/p>
Viimane kavaler
1. peatükk
Vapustava uudise rääkis või õigemini tõi oma jalgrattal Lockhart Valleyse Nathaniel Sparck. Punajuukseline võllaroog jooksis oma tädi, missis Sparcki toidupoodi, haaras lahtisest pakist ingveriküpsise ja teatas pungil suuga:
“Aga Kanarbiku mõisale on pärija välja ilmunud!”
Missis Sparck, olles juba harjunud sellega, et õepoeg alati asjadega kursis on, lõi käsi kokku ja hakkas Nathanielilt üksikasju välja pinnima. Auväärse naise silmad süttisid põlema. Ta tundis juba ette rahuldust sellest, millise au ja hiilgusega ta selle uudise sõbrannadele teatavaks teeb. Mõelda vaid, Kanarbiku mõisa seaduslik pärija on üles leitud! Vana missis Trouti surmast on juba neli kuud möödas. Veel hetk ja see kõrk Megan Gilbert oleks mõisa, millest ümbruskonnas paremat ei ole, endale saanud!
Missis Sparck mühatas rahulolematult nagu alati, kui meenutas kadunud missis Trouti majapidajannat ja süvenes meeldivamatesse mõttemõlgutustesse. Nathaniel lubas õhtuks salapärasest pärijast rohkem teada saada. Kuidas küll poisiklutil õnnestub kõike välja nuhkida? Oh, tema puhul tuleb kõrvu teritada…
Kuid tänu Nathanielile teadis missis Sparck kõigist viimastest sündmustest ja ostjad, eriti just naissoost, hüppasid tihti poest läbi, et kõike teadva perenaisega lobiseda. Samas ostsid ka mõne pisiasja, olles ühtlasi poele niiviisi kasulikud. Vahel pani missis Sparck pisut ise juurde ka, kuid keegi ei pannud seda talle pahaks, sest tema esituses muutusid kohalikud kuulujutud tegelikkusest palju huvitavamaks.
Esimene, kes missis Sparckilt Kanarbiku mõisa pärijast kuulis, oli Lily Wandemir. Tütarlaps tuli toidupoodi, et osta nael rosinaid piruka jaoks, kuid sai midagi hoopis hinnalisemat. Sõnaohter perenaine teatas talle kuuma, lausa tulikuuma, uskumatu ja magusa uudise, lisamata seekord omalt poolt mitte midagi. Lily taevasinised silmad läksid suureks ja täidlased roosad huuled muutusid imestusest ümmarguseks nagu “o” öeldes. Missis Sparck jälgis teda heatahtliku naeratusega. Kui tema oleks nii noor nagu Lily ning tal oleks tema välimus, oleks ka tema sellist uudist kuuldes äärmiselt üllatunud.
“Ja mida pärijast teada on?” küsis Lily.
Missis Sparck vangutas kahetsedes pead.
“Siiani suurt midagi, kullake. Kuid Nat, see tembutaja, lubas rohkem järele uurida. Kuigi tõenäoliselt pole vana missis Trouti usaldusmehel mister Littlebyl talle eriti midagi rääkida. Pärija elas kogu aeg Ameerikas ja keegi ei ole teda näinud.”
Miss Wandemiri õrnad põsed kattusid häbeliku punaga.
“Kas see pärija on ikka tõesti mees?” täpsustas ta ärevalt. “Ja mitte… naine?”
Missis Sparck mühatas mõistvalt ja Lily kiirustas silmi kõrvale pöörama.
“Kindlasti mees,” teatas poe perenaine ei tea kust võetud veendumusega. “Ikka mees.”
Õhtuks olid Nathanielil lubatud üksikasjad teada. Nat töötas advokaadi, söör Littleby juures käskjalana ja oma ameti tõttu teadis alati täpselt, kust, aga mis veel tähtsam, kuhu tuul puhub. Söör Littleby oli viimased kakskümmend viis aastat tegelenud missis Trouti asjadega, nii et Nati jutus ei tasunud kahelda.
“See pärija on Maria, missis Trouti ainsa tütre poeg,” jutustas missis Sparck isukalt küla keelekandjatele, kes olid hommikul tema poe ette varjualusesse kogunenud.
“Kus Maria ise on?” katkestas teda missis Spenglow, arsti naine. Ta oli alles hiljuti Lockhart Valleysse tulnud ega olnud kursis peredraamaga, mis oli aset leidnud õilsas Troutide perekonnas.
“Kolmkümmend viis aastat tagasi jooksis Maria kodust ära ühe Londoni proovireisijaga,” selgitas missis Sparck lühidalt. Tal polnud tahtmist pikemalt peatuda teemal, mis oli niigi kõigile kuulajatele teada. “Missis Trout oli raevus. Ta oleks tahtnud anda oma tütre inimesele, kellel on nimi või vähemalt varandus, Maria aga eelistas proovireisija ruskeid vuntse.”
“Kes see pärija siis on?” uudishimutses kannatamatult vikaari ümmargune naine.
Missis Sparck noogutas talle põgusalt ja jätkas:
“Varsti pärast tüli emaga sõitis Maria Ameerikasse. Kogu selle aja ei olnud temast midagi kuulda. Kuid tuli välja, et seal oli ta ametlikult mehele läinud ja lapse sünnitanud.”
“Poisi?” täpsustas keegi.
“Poisi,” kinnitas missis Sparck veendunult. See oli tema tund ja ta nautis seda täiega.
“Mister Littleby otsis lapse, nüüdseks õigemini noore inimese üles ja nüüd kiirustab Maria poeg Lockhart Valleysse.”
Harras vaikus on jutuvestjale parim tasu. Kuid missis Sparckil oli tagavaraks veel üks trump. Nagu kogenud kaardimängija, oli ta jätnud selle kõige lõpuks, et lugu ühe efektse käiguga lõpetada. Vikaari õde, vibalik miss Jenkins, andis missis Sparckile hea vihje:
“Mida pärijast veel räägitakse? On ta abielus?”
Missis Sparck heitis üle vakka jäänud kuulajate vanakreekaliku võidupärjaga kroonitu pilgu ja sõnas valjult:
“Ei!”
Lockhart Valley, mitte millegagi silma paistev külake Kenti edelaosas, rõõmustas iga möödasõitja silma. Korrapärased tänavad ja pisikesed sümpaatsed majad, õitsvad palisandrid ning mahlakas inglise rohelus igal pool.
Rahulik elustiil ei olnud Lockhart Valleys muutunud aastakümnete jooksul, kui mitte arvestada seda, et hobuste asemele olid tulnud autod ja paljudesse majadesse oli sisse toodud elekter, telefon ja gaas.
Siin tõusti vara ja heideti vara magama, teati kõigist kõike, tervitati heategijaid ja juuriti pahesid välja. Peaaegu mitte keegi Lockhart Valley põliselanikest ei olnud oma koduküla piiridest välja saanud, sõitu naaberlinna peeti tõeliseks reisiks. Loomulikult ei rahuldanud selline elukorraldus kõiki. Nii mõnigi noor võrdles Lockhart Valleyt sooga ja sõitis siit ära, kuid üldiselt voolas elu külas aeglaselt ja mõõdukalt ning vikaari tõukoera kutsikate sünd andis kõneainet terveks nädalaks.
Lockhart Valleys oli olemas kõik, mis peab olema ühes korralikus Inglise külas. Puhas kirik ja vikaari maja selle juures, politseijaoskond üheainsa konstaabli – harvade huligaanide ja purjus meeste hirmuga, toidupood, apteek ja doktor Spenglow arstikabinet asetsesid Lockhart Valley peatänava ääres. Siin, just politseijaoskonna vastas paiknes onu Freddy õllekas, kus mehed armastasid klaasikese või paar õlut libistada. Naiste klubi, postimaja, kool, restoran ja tilluke pagaritöökoda selle juures olid juba teisel, peatänavaga paralleelselt kulgeval tänaval. Mõni aeg tagasi avati naabruses härrasmeeste klubi.
Kuid härrasmehi ei olnud Lockhart Valleys mitte just eriti palju ning harilikult eelistasid nad kokku saada onu Freddy baaris, seetõttu muudeti klubi kiiresti näitusesaaliks ja tantsuruumiks.
Kuid üks halb asi siiski oli – külas ei olnud kellegagi tantsida. Kohalikud tütarlapsed lugesid varjamatu kadedusega kunagi Lockhart Valleys toimunud ballidest. Tunnistused nendest külluslikest aegadest olid hoiul kohalikus raamatukogus ja päris mitmed nüüdisaja kaunitarid poetasid pisara sõnade kohal sellest, kuidas “ballile sõitsid kokku daamid ja kavalerid ning pärast iga-aastasi jõulupühi peeti palju pulmi”. Ega ometi kroonik midagi ilustanud? Sest tänapäeva Lockhart Valleys ei olnud mitte ühtegi ripakil kavaleri, rääkimata kavaleridest.
Loomulikult oli külas meesterahvaid, ja mitte vähe. Kuid iga vallalise tütarlapse silmis jagunesid nad kaheks: alla kaheksateistkümnesteks arulagedateks nagadeks, kes ei väärinud mingit tähelepanu, ja soliidseteks, vahel isegi sümpaatseteks,
