saavutuse ulatuslik kajastamine meediaväljaannetes oli mõistetavalt ärritanud neid politseinikke, kelle töö oli tema tõttu tühjaks osutunud. Wardle aga oli teda esimese juhtumi lahendamisel abistanud ja nõnda olid mõned kiired Strike’i aupaistest temagi peale langenud, nii et nendevahelised suhted olid piisavalt sõbralikud. Robin oli Wardle’i kohta ajalehest lugenud. Kohtus polnud nende teed ristunud.
Politseinik osutus ilusaks meheks, tal olid paksud kastanpruunid juuksed ja šokolaadpruunid silmad, seljas nahkjakk ja jalas teksased. Strike ei suutnud otsustada, kas teda lõbustab või vihastab hindav pilk, millega Wardle tuppa astudes Robinit mõõtis – see libises kärmelt üle sekretäri juuste ja figuuri, peatudes hetkeks vasaku käe sõrmel, milles säras safiiri ja teemantidega kihlasõrmus.
„Eric Wardle,” teatas politseinik madala häälega, saateks Strike’i hinnangul kohatult võluv naeratus. „Ja see on uurija seersant Ekwensi.”
Temaga koos oli saabunud kõhn mustanahaline naisuurija, kelle juuksed olid siledalt üle pea krunni kinnitatud. Ta naeratas Robinile põgusalt ja Robin tabas ennast sellelt, et teise naise nägemine avaldab talle põhjendamatult rahustavat mõju. Seersant Ekwensi laskis pilgul
Strike’i ühetoalises elamises ringi käia.
„Kus on see pakk?” küsis ta.
„Korrus allpool,” vastas Strike ja võttis taskust büroo võtmed. „Ma näitan. Kuidas naine elab, Wardle?” küsis ta, kui end koos seersant Ekwensiga lahkuma asutas.
„Mis see sulle korda läheb?” andis politseinik vastu. Robini kergenduseks oli mees tema vastas istet võttes ja märkmikku lahti lüües jäigast ametlikkusest loobunud.
„Ta seisis majaukse ees, kui ma tänavat mööda lähenesin,” kirjeldas Robin vastuseks Wardle’i küsimusele, kuidas oli jalg kohale toimetatud. „Ma pidasin teda kulleriks. Ta oli üleni mustas nahas, ainult jaki õlgadel olid sinised triibud. Kiiver oli ilma kaunistusteta must, silmakaitse alla lastud, peegeldava pinnaga. Ta pidi olema vähemalt meeter kaheksakümmend pikk, minust kümme kuni kolmteist sentimeetrit pikem, isegi kiivrit arvesse võttes.”
„Kehaehitus?” küsis Wardle märkmikku ülestähendusi kribades.
„Üpris kogukas, ütleksin, kuigi osa sellest võib kanda polsterdatud õlgadega jaki arvele.”
Robini pilk langes tahtmatult Strike’ile, kes oli just uksest sisse astunud. „Tahan öelda, et mitte nagu… ”
„Mitte selline paks peletis nagu su boss?” oletas Strike, kes oli seda juttu pealt kuulnud. Wardle, kes ei öelnud kunagi ära võimalusest Strike’i kulul nalja saada või teda tögada, kõhistas vaikselt naerda.
„Ja tal olid kindad käes,” ütles Robin, kes polnud isegi muianud.
„Mustast nahast mootorratturikindad.”
„Otse loomulikult kandis ta kindaid,” märkis Wardle selle kohta märget tehes. „Mootorratta kohta ei oska te vist midagi öelda?”
„See oli Honda, punane ja must,” teatas Robin. „Ma märkasin logot, seda tiibadega. Ütleksin, et 750cc. Suur masin.”
Wardle paistis meeldivalt üllatunud olevat.
„Robin on autohull. Sõidab nagu Fernando Alonso.”
Robin soovis, et Strike ei räägiks nii reipal, kergemeelsel toonil. Korrus allpool lebas ühe naise jalg. Kus oli ülejäänud osa temast? Ei tohi nutma hakata. Oleks ta vaid öösel paremini maganud. See neetud diivan… Ta oli viimasel ajal liiga palju öid seal diivanil mööda saatnud…
„Ta siis sundis teid allkirja andma?” jätkas Wardle.
„Ma ei ütleks, et sundis,” vastas Robin. „Ta sirutas minu poole oma kirjutusaluse ja mina kirjutasin pikemalt mõtlemata alla.”
„Mis sellel kirjutusalusel õieti oli?”
„See nägi välja nagu kaubakviitung või… ”
Robin sulges mälu pingutades silmad. Nüüd, kui ta pisut järele mõtles, tundus, et see paber ei jätnud päris ametlikku muljet, keegi oleks kviitungi justkui kodus arvuti peal ise valmis meisterdanud, ja nii ta politseinikule ka ütles.
„Kas te ootasite mingit saadetist?” küsis Wardle.
Robin rääkis talle pulmakinkidest, milleks olid ühekordse kasutusega fotoaparaadid.
„Mida ta tegi, kui te olite saadetise vastu võtnud?”
„Istus jälle mootorratta selga ja kadus. Sõitis Charing Cross Roadi suunas.”
Korteri ukselt kostis koputus ja nendega liitus uuesti seersant Ekwensi, käes paberileht, mida Strike oli märganud jala all ja mis nüüd oli turvaliselt asitõendi kilekotis.
„Kriminalistid jõudsid kohale,” teatas ta Wardle’ile. „See kiri oli karbis. Oleks hea teada, kas see ütleb midagi preili Ellacottile.”
Wardle võttis kilega ümbritsetud kirja ja uuris seda kulmu kortsutades.
„Mingi arusaamatu lalin,” leidis ta ja luges valjusti ette: „A harvest of limbs, of arms and of legs, of necks…”5
„… that turn like swans,” 6 katkestas teda Strike, kes nõjatus pliidile, liiga kaugel, et näha paberilt maha lugeda, „as if inclined to gasp or pray.”7
Teised kolm põrnitsesid teda.
„Laulusõnad,” ütles Strike. Robinile ei meeldinud ta näoilme. Ta taipas, et neil sõnadel on bossi jaoks mingi tähendus, halb tähendus. Strike lisas nähtava pingutusega: „Viimase salmi lõpp „Mistress of the Salmon Salt”.8 Üks Blue Öyster Culti lugu.”
Seersant Ekwensi kergitas oma peene joonega kulme.
„Kelle?”
„Seitsmekümnendate kuulus rokibänd.”
„Sina peaksid nende lugusid siis päris hästi tundma?” oletas Wardle.
„Seda lugu ma tean,” ütles Strike.
„Kas sulle tundub, et sa tead ka, kes selle saatis?”
Strike kõhkles. Kuni teised teda jälgisid, pöörles detektiivi mälus ärev kaleidoskoop segaseid muljeid ja meenutusi. Madal hääl ta peas lausus sõnu: She wanted to die. She’s the quicklime girl.9 Kaheteistaastase tüdruku peenike jalg, armid nagu hõbedased pliiatsijooned. Väikesed tumedad tuhkrusilmad, vihkamisest pilukil. Tätoveeritud kollane roos.
Ja siis – mattunud muude mälestuste alla, et sealt järsku välja vupsata, kuigi mõni teine oleks kõigepealt just seda mäletanud – meenus talle märge ühes toimikus seoses laiba küljest ära lõigatud peenisega, mis oli saadetud pakiga politsei koputajale.
„Kas sa tead, kes selle saatis?” kordas Wardle.
„Võib-olla,” vastas Strike. Ta pilk langes
Saagiks jäsemed, käed ja jalad, ja kaelad…
… mis luigena pöörduvad vaatama
justkui õhku ahmides või palves
Lõhesoola perenaisest.
Ta tahtis surra. Ta oli kustutatud lubja tüdruk.
