on
Abiks lugejale
Sissejuhatus
Vidrik Ormusson (ka Vidrikis Ormussons) sündis XX sajandi keskel Läti NSV põhjaosas lusikameistri perekonnas. Ormussonid elasid metsade ja rabade rüpes, kus polnud elektrit ega kanalisatsiooni, küll aga mehemoodi sääski, parme ja kirpe. Mõni aasta pärast Vidriku sündi asus pere vennasvabariigi Eesti NSV territooriumile. Lätist jäid väikemehe hinge ebamäärane igatsus sinavate kauguste järele ning kirg ronida puude otsa. Meenutame, et samad omadused iseloomustavad ka mitut eesti kirjanikku ja kirjanduslikku kuju (kasvõi Juhan Liiv, Ekke Moor, Salomon Vesipruul). Kooliajal kujunes Vidrikul välja hea mahakirjutamis- ehk tsiteerimisvõime. Sellega seostus nii mõnigi positiivne hinne, eriti eesti keeles ja kirjanduses. Kahjuks ka ninatarkus ning kalduvus ennast koolivendade, – õdede ja – personali kulul lõbustada. Kuigi elulained kandsid terase noormehe vahepeal kirjandusest eemale, pääses ta pensionipõlves uuesti raamatute kallale. Praegu elab Vidrik jälle vanematekodus, keset lõputuid raiesmikke ja kraavistikke. Rääkimata sinavatest kaugustest.
Demokraatiavaesel ajal sunniti Eestis koolilapsi kohe esimesest klassist alates lugemisoskust omandama. Lugemine on teatavasti kirjaliku teksti jälgimine ning selle tähenduse lahtimõtestamine. Üheks asjakohaseks õppevahendiks oli nn liikuv aabits. See koosnes kahest servapidi ühendatud papitükist, mille sisekülgedele olid kinnitatud tsellofaanist ribad. Ribade vahele tuli sõnade moodustamiseks torgata pisikesi trükitähtedega lipakaid. Tähtede jaoks ettenähtud paber oli paraku pehme ja määrdus kergesti. Pärast seda, kui üks kolleeg tunni ajal oma õppevahendi kogemata täis oksendas, tundus Vidrikule edaspidi ka isiklikku eksemplari kätte võttes, et see kleepub ja haiseb. Õnneks oli ta lugemise ning sõnade koostamise jõudnud kodus ära õppida juba mitu aastat varem tähtede ja piltidega puust mänguklotside abil. Tüdimuse korral kõlbasid klotsid tornide või müüride ladumiseks.
Teise klassi alguses toimus koolis lugemisoskuse sõltumatu kontroll. Auväärt komisjon (mitte oma kooli eesti keele õpetajad, vaid mingid tundmatud tädid) uuris, kas ja mida on väike Vidrik varem lugenud. Too deklareeris, et lõpetas eelmisel päeval just „Tom Sawyeri” koos „Huck Finniga”, liiati juba teist korda. Seda komisjon ei uskunud. Et paksu Tomi-raamatut kellelgi ühes polnud, ärgitati Vidrikut etlema mingit kurvameelset lõiku rahvakirjanik Lutsu „Kevadest”. Enne kui teda suudeti katkestada, jõudis poisijõmpsikas jahmunud kuulajatele ette vuristada üle saja sõna minutis. Huvitavamad kohad alles hakkasid tulema – tõsiasi, mida deklameerija ka enda teada ei jätnud. Sellest hoolimata ei lubatud tal oma võimeid rohkem demonstreerida. Toibuv komisjon aga pääses tegelema nendega, kelle lugemus liikuvast aabitsast oluliselt kaugemale ei küündinud.
Vaevalt jõudis klassikollektiiv lugemisega kuidagimoodi harjuda, kui hakati nõudma kirjaoskust, ning mida tuli näidata mitte klotside, vaid pliiatsi või täitesulepeaga. Pastakaid ja vildikaid tollal veel polnud, nutikaid ega läpakaid ammugi mitte. Plärakaid tekitavaid lihtsulepäid, mida iga paari sõna järel tindipotti kasta, õnneks enam mitte. Erinevalt lugemisoskusest jäi Vidriku käekiri õpetajate meelest täiuslikkusest kaugele. Veidi leevendas masendust see, et pinginaaber vaevles sama häda küüsis.
Kirjatöös edasijõudnuid ergutati sisse seadma lugemispäevikut. See pidi sisaldama ilukirjanduslike teoste ümberjutustusi koos omapoolsete hinnangutega. Ühtlasi soovitati joonistada raamatu tegevuse kohta asjakohaseid pilte ning lisada katkendeid ehk tsitaate – sõnasõnalisi väljavõtteid tekstist koos viitega autorile või allikale. Väljendusrikastel indiviididel avanes siitpeale ootamatuid eneseteostuslikke võimalusi. Kes soovis oma lugemusega kelkida, tegi päeviku võimalikult mahuka. Kuid näiteks klassi kõige pisema, ehkki sugugi mitte kõige juhmima poisi päevik koosnes peaaegu ainult pealkirjadest. Omapoolne hinnangki oli tal igale asjale alati sama: „Tore raamat.”
Õpetaja meelest pidi refereeritav kirjandus pärinema eelkõige naisautoritelt, soovitavalt luuletustest (näiteks kogumikest „Oakene”, „Kubujuss” jms). Vidrik säärast diskrimineerimist ei talunud. Tema sikutas avalikkuse ette nii soovitavaid, ebasoovitavaid kui ka ebamäärase staatusega teoseid. Tegelaste hulgas promeneerisid näiteks Baškiiri kolhoosiesimehe poeg Biktimir Sõntimerov, Kasahhi kalur Bekše Balganijazov ning Karakalpaki külapoiss Turdõmurat. Rääkimata lugematutest Petjadest, Katjadest ja Vitjadest, paljudest Vanjadest ja Tanjadest, arvukatest Leenadest ja Genadest, rohketest Ljusjadest ja Vasjadest, sagedastest Mišadest, Grišadest, Mašadest, Sašadest, Pašadest, Natašadest ja Aljošadest, peale selle veel Koljadest, Toljadest, Oljadest ja Galjadest, kuid kindlasti ka Borjadest, Volodjadest ja Serjožadest. Päevikute pidamine lõppes, kui nende eest enam hindeid ei pandud.
Küpses eas Vidrik veetis oma lohutuid sügis- ja talveõhtuid sageli raamatute seltsis. Kord meenus talle uuesti õpetaja ammune soovitus pidada lugemispäevikut. Et kooliaegsed päevikud olid lootusetult kadunud, uuris ta meenutuseks Sigrid Mallese ja Ann Aruvee teost „Lugemispäevik 1.−4. klassile” I osa. Sealt selgus, et „päevik jääb toredaks mälestuseks. Kui vaja, saab sealt ka hiljem raamatute kohta infot, lisaks on hinnalised joonistused”.
Vidrik moodustas oma vabavaralise tekstitöötlusprogrammi abil pisukese tabeli. Sinna asus ta koduse raamatukogu toel sisse toksima mälestusväärseid (eelkõige enesehinnangut ning elutaju tõstvaid) lõike. Aimust, et neist saab hiljem osa ka progressiivsem osa eesti rahvast, siis veel polnud. Et Vidriku kunstilistesse võimetesse olid õpetajad koolis suhtunud vähemalt sama kriitiliselt kui käekirja ilusse, otsustas ta esialgu joonistustest loobuda.
Esmalt langesid saagiks laste- ja seiklusjutud, hiljem aga ülejäänud eepika, lüürika ning dramaatika. Kärsituse tõttu jäid ümberjutustused tegemata ning omapoolsed hinnangudki andmata. Sestap osutus uus kollektsioon välistunnuste järgi pigem tsitaadikoguks kui lugemispäevikuks. Kuid peagi selgus, et mitte tüüpiliseks. Väidetavalt olemasolevatest suurimast eestikeelsest tsitaadikogust (http://www.tsitaat.com) avastas Vidrik omaenda koguga ühiseid autoreid küll tervelt 40, täpselt samu tsitaate aga kõigest kaks. Üks neist Jerome K. Jerome’ilt pärit lõik, kus käib kibe vaidlus selle üle, kas William Harris tohib jõematka ajal supelda. Teine Martti Larnilt, kus arutletakse inimeste ja Jumala üksteisesse uskumise üle. Samas tõdes Vidrik, et tsitaat.com nimetab end parimaks eestikeelseks online-tsitaadikoguks, kuid tugineb seejuures peaaegu ainult vaimuelu iseloomustavatele väljavõtetele. Täiesti esindamata on näiteks inimeste eluolu, hobid, maailma eri paigad, rahvad, eluslooduse mitmekesisus. Ka puhtvaimsetest teemadest pole kasvõi tondimaailma või bürokraatia kohta eriti midagi. Miks tsitaat.com üldse tsitaate kogub, ei selgu. Teine tsitaatide teema arvamusliider, Chambersi ja Klavora „Suur tsitaadiraamat” (2011) pakub oma sõnul üle 1500 innustava ütluse igaks puhuks. Tegelikult teeb ta seda ainult kolmel teemal: elu, ärimaailm ja sport. Lloydi ja Mitchinsoni „Kogumik teravmeelseid tsitaate” (2014) sisaldab oma sõnul teravmeelseid ütlusi, vingeid naljatlusi, pentsikuid tähelepanekuid ning südamlikke tõde ja ilu puudutavaid mõtteavaldusi. Vidriku hinnangul osutusid sellest loetelust osaliselt tõeseks ainult kaks viimast väidet. Kogumik „Naised teavad kõike!” (2006) lubab 3241 tsitaati, teravmeelsust ja nutikat märkust. Tsitaate seal tõesti leidub, paraku andis tükk aega otsida teravmeelsust ja nutikust. Parem polnud lugu „Tsitaadiraamatuga” (2001).
Kokkuvõttes osutus teemade valik senistes suurtes tsitaadikogudes (väikestest kõnelemata) tugevasti kallutatuks. Tundus, et paljusid olulisi eluvaldkondi ignoreeritakse sihilikult. Eks enamik sääraseid kogusid ole teistest keeltest tõlgitud ega arvesta Eesti olusid. Ebaproportsionaalselt paljud tekstid pärinevad vahemerelisest kliimavööndist ning kas vanemast raua- või koguni pronksiajast. Tegelik häda seisneb muidugi selles, et säärase materjali lugejaskonna maailmapilt jääb haletsusväärselt lünklikuks.
Vidrik tõdes, et välistunnuste järgi võiks paljusid tema väljakirjutisi liigitada ka aforismideks ehk mõtteteradeks. Aforism on definitsiooni kohaselt efektselt sõnastatud üldistav elutarkus, üllatav väärtusotsustus, mis ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega. Kuid Heiki Raudla (1999, 2016) ja Vello Lääne (2008) paksude aforismikogumike inspekteerimisel selgus, et nood sisaldavad peamiselt samalaadseid väljendeid nagu ülalkirjeldatud
