ärganud kahekümneaastane tütarlaps – endine Emilia, kes kunagi tema ees alasti tantsis, kaelas odavatest kividest kee ja käes pudel õlut.
Emilka Štihova, kelle praegune Emilia Shiehy igaveseks unustada tahtis.
“Mida sa minust tahad?” küsis ta.
Scott kehitas õlgu.
“Ma ei tea veel…”
“Ei ole sinu moodi, oled alati teadnud, mida tahad.”
“Olen õppinud oma soove teistega enam mitte jagama, kiisuke. See on mulle juba kord kurjalt kätte maksnud.”
Emilia surus huuled kokku. Sellist lööki ei osanud ta oodata.
“Aga kui ma ütlen, et kahetsen oma käitumist?”
“Kas sa tõepoolest kahetsed?”
Kuidas Emilia oleks tahtnud vastata “jah”. Kuid temast ei oleks saanud seda, kes ta praegu on, kui ta kaksteist aastat tagasi oleks teisiti käitunud.
Jah, ta alandas tookord meest, tõukas ta ära, kõigele lisaks veel pettis, selleks et oma praegust töökohta saada. Ausalt öeldes pidi selle töökoha saama Scott. Ta valetas mehele kaalutletult ja külmalt. Ta valetas vaid üheainsa korra, sest teadis, et see on ainus võimalus rabeleda välja soost, mis ta muidu ilmtingimata endasse oleks imenud. Oleks ta tookord teisiti käitunud, võinuks ta korrata oma ema saatust.
“Ei,” vastas Emilia.
Scott muigas. Mehe näoilme meenutas Emiliale hetkeks seda kirglikult armunud noorukit, kes ta kunagi oli olnud. Meest, kes oli tema esimene ja ainus armastus.
“Ma tean.”
“Ehk sõlmime rahu?” küsis Emilia lõpuks.
“Ei,” vastas Scott, “ära mitte unistagi!”
“Ma ei palu sul ju endale andestada. Palun ainult üht – ära kuluta oma aega kättemaksule. Kuidas oleks, kui saaksime kusagil sobivas õhkkonnas kokku ja arutaksime kõik läbi…”
“Suurepärane,” hüüatas Scott, “ja joome õlut, mida sa nii väga armastasid.”
“Kas tõesti?”
Emilia pöördus ja kavatses ära minna.
“Mis siis ikka, kiisuke, kohtume,” ütles Scott talle järele.
Järgmisel päeval mõtles Emilia lakkamatult Scottile: huvitav, mida ta küll tahab?
Kuid veelgi enam häiris teda see, mida ta ise tahtis. Teda haaras kirglik rahutus ja vastu oma tahtmist hakkas ta ootama kohtumist Scottiga. Mitte üks teine mees ei olnud suutnud süüdata sellist leeki tema kehas. Teistega oli tema valitseja. Scott Griersoniga – mitte kunagi.
Lõpetanud kõik toimingud, väljus Scott tänavale. Oli värske kevadpäev, selge, kuid veel jahe. Mees lasi lipsusõlme lõdvemaks ja võttis taskust tumedad prillid. Oma Astin Martinisse istudes meenus talle jälle Emilia. Naine ei olnud inetumaks ega paksemaks läinud. Armas noor tüdruk oli lihtsalt muutunud küpseks, enesekindlaks, kauniks naiseks. Ta tahab näida võitmatu ja kindlameelse, raudse ajakirjanikuleedina. Ent ega tema ka tobuke ole. On ju see naise enesekindlus ja halastamatus lihtsalt mask, mida ta on kandnud juba kaksteist aastat.
Tegelikult on ta lennukas, tundeline ja kergesti vaimustuv. Sellest saabki tema Achilleuse kand. Emilia veel kahetseb seda ohtlikku mängu, mida ta plaaninud on…
Scott valis Emilia mobiili numbri.
“Jah? Ma kuulen!”
Praegu kõlas naise hääl hoopis teisiti, pehmelt ja isegi lipitsevalt. See ei olnud raudse ärinaise, vaid hoopis õrna naisterahva hääl.
“Tere, kiisuke, olen Scott!”
“Scott, on juba kahekümne esimene sajand, naisi ei kutsuta enam kiisukesteks.”
“Seda kuulen ma küll esimest korda.”
Emilia ohkas vaikselt. Scott kuulis seda.
“Kus sa praegu oled?” küsis naine pärast pisikest pausi.
“Oma autos. Ehk läheme kuhugi?”
“Ma ei tea…”
“Minu meelest tegid sina ettepaneku kohtuda.”
Naine ei vastanud. Scott mõtles sellest, et tema plaan võibki läbi minna. Ta oli otsustanud Emiliale igati meelde tuletada nende koos veedetud aega, jätmata teda hetkekski rahule. Las ta kahetseb tehtut ja seda mitte ainult sõnades, vaid tõepoolest. See plaan, täpselt nagu bumerang, aga tabas Scotti ennast. Emiliale olnut pidevalt meelde tuletades sukeldus ta ise aina sügavamale mälestustesse.
“Olgu,” hakkas naine lõpuks rääkima, “kus sa peatud?”
“Ootan sind Pall Malli nurgal pitsakohvikus.”
“Hea küll, kohtume siis seal. Mis kell?”
“Kas neljakümne minuti pärast sobib?”
“Miks mitte, kohtumiseni siis!”
“Emilia,” ütles mees häält madaldades.
“Jah?”
“Kuulad sa endiselt Oasist?”
“Kust sa seda võtad?” pomises Emilia vastuseks. “Mul ei ole selleks aega…”
“Lihtsalt niisama, huvitav oleks teada.”
Oasise muusika tähendas kunagi neile nii palju. Nad kuulasid seda kahekesi olles sageli. See oli Emilia lemmikansambel. Ta oli üldse väga musikaalne… Ja kuidas ta veel tantsis! Eriti paljalt, kaelas odavad pärlid… Scott sulges silmad ja tema vaimusilme ette kerkis Emilia – paljas ja itsitav. Nagu ilmsi nägi mees tema prinki rinda ja ümarat valget tagumikku…
“Ma ei ole enam tütarlaps, Scott,” hakkas Emilia vaikselt rääkima, nagu oleks ta kuulnud mehe mõtteid.
“Mida sa silmas pead?” küsis Scott kähedalt.
“Ei midagi, räägime sellest hiljem. Ma pean nüüd minema.”
Enne Scottiga kohtumisele minekut käis Emilia mister Hincksi juures, püüdes teda veenda, et saab oma uue tööga hästi hakkama. Tuli parandada mulje, mis ülemusel eelmisest korrast oli jäänud. Tal seisab ees tähtsaim ülesanne: tõestada oma artiklis David Harrietti süü.
Tegelikult mitte ainult tõestada, vaid ka näidata, et mees on seotud tohutu rahvusvahelise pedofiilide võrguga, kes suhtleb internetis, nii et viimane episood ei olnud tema jaoks mitte esimene.
Kuid see ei ole tänane asi. Täna kohtub ta Scottiga. Ta räägib mehega ja annab talle mõista, et nende vahel on kõik ammu lõppenud. Ja üldse, praegu ei peaks ta mõtlema suhetele meestega, vaid hoopis oma tulevasele artiklile. Vestlus Scottiga peaks panema punkti pendeldamisele ja rahutusele.
Emilia võttis baaris lauakese taga istet. Nelikümmend minutit oli ammu möödas, aga Scotti ei olnud ikka veel näha.
Mis
