let
Täiskuu
Proloog
“Ema, vaata ometi, kui ilus!” Lucy ilmus võõrastetoa uksele, käes tohutu suur, äsja lillekauplusest kohale toimetatud luksuslik lillekorv, ja vaatas emale lõbusalt otsa. “Arvan, et nüüd on küll paras aeg meie pruut äratada.”
Joanna Haylow tõusis roidunud ilmel tugitoolist ja silmitses lillekimpu.
“Need on tõepoolest imeilusad.” Ta pidi tegema suuri jõupingutusi, et endast naeratust välja pigistada. “Leslie on kahtlemata vapustatud. See oleks justkui haldja kingitus võlumetsast. Ainult, palun sind, Lucy, ära kiirusta teda äratama, las ta magab veel natuke. See on tema viimane öö vanemate majas.”
“Ema, milleks selline leinameeleolu?” Lucy pani korvi lauale, astus ema juurde ja embas teda õlgadest. Joanna Haylow ohkas ja naeratas jälle sunnitult.
“Mitte midagi taolist,” lausus ta. “Lihtsalt mulle meenus, kuidas ma ise mehele läksin. Vaatamata peadpööritavale erutusele ja ülevoolavale rõõmule oled sa pulmapäeval ikkagi natuke kurb ja veidi hirmunud, sest lahkud oma vanemate majast, armastuse ja hoolitsusega üle külvatud pesakesest, ja lendad tundmatusse.” Ta ohkas. “Oo jumal, kuidas ma küll tahan, et mu tüdruk oleks õnnelik…”
Lucy silitas hellalt ema õlga.
“Emake, me tegime kõik, mis meie võimuses. Küll sa näed, aja jooksul saab Leslie aru, et see oli õige valik.”
Joanna Haylow langetas pilgu.
“Tahaksin seda uskuda, Lucy,” lausus ta vaikselt. “Tahaksin uskuda, et ta oskab tõeliselt hinnata Malcolmi väärtusi ja… hakkab teda armastama.”
“Ta ju nõustus talle mehele minema, järelikult ta juba armastab teda. Ma tean, mis sind vaevab, emps. Sa arvad ikka veel, et meie sinuga veensime Lesliet Malcolmi abieluettepanekut vastu võtma. Isegi kui see mõnes mõttes oligi nii, siis viimane sõna jäi ju ikkagi talle ja ta ise tegi oma valiku. Olen kindel, et ta ei kahetse seda. Rikka inimese naiseks saada…” Lucy pööritas unistavalt silmi ja ohkas. “Mina poleks mingi hinna eest suutnud vastu panna ahvatlusele elada igati kindlustatud naise muretut elu.”
Vaatamata noorema tütre optimismile täitusid Joanna suured silmad siiski pisaraist.
“Ma ei mõista, mis minuga on,” lausus ta huulde hammustades väriseval häälel, “kuid juba hommikust peale on mu südames mingi kummaline eelaimus…”
“Jama, emps.” Lucy raputas teda kergelt. “Sa oled lihtsalt väga erutatud ja see on täiesti mõistetav. Palun sind, ära nüüd liimist lahti mine. Me mõlemad peame olema täna igas mõttes tasemel. Kinnitan sulle, kõik läheb mööda nagu ilus unenägu. Mina näiteks ei jõua kuidagi ära oodata, millal Leslie oma kuninglikus kleidis orelimuusika saatel ja isa käevangus kirikusse läheb. Usud sa või ei, aga ma kuulsin kogu öö unes aina Bachi fuugasid. Tõesti.” Ta kõõritas naeratades ema poole, märgates, et lõpuks ometi oli tal õnnestunud mingilgi moel hajutada ta kurba meeleolu. “Huvitav, mida Leslie täna unes nägi?”
“Mu kallis tüdruk, näen, et sa lihtsalt ei kannata oodata, millal saaks ta magamistuppa tormata ja oma roosadest unenägudest muretult lobisedes ta uimaseks rääkida. Ainult, palun sind, ole täna temaga leebem.”
“Just nii, emps!” hüüdis Lucy ja andis emale kelmikalt au. “Kuivata pisarad ja vaata, et sa enam pead norgu ei lase. Sest ära unusta, et mõne aasta pärast tuleb sul mind mehele panna ja kui ma näen pulmapäeval oma ema pisarais, võin veel ümber mõelda. Nii et, ema, ei mingeid pisaraid. Sa pead täna välja nägema uhke ja õnnelik. Lubad?”
Lõpuks pehmendas Joanna Haylow’ nägu siiras naeratus.
“Luban,” noogutas ta.
Lucy andis talle põsemusi ja tormas trepile, mis viis teisele korrusele.
“Ma püüan olla õrn nagu koidueelne tuuleke, emme!” hõiskas ta viimaselt astmelt. “Aga sina mine parem kööki ja keeda meile kohvi!”
Malcolm Martin ärkas ja tundis, kuidas esimesest mõttest, mis ta peas tärkas, valgus üle ta näo rahulolev naeratus.
Väike Leslie. Täna täitub lõpuks ta unistus. Täna saab sellest sinisilmsest, õblukesest, tagasihoidlikust ja nii ihaldatud olevusest tema naine.
Malcolm keeras end külili ja silmi avamata ohkas õndsalt.
Lõpuks ometi kuulub ta talle… Enam pole muud, kui tuleb vaid oodata eeloleva ööni. Kogu see pulmamaskeraad saab ruttu läbi. Jääb veel ainult üks päev selle hetkeni, kui ta võib seadusliku abikaasa õigustes omada seda tõrgest ja kangekaelset haldjat.
Tont võtaks, see tüdruk oleks ta peaaegu hulluks ajanud. Ta ihaldas teda juba sellest hetkest peale, kui teda esmakordselt nägi. See juhtus veidi üle aasta tagasi, kui ta täiesti juhuslikult ja igasuguse eesmärgita sinna odavasse kärarikkasse kohvikusse sisse põikas. Ta nägi teda ja kangestus. Lühikese sinise seeliku ja valge põllega sale, nõtke tütarlaps laveeris laudade vahel elegantselt kandikut käes hoides. Malcolm istus esimese vaba laua taha, suutmata pilku pöörata ta pikkadelt sihvakatelt jalgadelt. Tol õhtul tuli tal juua kolm tassi üsna vastikut kohvi ainuüksi seetõttu, et saaks seal istuda, tüdrukut imetleda ja võidelda ühtlasi deemonliku sooviga ta jalamaid voodisse vedada.
Tookord arvas ta, et kirg möödub kiiresti, tasub vaid tüdruk kätte saada ja iha kustub. Neiu Leslie osutus aga loomupärasele leebusele ja kuulekusele vaatamata ootamatult jonnakaks, tõrjuvaks ja isemeelseks. Kõiki talle teada olevaid võrgutusviise kasutades püüdis Malcolm üle aasta teda vallutada, unustades täiesti, et ümberringi on küllalt teisi, palju järeleandlikumaid naisi. Asjata. Leslie jäi endiselt süütuks ja karskeks. Mehe solvatud eneseuhkus ja meeleheide sundisid teda lõpuks mõtlema abiellumisele. Ja miks ka mitte? Sellisest tütarlapsest nagu Leslie, saab kahtlemata truu naine ja ei teeks paha, kui tema, Malcolm, lõpuks ka oma seksuaalelu korda saab.
Kuid temaga abiellumine polnud nii lihtne, nagu ta oli lootnud. Malcolmil tuli teha Lesliele kolm abieluettepanekut, kahel korral omavahel olles, üks kord kogu ta perekonna ees. Ja alles viimane tõi talle oodatud võidu, mida ta kavatses täna korralikult tähistada.
Jumal tänatud, enam pole tal vaja lõunatada odavas kohvikus, juua vastikut kohvi ja armukadedusest hambaid kiristades vaadata, kuidas ta teistele külastajatele naeratab. Tänasest päevast hakkab ta naeratama ainult talle. Oo jaa, ta on kindel, et suudab selle tüdruku õnnelikuks teha. Ta äratab temas naise ja ümbritseb ta sellise luksusega, mida see malbe, tagasihoidlik neiu pole kahtlemata uneski näinud. Vaat siis hakkab ta teda tõeliselt armastama.
Saanud lõpuks unelusest jagu, heitis Malcolm teki pealt ja istus voodiservale.
Äratuskell, mis öökapil tiksus, näitas poolt kaheksat. Laulatuseni oli veel piisavalt aega. Võis käia kiirustamata duši all, süüa rahulikult ära poissmehe viimase hommikueine, mille kokk missis Thompson oma hoolitsevate kätega oli valmistanud, ja vaadata üle ülikond, enne kui terve trobikond sugulasi ja sõpru kohale tormab… See, et pulmaülikonnas näeb ta täna välja nagu mingi kukk või pingviin, ei häirinud teda. Ta elab selle üle. Ta võiks paljugi üle elada selle nimel, et Leslie saaks tema…
Malcolm pidi peaaegu vanduma, kuuldes vaikset koputust magamistoa uksele. Mida paganat see tähendab? Murda peigmehe juurde sisse nii varasel tunnil? Kuid ärritust maha surudes tõmbas ta siiski hommikumantli selga ja avas ukse.
Lävel seisis toatüdruk Judy.
“Tere hommikust, mister Martin,” lausus ta üliarmsa naeratusega, hoides käes väikest ümbrikku. “Vabandage, et teid tülitan, kuid teile on saadetis. Paluti, et ma selle teile ruttu üle annaksin.”
