kui ta otsustab töö jätta ja mehele minna? Ajakirjaniku karjäär ja perekonnaelu – kuidas ka ei püüaks, ei sobi need kaks kuidagi kokku. Isegi meestel…
Martin lootis siiralt, et Emilia ei tee otsust jätta töö ning karjäär. Ta on ajakirjale liiga palju jõudu pühendanud.
Kättemaks on toit, mida serveeritakse külmalt. Nii ütlevad vist prantslased.
Scott Griersonil oli olnud piisavalt aega, et oma raevu jahutada. Ta ei olnud midagi unustanud ega andestanud, kuigi sellest päevast, mil ta oli tõotanud Emiliale kätte maksta, oli möödunud juba kaksteist aastat.
Kaalutlev, külm närukael! Karjääri ja raha nimel on ta kõigeks valmis, mõtles mees.
Kaksteist aastat tagasi Emilia mitte ainult ei tõrjunud teda oma elust, naine sõitis talle sisse ka äris. Sellesse toimetusse, kus naine praegu töötas, taheti ju võtta Scott. Kuid ka mitte see ei ole peamine. Naine oli alavääristanud Scotti mehelikkust, irvitanud tema siiraste tunnete üle. Emilia oli tol ajal tema jaoks tõepoolest ainus, kõige kallim, ta oli tema elu mõte… Ja siis varises kõik kokku naise külmuse ja egoismi tõttu! Tahtmatult meenutas Scott Emilia nägu tol päeval, kui too teatas nende lahkuminekust. Kokkusurutud huuled, jäised silmad, metalne hääl, mis sepistas külmi, tigedaid ja ebaõiglasi sõnu.
Julm, südametunnistuseta närukael!
Jumal tänatud, sellest ajast on ta targemaks saanud. Ehk mingis kauges minevikus olidki olemas naised, kes oskasid tõeliselt armastada. Nüüdseks ei olnud neid enam järele jäänud, selles oli Scott täiesti veendunud. On vaid külmad, omakasupüüdlikud egoistid, kes mehi vaid enda huvides ära kasutavad. Mis siis ikka, tema vastab neile samaga.
Sellest ajast, kui Scott ja Emilia olid lahku läinud, ei peatunud ta ühegi naise juures pikemalt. Mõni nädal, parimal juhul kuu või kaks. Ja alati lahkus tema esimesena. Ta jättis neid maha nagu Emiliale kätte makstes, kuid teda unustada mees ei suutnud, kuidas ta ka ei püüdnud.
Scott Grierson mehistus ja temast sai teleajakirjanik. Kuid tema hinges elas nooruk, kes oli meeletult armunud Emilia Shiehysse ning – selle naise poolt solvatud.
Emilka Štihova, meenus mehele naise tõeline nimi.
Kaksteist aastat tagasi tundus Scottile, et Emilka on just see naine, kellega ta igaveseks kokku tahab jääda. Ta oli nii ohjeldamatu, nii täitmatu… Kuid Emilia armastus seksi vastu osutus illusiooniks. Tema tõeline kirg oli edu, karjäär ning raha ja selle nimel oli ta kõigeks valmis. Oli ta ju kunagi astunud üle koguni oma perest, vanematest. Siis tuli Scotti kord.
Nüüd pääseb õiglus lõpuks võidule. Scott teeb Emiliaga sirgeks kõik sotid kõige selle eest, mis tal oli üle elada tulnud, ja ka kõige selle eest, mida kunagi pole olnudki. Ja tema relvaks, ilma et ta ise seda teaks, saab David Harriett. Scott sai teada, et ajakiri, kus Emilia töötab, ründab täiel rindel. Tema, Grierson, hakkab aga vedama teist joont. Oma saadetes tõestab ta, et kõik süüdistused Harrietti aadressil ei ole krossigi väärt.
Sama päeva õhtul kell viis kohtus Grierson Harriettiga. Lavastaja tundus olevat erutunud, isegi ehmunud.
“Paistab, et teie vastu on algatatud tõsine kampaania,” ütles Scott kaastundlikult.
“Mu elu on lihtsalt põrguks tehtud,” hüüatas lavastaja haiglaslikult ahastava häälega. “Ma ei tea, mida ma tegema pean… Sest isegi siis, kui midagi tõestada ei õnnestu, on minu karjäär ikkagi lootusetult hävitatud. Kõik näitavad mu peale näpuga.”
“Ärge muretsege, härra Harriett. Varem või hiljem tuleb tõde avalikuks ning teie hea nimi taastatakse. Mina püüan selle jaoks kõik teha.”
“Ah,” lõi Harriett nukralt käega, “ma ei looda enam millelegi.”
“Võitlus ei tule just kergete killast, kuid meie võidame,” lubas Scott.
“Kuid ajalehed on juba sellise kisa tõstnud…”
“Pole midagi, pärast meie saadet on nad sunnitud vait jääma.”
Harriett üritas naeratada, kuid see ei tulnud tal kuigi hästi välja. Scott noogutas talle heakskiitvalt ja jättis hüvasti.
Scott vajas praegu paari minutit üksiolemiseks. Homme hakkab ta ellu viima oma ammust plaani. Ta läheb Emilia ajakirja toimetusse ja kohtub seal temaga. Sellest hetkest saabki alguse tema kättemaks. Mees lootis väga, et Emilia on nende aastate jooksul inetumaks ja paksemaks läinud ning näeb välja nagu nelikümmend viis.
Mees tundis tõuget õlale, tõstis pea ning nägi, et mõttesselangenuna oli ta kokku põrganud mingi naisega. Lühikeseks pöetud kastanpruunid juuksed, rohekad silmad…
“Emilia!”
“Scott!” hüüatas naine ja astus kõrvale.
Emilia sirutas tahtmatult käed, et Scotti emmata, kuid sai veel viimasel hetkel pidama.
Tema ju oli teinud valiku ja oli meheta õnnelik.
Ja-jah! Õnnelik ja rahulolev. Mul on töö, edu, ees ootab suurepärane karjäär – toimetaja koht… Edaspidi, kes teab, ehk isegi peatoimetaja oma.
Suuri vaevu suutis Emilia endale seda mainida, abi aga oli sellest vähe. Scotti kohalolek muutis kõik. Eksisteeris vaid üks mees, tema käed, nägu, keha, lõhn. Emilia tundis mehest õhkuvat soojust, tema hingeõhku oma põskedel. Mees lõhnas piparmündimaitselise närimiskummi järele nagu siis, kui ta esimest korda Emiliat suudles. Naise huuled mäletasid seda kerge piparmündiaroomiga suudlust. Siis oli ta teistsugune – armunud ja ajudeta tütarlaps. Nüüd on ta juba kolmkümmend kaks ja teda ei juhi enam kired, vaid kaine mõistus. Scott aga suutis ta millegipärast endiseks muuta. Kahekümneaastaseks Emilka Štihovaks…
Võpatades põrkus Emilia tagasi. Millised ootamatud ja mõttetud mõtted – silitada mehe nägu ja suudelda tema täidlasi huuli! Tema keha põles soovist, see lausa anus seda. Kuid kaine mõistus oli valvel.
Mõtle tööst, sisendas ta endale, tööst, mitte möödunud kummitusest! Sa ei ole enam kakskümmend!
“Aitäh, et mind toetad,” ütles ta külmalt ja pöördus, et ära minna.
Scott järgnes talle. Esimesel momendil tekkis Emilial kiusatus minema joosta, kuid ta suutis end valitseda ja lihtsalt kõndis edasi.
“Emilia!” lausus Scott.
Naine heitis pilgu üle õla.
“Jah?”
Üle kõige kartis ta seda, et värin ta hääles reedab teda.
“Me ei ole veel lõpetanud.”
See oli uus Scott. Emilia oli häiritud sellest, et ei teadnud, kuidas käituda.
“Ähvardad sa mind?”
Naisele võimalikult lähedale minnes silitas mees peopesaga tema selga ja andis seejärel ta tagumikule jõulise laksu.
“Loomulikult mitte, kiisuke. See on lubadus. Mina aga, nagu sa tead, täidan oma lubadusi.”
Mees pöördus järsult ja läks teisele poole. Emilia mõistis, et ei tohi teda segada. Aga ta ei tahtnud viimast sõna mehele jätta. Kust võttis mees õiguse temaga nii
