jumala pärast,” lausus uuesti meeldiv meesterahva hääl. Sellele järgnes prantsuse keeles pikk vihane lause, mille see meeldiva hääle omanik adresseeris nähtavasti iseendale.
Kui Leslie silmad olid lõpuks pimedusega harjunud, nägi ta enda ees keskmist kasvu atleetliku kehaehitusega noort meest.
Oo, jumal küll! Kas tõesti? On see tõesti tema? Ta tardus, suu lahti, kuulatades tahtmatult omaenda südame lööke. Kas nad tõesti juba kohtusid! Ja nii romantiliselt! Põrgates kokku hotelli intiimses hämaruses!
“Kas saite haiget?” kuulis ta uuesti meeldivat häält. “Mul on nii kahju.”
“Ei…” pomises Leslie endale nina alla, kartes uuesti pilku tõsta. “Hoopis teie vabandage mind. Siin on nii pime… Ma ei näinud üldse, kuhu astun.”
“Mina samuti. Ja ikkagi, rääkige tõtt, ega te väga haiget saanud?”
“Talutavalt. Ja teie?” Erutuse tõttu tundus talle, et ta enda hääl kostis kuskilt kaugelt.
Ta peaaegu kuulis, kuidas mees muheles.
“Mis te räägite, mademoiselle? Minu puhul oli see nagu õrn puudutus. Ja ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, et teiega veel kord kokku põrgata. Kuid mitte mingil juhul niiviisi, et te sealjuures haiget saaksite.”
Prantslase galantne jultumus võttis temalt hetkeks kõnevõime. On see tõesti tema? Tundes, kuidas põsed õhetama löövad, tõmbas Leslie kopsud õhku täis ja sundis end taas mehele otsa vaatama.
Prantslane oli erakordselt meeldiva välimusega. Hämaruses välkusid ta silmad elavalt ja huultel mängles pehme naeratus. Mõne sekundi jooksul vaatasid nad teineteisele silmagi pilgutamata otsa. Paistis, et ka mees oli temast võlutud.
Lõpuks ei pidanud Leslie vastu, viis pilgu kõrvale ja märkas taksojuhi lehvitavat kätt.
“Ma pean nüüd minema. Registreerimislehte täitma,” pomises ta rutakalt.
“Kas kavatsete siia elama asuda? Tähendab, et meist saavad naabrid. Loodan teiega veel kohtuda… Valges.”
Leslie naeratas hajameelselt.
“Jah… võimalik…”
Seejärel kiirustas ta vastuvõtulaua poole.
Kas tõesti? kas tõesti? keerles lõputult ta peas, kuni ta tegeles hotelli formaalsustega, maksis taksojuhile ja liikus mööda pimedaid koridore ja treppe oma järjekordse saatja järel, kelleks sedakorda oli jooksupoiss, kes ta kohvrit kandis.
Kas tõesti see mees ongi – tema? Teineteist silmitsedes oleksid nad justkui püüdnud millelegi jälile saada. Ja ta süda… Tont võtaks, ta süda sealjuures ju lausa galopeeris.
Lõpuks kohale jõudnud, Leslie toibus ja mõõtis pilguga hotellituba. See oli igati väärt kahtsadat viitkümmet ruupiat, mis selle eest küsiti. Tohutu suur kaheinimesevoodi, selle kõrval öökapike ja telefon. Voodi vastas päratu suures kastis seisis klaasi all televiisor, akna all asetses ajakirjalauake, mille kõrval lösutas päevi näinud tugitool. Ühte seina oli sisse ehitatud kapp, mille uksel ilutses peegel.
Leslie silmitses oma saatjat.
“Tänan.”
Poisike seisis kohmetult naeratades ja jalalt jalale tammudes edasi ega kiirustanud lahkuma. Leslie taipas, et ei teeks paha suusõnalist tänu ka materiaalselt kinnitada, soris veidi oma rahakotis ja torkas talle pihku kakskümmend ruupiat.
“Kui te midagi vajate, madame, helistage vastuvõtulauda,” lausus poisike naeratades ja oli silmapilk läinud.
Leslie jäi üksi. Ta astus akna juurde ja lükkas kardinad kõrvale. Akna taga avanes vaade kõrvalmajadele, mis olid tihedasti üksteise vastu surutud ja millelt värv oli juba ammu maha koorunud, lamedatele katuseterrassidele, mis olid pesu täis riputatud, ja lillepottidele, mis paigutatud piki kivirinnatist.
Leslie istus tugitooli.
Uskumatu! Aga ta tegi selle teoks! Esmakordselt elus sooritas ta täiesti iseseisva teo! Ja veel kui meeleheitliku!
Aga kui ta poleks seda teinud… Jah, kui ta praegu ei istuks siin Delhi odavas hotellis, viibiks ta koos Malcolmiga Hawaiil. Oh, selle peale on nüüd isegi hirmus mõelda.
Malcolm. Ainuüksi mõte temast sundis Lesliet vastumeelsusest nägu krimpsutama. Ah, kui ta ei oleks põgenenud… Pagan küll, ta poleks niikuinii saanud Malcolmi kõrvale jääda. Mehega voodisse minekuks ei piisa tema naiseks saamisest. Ja kogu see farss oleks lõppenud sellega, et pärast Hawaiilt tagasipöördumist oleksid nad lahutuse sisse andnud. Võib-olla ta salajas seda lootiski?
Jah, Malcolm kulutas terve hulga raha pulmade ettevalmistamisele ja tema, Leslie, kahetseb seda siiralt. See-eest on tal nüüd võimalus kokku hoida lahutuse pealt.
Hea küll, aitab sellest. Kõik see on möödas. Ehkki ema ja õde on vist siiani paanikas.
Ärge otsige mind, mu kallid, sest mind pole kerge leida. Ma lihtsalt tahan, et te mõistaksite, et mul on veel võimalus kohata meest, keda võin hakata armastama, ja ma ei kavatse sellest võimalusest loobuda. Suudlen teid kõvasti. Teie Leslie
Kiri, mille ta jättis oma magamistuppa korralikult üles tehtud voodile, oli talle sõna-sõnalt mällu sööbinud. Küllap midagi muud poleks saanudki lisada. Tuli loota, et nad mõistavad teda. Isa arvatavasti ainult rõõmustab ta pärast. Tema oli ainus, kes seda abielu heaks ei kiitnud. Ja kuigi ta väljendas end liiga arglikult, üksnes vihjetega, oli Leslie veendunud, et ta hoiab tema poole. Malcolm oli soliidne ja väga rikas, kuid tema huvi Leslie vastu piirdus vaid sooviga teda omada. Ja isa teadis seda. Ei, Leslie ei hakka tehtut iial kahetsema. Isegi kui see mustlasnaine teda lihtsalt narritas.
Aga ei, mustlanna ei saanud teda narrida. Milleks talle seda vaja? Mustlanna teadis tema eelseisvatest pulmadest veel enne, kui Leslie jõudis suu avada.
“Abielu mehega, keda ei armasta, on kõige andestamatum viga naise elus,” ütles ta tervituse asemel kohe, kui oli istunud ta kõrvale pargipingile.
Leslie jäi teda põrnitsema ja siis sirutas mustlanna talle käe.
“Gina. See on mu nimi.”
See täidlane, odavate vidinatega kuklasse kinnitatud lopsaka juuksepahmakaga eatu naisterahvas äratas Les-lies millegipärast kohe poolehoidu. Lõpetanud viimase vahetuse kohvikus ja jätnud töökaaslastega hüvasti, otsustas Leslie nädal aega enne pulmi teha pargis jalutuskäigu. Esimest korda elus ei tahtnud ta pärast tööd kojuminekuga kiirustada. Iseendaga üksi olek tundus praegu loomulikum kui üksindus lähedaste seltsis, sest, nagu talle juba mõnda aega tundus, ei huvitanud kodus kedagi, mis ta hinges toimus. Ema ja õde muud ei teinudki, kui aina lobisesid pulmadest, riietest, külalistest ja kingitustest. Aga siin ilmus välja see mustlasnaine, kes vaatas tema hinge ja veel enam – teadis ka ta tulevikku, nagu hiljem selgus.
“Kust te teate, et ma kavatsen minna mehele inimesele, keda ma ei armasta?” küsis Leslie imestunult.
“Pole tähtis, kust mina seda tean. Tähtis on, et sina seda ei teeks.”
Ühe hetkega oleks Leslie justkui ärganud pikast jampslikust unest.
“Peale naudingute, mida võib saada raha eest, on elus olemas ka armastus,”
