipa.
Surnu reie alla oli surutud elektripüstol. „Kas sellest on tulistatud?”
Kriminalist kõhkles. „Ma pole kindel. Me pole veel pildistamist lõpetanud.”
Fredrik kummardus auklike jalgade vahele. Püstolist oli tulistatud. Ta vaatas üles teiste poole. Prillidega mees oli teise laiba juurde astunud.
„Tulge. Ma tahan teile seda näidata.” Mees hüppas küüni viiva kaldtee kõrvale umbrohu sisse. Fredrik järgnes talle. Kriminalist tõmbas mõlema käega massiivse tüki betoonist vundamenti kõrvale. Suured metallist hinged ei tekitanud ühtki heli, kui raske konstruktsioon lahti libises. Betoonist uks oli kiviga kaetud ja sulas kaldteega ühte. See oli umbes kolmkümmend sentimeetrit paks, peaaegu meeter lai ja sama kõrge kui Fredrik.
„Mis kurat see veel on?” küsis Andreas, kes neid ülevalt jälgis.
Kriminalist vaatas küsivalt Fredrikule otsa. „Jah. Mis kurat see on?”
Kareda betoonukse taga oli uus uks. Läikivast terasest. Fredrikule vaatas vastu tema enda imestunud peegelpilt. Teras oli matt, sile ja ilma ühegi kriimuta. Sellel polnud linki. Seda asendas ukse keskel metalli sees olev süvend. Sealsel ekraanil vilkusid kuus rohelist tärni.
„Kas see on lahti?”
„Tundub nii,” vastas kriminalist.
Fredrik tõmbas kummikindad kätte. Süvendist polnud võimalik sõrmedega kinni haarata, seega ta üritas ust sissepoole tõugata. See ei liikunud. Siis ta taipas. See ei seisnud hingedel. See oli liuguks.
Piisas õrnalt sõrmeotstega surumisest, kui sügaval sees oiatas mehhanism ja uks pehmelt kõrvale libises nagu Jaapani pabersein. See oli tavauksest poole paksem ja tundus olevat tehtud massiivsest terasest.
Ruum oli torukujuline, vaevalt ühemeetrise läbimõõduga, aga sellel polnud põrandat. Selle asemel oli valgeks värvitud betoonseina külge kinnitatud metallist redel, mis viis pimedusse. Seinale kinnitatud lamp oli purunenud.
„Võta see.”
Andreas ulatas Fredrikule taskulambi. Too suunas valgusvihu alla pimedusse. Talle tundus, et kaugel all on põrand.
„Ma lähen alla.”
Fredrik
