arshall
Armastus kui vihkamine
1. peatükk
Emilia sammus mööda toimetuse koridori, naeratades kõigile ja kõigele, mis talle ette sattus – ajakirja kaastöölistele, sekretärile, piltidele seinal ning isegi seintele. Ta tundis end olümpiavõitjana, kes on teel pjedestaalile. Ta oli võitnud! Tema artikkel oli tekitanud tõelist furoori. Tundus, et kõik vaatavad teda vaimustusega ja sosistavad ta selja taga:
“Vaata, see ongi tema, miss Shiehy!”
Nüüd ei olnud vaja enam kahelda, et ülemus, Martin Hincks, pakub talle osakonna toimetaja kohta. Emilia oli tõestanud, et ta on seda väärt, sest just tema artiklist sai sensatsioon!
Emilia sisenes oma kabinetti. Seal ootasid teda lilled – kümmekond luksuslikku buketti, igaüks vähemalt sadakond naela väärt. Ootamatult peatusid Emilia silmad kõige tagasihoidlikumal neist. Valged liiliad…Toretseva lindi asemel olid need kinnitatud odavate, järeletehtud pärlitega.
Ta sõrmed ei tahtnud sõna kuulata, kui ta lillekimbu külge kinnitatud kaarti lahti sõlmis. Vaid kaks sõna: “Ma mäletan.”
Ja kõik.
Käekiri ei jätnud mingeid kahtlusi. Selle oli saatnud Scott, Scott Grierson, tema esimene armuke, esimene tõeline armastus. Nad olid lahku läinud juba kaksteist aastat tagasi. Või veelgi varem? Ei, täpselt kaksteist! Emilia sulges silmad ja raputas pead, püüdes soovimatuid mälestusi eemale tõrjuda.
Oxford, kus nad mõlemad õppisid… Tema oli kakskümmend, mees aasta vanem. Tilluke korter, mida nad kahepeale üürisid. Vaene, peaaegu kerjuslik sisseseade. Ja armuööd…
Emilia lubas endale väga harva mälestusi sellest ajast. Ta on väga muutunud, sest on nüüd tuntud ajakirjanik, ärinaine. Tema elus on peamine karjäär ja tal on kõik kontrolli all. Ta ei ole nende sentimentaalsete lollikeste hulgast, kes loevad pisaraterohkeid romaane, harduvad läägetest seebikatest ja unistavad vaid ühest – kuidas kiiremini ja kasulikumalt mehele saada ning terve kari kisakõridest lapsi sünnitada. Emilia põlgas neid tema väljenduse järgi “roosasid ullikesi”. Kas mitte just sellise väljavaate eest ei olnud ta kaks korda põgenenud: lõpetades suhted oma perega ja minnes lahku Scottist?
Telefonihelin pani teda võpatama. Rahunemiseks paar korda sügavalt hinganud, võttis Emilia telefonitoru:
“Shiehy kuuleb.”
“Martin ootab sind oma kabinetis,” kostis torust sekretär Gaili hääl.
“Praegu?”
“Võimalikult kiiresti.”
“Ütle talle, et juba tulen!”
Scott oli endast märku andnud väga valel ajal. Emilia ei luba mineviku kummitustel oma karjääri rikkuda! Teda ootab ülemus, ootavad uued sensatsioonilised artiklid.
Emilia juba teadis, millest nende peatoimetaja mister Hincks temaga rääkida tahab. Praegu on kõigi huultel teatris juhtunud skandaal. David Harriett, tuntud ja mitte enam eriti noor lavastaja, osutus pedofiiliks. Selline asi ei saanud märkamatuks jääda. Emilia püüdis end kogu hingest töölainele häälestada, kuid mälestused Scottist tükkisid pähe ja segasid keskendumist.
Niisiis, mees oli endast teada andnud. Kuid möödunud on ju juba kaksteist aastat. Scotti väljailmumine ei saa, ei tohi teda niiviisi erutada! Emilia teadis, et oli oma endist armukest hirmsat moodi solvanud. Selliseid solvanguid ei andestata ja ta oli kindel, et Scott ei ole suutnud unustada ega talle andeks anda.
Ta ilmus välja selleks, et mulle kätte maksta!
Martin Hincks vaatas oma kaastöötajat tähelepanelikult. Täna nägi Emilia kuidagi kummaline välja.
Ta peaks õnnest särama, igal juhul mitte nii segadusse aetuna välja nägema, mõtles Martin ja lausus siis: “Õnnitlen sind võidu puhul!”
“Aitäh!” naeratas Emilia. “Ma ei oleks osanud arvata, et sellest niisugune pomm tuleb.”
“See ongi, mis mulle meie töös meeldib. Mitte kunagi ei tea ette, millise vastukaja kirjutatu esile kutsub.”
“Täpselt,” kinnitas Emilia.
“Oled nüüd valmis keerulisemateks asjadeks? Räägin Harrietti loost…”
“Ah see,” ütles Emilia nämmutades. “Mul on praegu nii palju muud materjali kogunenud. Võib-olla ma…”
Martin nõjatus tugitooli leenile ja jäi mõttesse.
Emilia on lootustandev ajakirjanik. Veel üks selline sädelev artikkel ja ta võib arvestada peadpööritava edutamisega.
Selle hetkeni ei olnud tal vähimatki kahtlust selles, et Emilia Shiehy on vääriline ja tuleb toime. Kuid mis temaga toimub? Kust selline rusutud olek ja ebakindlus? Ehk on ta väsinud? Kas ta ikka tuleb toime osakonna toimetaja ametis?
Loomulikult kandideerisid peale Emilia sellele kohale ka teised ajakirjanikud, kuid Martinile sobis vaid miss Shiehy kandidatuur.
2. peatükk
Tooli seljatoele nõjatudes vaatas Scott tähelepanelikult Emiliat. Naise põsed roosatasid. Segaduses olles ei taibanud ta, mida ütelda.
“Ma ei arvanud, et põhjus on selles,” suutis ta lõpuks endast välja pigistada.
“Aga mida sina siis ootasid?” muigas Scott.
“Raevu, vihkamist, tigedust… Mida iganes!”
“Ja arvad, et ma sind sellepärast siia kutsusin?”
“Noh, me ei ole tervelt kaksteist aastat kohtunud…”
“Ehk kujutasid seda kõike endale ette selle lillekimbu ja helmeste pärast?”
“Ei, mitte nende pärast.”
Ilmaaegu olid nad kohtumiseks valinud sellise rahvarikka koha. Scott oleks tahtnud Emiliat tugevasti kallistada ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Praegu oleksid võinud täituda kõik tema plaanid, mida ta palju aastaid oli kavandanud. Praegu oleks olnud võimalus need ellu viia, kuid selleks puudus tal soov. Vaid Emilia võis Scotti nälja kustutada.
Kättemaks, meenutas ta endale.
Kuid kättemaks ei olnud kaugeltki ainus põhjus. Kõigele vaatamata tõmbas meest Emilia poole nagu kunagi nooruses.
“Kuidas sa kavatsed minust lahti saada? Uuesti voodisse tirides?” küsis naine pead kallutades.
Tema siidine juuksesalk puudutas Scotti nägu. Mees hingas sisse kerget lillelõhna. Kuidas ta küll tahtis oma näo nendesse juustesse suruda, tunda uuesti nende puudutust oma kehal…
“Miks sa arvad, et ma sind ikka veel tahan?” küsis Scott julmalt.
Ta nägi, et naine on ihast nõrkemas. Emilia värises kirest, kui mees silitas tema paljast kaela juuste all. Siin oli ta kõige salajasem, kõige magusam koht.
Üks mehe puudutus, ja juba hakkasid üle naise keha jooksma sipelgad, rinnanibud kõvastusid ja jalgevahe läks niiskeks.
“Mis sinuga lahti on, Emilia? Võib-olla peaksid nädalat paar puhkama? Sõidad kuhugi, lõõgastud…”
“Jah, võib-olla tõesti,” nõustus
