võmm.
“Vägagi.”
Mitte et ma oleksin läheduse alal eriline asjatundja.
Kõik oli korras. Kavatsesin leida reisiplaani, mida Leta mulle nädala eest näidanud oli. Me võtame Phyllise ja Virginiaga ühendust ning ka Leta naaseb mingisuguse loogilise vabandusega, enne kui teised reisilt koju jõuavad.
Kuidas ma ka ei püüdnud end veenda, teadsin, et see ei saa olla tõsi. Leta oli liiga kohusetundlik, keskendunud ja ustav. Ta ei korraldaks oma perekonnale iial säärast ängistust. Ja minule samuti mitte. See oligi kõige kohutavam teadmine. Ta ei teeks midagi niisugust, kui sellest oleks võimalik hoiduda.
“Paberil, mida Leta mulle näitas, on hotellide telefoninumbrid,” meenutasin ma. “Kui ma need leian, siis helistan Phyllisele.”
“Me võtame nendega esimesena ühendust.” Võmm osutas kurtidele mõeldud automaatvastaja poole. “Kas oskate seda kasutada? Õde on kurt, et te teaksite.”
Kõhklesin viivu. Olin sõitnud siia selleks, et uut elu alustada. Kas minu puudest rääkimine aitaks Letat kiiremini leida? Või muudaks see mu elu veelgi keerulisemaks ja ma saaksin külge kurdi sõbratari maine, kes halval ajal mängu astus? “Olen tundnud Phyllist peaaegu terve elu,” pomisesin ma. See polnud vale, aga ka mitte ülestunnistus.
Marshall torkas käe taskusse ja võttis sealt visiitkaardi. “Kui leiate reisiplaani või meenub teile midagi olulist, siis helistage kohe.”
“Mida te niikaua teete?” Mu küsimus oli piisavalt süütu, kuid mulle ei jäänud märkamata, kuidas ta turri läheb.
Blond politseinik Warren ohkas. “Preili Blackburn on tuntud ajakirjanik. Kui lisada sellele tõigale mõrv, siis oleme iga päev kella kuuestes uudistes.”
“Missugune mõrv?” ei taibanud ma.
“Kas te ajalehte ei loegi? Eelmisel nädalal mõrvati Golden Gate’i pargis preester.”
“Ah soo,” ühmasin ma. Tüüpilised ametivõimud. Loomulikult keskenduvad nad avalikkusele kõige suuremat huvi pakkuvale kuriteole. Letal oli vedanud, et ta tuntud isik oli, sest vastasel juhul olnuks temagi kõigest üks nimi kadunute nimekirjas. “Kas ta töötas selle juhtumi kallal?”
“Ei, kontrollisime seda kohe. Kas te oskate öelda, millest ta võis kirjutada ja mis võinuks ta ohtu asetada?”
Sellele tasus mõelda. Üritasin meie möödunud nädala jutuajamist meelde tuletada. Meil oli olnud koos mõnus ja me olime rääkinud oma peredest. Nojah, tegelikult küll ainult tema perest, sest minul pole seda. Kas tema näos oli olnud pinget? Raske öelda. Ilusad naised varjavad valu paremini kui keegi muu. Nad näevad suurepärased välja isegi siis, kui peavat tõelist põrgut taluma.
“Ma ei tea,” pomisesin nagu katkine grammofoniplaat. “Võib-olla oskab tema toimetaja Marie Ashley midagi öelda.”
“Rääkisime juba preili Ashleyga. Kas tahate korteris ringi vaadata? Võib-olla märkate, et midagi on kadunud.”
“Ma ei saaks sellest aru. Olen siin alles teist korda.”
“Hea küll, preili LaRue. Võtame teiega ühendust.” Marshall heitis toale viimase pilgu.
“Kas te…” alustasin ma. “Kas olete leidnud asitõendeid, et keegi võib olla talle viga teinud?” See oli kõik, mida oskasin küsida. Ja ise olin ajakirjanik.
“Praegu käsitleme juhtunut kui harilikku kadumist,” vastas võmm. “Nagu ma ütlesin, on ta tuntud ajakirjanik.” Vastasel juhul ei vaevuks me teiega suhtlema, paistis ta sõnatult lisavat.
Ütlesime lühidalt head aega ja ma sain viimaks ometi hingata. Politseinike kohalolek ja juhtunu tõelisus olid ruumist energia välja imenud. Tahtsin asjad lahti pakkida ja duši alla minna. Ent kõige rohkem soovisin Leta üles otsida. Aga pagan võtaks, kust alustada?
3. peatükk
Minu esimene öö San Franciscos – esimene mitte üksnes pärast lennukilt maha astumist, vaid terve mu kahekümne kaheksa eluaasta jooksul – möödus ihuüksi võõras korteris.
Oleksin kurja vandunud, kui oleksin sedasorti inimene. Vahel olengi. Minu seisukoht on järgmine: osa inimesi ei joo enne kella viit. Nii tunnevad nad, et suudavad oma sõltuvust ohjeldada. Minul on vandumisega samalaadne suhe. Kui poetan enne keskpäeva vandesõna, siis on see minu jaoks võrdne enne lõunat martiini joomisega. Teine pool päevast on rahulikum ja vandesõnad pole enam nii teravad.
Õnneks teadsin vähemalt seda, missugune tuba on minule elamiseks jäetud. Tuba oli niisama tühi kui päeval, mil Leta oli seda mulle näidanud. Arvatavasti oli see blackburnilik omadus. Phyllis oli kolledžis samasugune. Tema arusaam puhtusest võrdus tühjusega. Nagu mingisugune zen-budismi paradoks ühe käega plaksutamisest. Minule tähistas kodu kohta, kuhu kuhjata oma paberimajandus ja tekid ning kus kallistada koera. Leta oli mulle ajutist varjupaika pakkunud. Ta oli lubanud töötuppa magamismati soetada, kuid polnud veel selleni jõudnud.
Minu paberimajandus, voodipesu, voodikate ja suur, paks koer pidid saabuma alles järgmisel kuul Lawrence’i kaudu, kes oli mu olematu armuke. Kuidas olin suutnud leppida tõigaga, et meid lahutab nii palju aega ja ruumi? Mitte mind ja Lawrence’it, vaid mind ja mu koera. Igatsesin Nathanit iga hingetõmbega, igal külmal ja üksildasel hetkel, mil pidin veetma öö, ilma et tema mu kõrval lösutaks.
Niikaua olin sunnitud Leta voodil magama. Just nimelt voodil, mitte voodis, ja seegi oli lahtitõmmatav. Kohe kui olin võmmide järel ukse sulgenud, kihutasin ümber köögikapi tuppa, mis asetses minu tühja toa vastas, ja asusin otsima esimest asja, mida kuulmispuudega inimene säärases olukorras vajab. Tuba oli seest lukustatav. Tore. Ma poleks suutnud magada, kuid lootsin pisut puhata. Kõigepealt pidin oma sülearvuti lahti pakkima ja üritama Phyllist leida. Ah jaa, ja salvestama mobiiltelefonisse hoone valvelaua numbri.
Tol momendil taipasin, kuidas ma Nathanist sõltun. Duši all käies jälgin tema siluetti läbi mattklaasi. Kui ta liigutab, siis tean, et keegi on ukse taga. Tema reaktsioonid aitavad mul märgata olulisi ja võimalikke ohtlikke helisid, mida teised inimesed võivad endastmõistetavalt võtta.
Kusagil selles korteris pidi olema Leta reisiplaan. Võmmid olid kõik kohad läbi tuulanud. Mul polnud põhjust seda julmustükki korrata. Aga mis mul üle jäi? Valmistusin voodisse minema ja tundsin end nagu sissetungija. Väga ebamugav oli vannitoakappe avada ja sahtlist seepi otsida. Leidsin kraanikausi alt hunnikust mitu seebikamakat ja imestasin Leta korralikkuse üle. Seebi kõrval oli avatud nahkkott. Lahtised kotid polnud Blackburnide moodi. Torkasin käe kotti ja õngitsesin välja žiletitera, meeste oma. Ei, võib-olla siiski mitte. Aga võib-olla eelistas Leta seda marki.
Ei. Kotis oli ka meeste odekolonn. Panin lõhnavee tagasi kotti ja jätsin koti sinna, kust olin selle leidnud. Kui oleksin jätkanud nuuskimist, siis tähendanuks see, et ta ei tulegi minu arvates tagasi ega saa kurjaks, et ma tema isiklikes asjades sobran. Leta oli liiga korralik ja pühendunud, et keegi võiks talle halba soovida. Ta oli liiga nutikas, et keegi võiks seda isegi üritada. Ja ta tuleb kindlasti tagasi.
Hoopis teine lugu oli voodi kõrval vedelevate toimikutega. Leta oli ajakirjanik ja tema materjalide hulgas võis leiduda olulist informatsiooni. Ülemises sahtlis oli kalendermärkmik, kuhu ta oli tulevaste artiklite tarvis ideid kirjutanud.
Naine abiellus oma kuulsa, Alzheimeri tõbe põdeva kasuisaga mõni päev enne tolle surma.
Mees,
