Täiskuu. Lana Ellet

      “Vaevalt õnnestub sul veel kunagi kohata sellist meest nagu Malcolm,” rääkis ema.

      “Jah, Leslie, ära ole rumal,” toetas teda õde Lucy. “Sa ei kujuta ettegi, millist elu võib see mees sulle pakkuda.”

      Kuid Leslie ei tahtnud seda isegi mitte ette kujutada.

      “Tähendab, Gina, te tahate mulle öelda, et minu jaoks pole kõik veel kadunud?”

      Mustlanna heitis talle nördinud pilgu.

      “Ja mis sina siis arvad, kas mul oleks muidu mõtet sinuga siin juttu puhuda?”

      Leslie silmis tärkas elav huvi ja ta külvas mustlanna üle küsimustega.

      “Niisiis, selleks, et teda kohata, pean ma sõitma Indiasse? Miks just Indiasse, Gina? Ja kus nimelt seal Indias ma teda kohtan?”

      “Ma ei saa vastata kõigile su küsimustele, Leslie,” lausus mustlanna väsinult. “Ütlesin sulle kõik, mida võisin öelda. Valik on sinu. Otsusta. Sa pead enne pulmi teele asuma.”

      “Ja kuidas ma ta ära tunnen?” jätkas Leslie nüüd juba tõelise huviga.

      Seepeale mustlanna ohkas ja tõstis silmad taeva poole, andes sellega Lesliele mõista, et need tobedad küsimused on ta ära väsitanud.

      “Aga kuidas naine tunneb, et on armunud?”

      Leslie naeratas kohmetult.

      “Ei tea.”

      “Hakkad armastama, saad teada.” Nende sõnadega Gina tõusis ja lahkus hüvasti jätmata.

      Leslie saatis teda lummatud pilgul seni, kuni ta alleelt ära pööras ja silmist kadus. Nagu oleks mustlanna tõepoolest olnud kehatu viirastus, tema isiklik kaitseingel, kes materialiseerus ühel eesmärgil – hoida ära õnnetus ja innustada teda otsima armastust.

      Tol õhtul pöördus ta koju tagasi hoopis teistsuguse inimesena.

      Ema ja õe eest ei olnud keeruline oma kavatsusi varjata, sest nad olid üle pea sukeldunud pulmaeelsetesse toimetustesse. See võimaldas Lesliel erilise kartuseta süveneda enda omadesse, nimelt tellida lennukipilet Delhisse ja hankida viisa.

      Leslie nõjatus tugitooli seljatoele ja muigas, meenutades põgenemiseelset erutust ja põgenemist keskööl, kui kõik majas juba rahulikult magasid, seejärel pikka õhulendu, saabumist Delhisse ja lõpuks kokkupõrget selle mehega hotelli fuajees.

      Kui see on tema, on saatus olnud tõesti erakordselt armuline, kinkides neile kohtumise juba esimesel tunnil pärast Leslie saabumist Delhisse!

      Kell oli umbes kaks päeval, kui Leslie mõtetest ärkas.

      Oli aeg hoolitseda lõunasöögi eest. Ja veel tuli mõelda, millises riietuses oleks kõige parem sel kuumal keskpäeval Paharganj tänavatel liikuda.

      Dušš aitas tal väsimusest jagu saada. Aga kui ta üritas värskendada tuba mingi kummalise seadeldise abil, osutus see katse edutuks, sest elektrit kahjuks ikka veel ei olnud. Midagi polnud parata, nähtavasti võis siin värskendada end ainult mõne karastusjoogi abil lähimas restoranis.

      Leslie soris kohvris, otsides sobivaid riideid. Agentuuris, kust ta pileti tellis, oli ta jutule saanud teenistujaga, kes oli Indias käinud. Temalt kuulis Leslie, et naised kannavad selles riigis õlgu ja jalgu katvaid riideid. Mis teha, kombed on kombed ja parem on neist kinni pidada, kui et komistada India meeste üleliia uudishimulikele pilkudele, mida Leslie jõudis juba kogeda teel hotelli.