Blotch, vikaari vennalaps, sõitis Londonisse, et näitlejaks saada. Dennise vanatädi poeg otsis maavarasid kusagil Norras. Thomas Atkins kauples kasutatud autodega Belfastis…
Oh, kui palju selliseid lugusid võisid Lockhart Valley tütarlapsed jutustada! Veel kümme, isegi viis aastat tagasi polnud olukord nii katastroofiline. Kuid sellest ajast, kui pool aastat tagasi viimane poissmees, doktor Spenglow abiellus koguka tütarlapsega Derbyshire’ist, ei ole Lockhart Valleys üldse kellelegi mehele minna!
Isegi kunstnik Agatha Mollesti vend, kes igal aastal Lockhart Valleys suvilat üüris, oli abielus. Ta saatis õde pikkadel jalutuskäikudel mööda metsi ja kutsus esile põlevat uudishimu küla kaunitaride hulgas. Kuid tumedate õlgadeni kiharatega Michael Mollest ei pimestanud mitte ainult oma valgehambulise naeratuse, vaid ka laulatussõrmusega. Ükskord tuli Lockhart Valleysse ka tema abikaasa. Too oli sama tumedate juustega nagu Mike ja maalis sama suurepäraseid pilte nagu Agatha. Ja kohalikud tütarlapsed mõistsid, et neil ei ole mingit võimalust.
Pole siis imestada, et kuuldused missis Trouti veel vallalise pärija saabumise kohta võeti vastu sellise entusiasmiga. Kanarbiku mõisa hallist kivist küllaltki sünge ja koleda maja üle oli uhke kogu küla. Räägiti isegi, et Kanarbiku mõisal on mingi kindel ajalooline väärtus, sest üks kuningas olevat siin pärast jahti kohalikes läbipääsmatutes metsades ühe öö peatunud. Kadunud missis Trout, abielunimega leedi Mullion, hoidis maja ideaalses korras, olgugi et oli kitsi. Vahel kujutasid Lockhart Valley tüdrukud, et kõrgete, kardinatega kaetud akendega majas ei ela mitte poolearuline ihne vanaeit, vaid noor kaunis kurbade silmadega krahv. Nad ei oleks seda ilmaski tunnistanud, kuid enne und mõtles igaüks endale välja romantilise loo sellest, kuidas selles krahvis lööb lõkkele armastus…
Kuid missis Trouti harvad mõisast väljumised purustasid kõik noorte unistajate fantaasiad. Isegi selles pettis saatus neid rängalt. Miks ei võiks mõni üllas härrasmees tulla elama Kanarbiku mõisa selle koguka ja pika ninaga vanaeide asemel, kes kellelegi head sõna ei ütle?
Pärast missis Trouti surma hakkas noorte romantiliste kaunitaride kujutlusvõime uue jõuga tööle. Ja selgus, et mitte asjatult. Kaugest ja salapärasest riigist, kus räägitakse kummalist inglise keelt, sõidab siia missis Trouti lapselaps, vana Kanarbiku mõisa pärija, kolmekümnendates poissmees – ligikaudsete arvestuste järgi!
Oli, mille üle erutuda.
“Räägitakse, et Ameerikas on kõik kohutavalt rikkad,” teatas miss Geraldine Hawkes oma parimale sõbrannale Lily Wandemirile.
Tütarlapsed istusid kahekesi Lily toas ja seetõttu polnud neil vaja sosistada. Kuid Geraldine’i või lihtsalt Gerryga oli raske sellisel delikaatsel teemal valjusti arutleda.
Gerry oli lühike, ümmarguse näoga sümpaatne neiu vaskpunaste juuste ja naiivsete helepruunide silmadega. Vastupidiselt levinud arvamusele, et punajuukselised on suured tülinorijad, oli Gerry Hawkes pigem tagasihoidlik ja otsustusvõimetu.
Lily kehitas õlgu, nagu öeldes “sina mõistad küll paljutki!”. Tema, nagu Gerrygi, põles soovist Kanarbiku mõisa pärijast võimalikult palju teada saada, kuid ta ei pidanud väärikaks seda välja näidata.
Lily oli teadlik oma ilust ja adus ka seda, et kõik teised seda teavad. Üks tema eellane oli pärit Hollandist ja võib-olla sellega võiski seletada tema juuste heledat tooni ja taevasiniseid silmi. Kuid sellega tema sarnasus lopsakate punapõsksete hollandlannadega ka lõppes. Lily oli erakordselt elegantne, tema piimjas nahk meenutas õhkõhukest saksoonia portselani. Vaid aeg-ajalt, kõige sügavama kohmetuse hetkel lahvatas tema näol puna, mis teda aga veelgi enam kaunistas.
Eranditult kõik sõbrannad tunnistasid tema kaunidust. Lily oli vaieldamatult Lockhart Valley tõeline kuninganna ja käitus ka kuningliku väärikusega. Mitte hetkekski ei unustanud ta, et isa on jõukas inimene ja tema ei pea oma elu kindlustamiseks tööl käima. Tema lähim sõbranna Gerry töötas Lockhart Valley tillukeses raamatukogus, sest tema isa, söör Hawkes, oli pannud paika, et ei mingit muidusöömist ja istumist tema turjal.
“Missis Sparck ütles, et pärija saabub kahe nädala pärast,” ohkas Gerry.
Lily juba teadis seda, kuid tütarlastele meeldis selle üle arutleda.
“Megan Gilberti kurvastuseks,” nähvas Lily sapiselt, mis on omane isegi kõige veetlevamatele ja heasüdamlikumatele eevatütardele.
Tütarlapsed vahetasid pilke ja pahvatasid naerma. Lockhart Valleys Megan Gilbertit ei armastatud. Ta oli saabunud nende külla aasta tagasi. Vaikne, tagasihoidlik naine tuli Kanarbiku mõisa, et saada töökoht missis Trouti juures. Alguses vaesekest isegi haletseti, sest kõigile oli suurepäraselt teada perenaise noriv iseloom. Hiljem aga muutus Lockhart Valley elanike arvamus Megan Gilbertist kardinaalselt. Esiteks osutus Megan missis Trouti kaugeks sugulaseks. Nii kaugeks, et küla klatšimoorid ei tulnud toime sugulusastme määramisega. Noor majapidajanna Kanarbiku mõisa väga vana perenaise juures, ise veel sugulane… Kõik see osutas täiesti kindlatele mõtetele ja tühjajututegijad kinnitasid, et Megan Gilbert ei soostunud missis Trouti kasuks töötama mitte suuremeelsusest ega ka palga pärast…
Teiseks tõukas Megan kõik endast eemale oma kõrgi käitumisega nende suhtes, kes oma hingeheadusest oleksid tahtnud temaga sõbrannaks saada. Need, kes soovisid temalt saada uudiseid Kanarbiku mõisast, olid sügavalt pettunud ega andnud oma juttudes miss Gilbertile armu. Nii oli ta nende meelest kõrk ja kekutis ning endast liiga heal arvamusel intrigant. Kogu aasta jooksul ei leidnud Megan Lockhart Valleys mitte ühtki sõpra. Kohalikke haavas selle juures kõige enam see, et tal ei olnudki plaanis selle pärast põdeda.
“Huvitav, kas tal on selle hullu vanaeide juure lõbus elada?” arutlesid naised omavahel. “Kuid ta ei ole ju kordagi selle üle kaevanud. Ja õhtuti ei ole teda külas üldse näha. Tal peaksid ju ka puhkepäevad olema. Mis teda kogu aeg Kanarbiku mõisas hoiab? Teadagi, mis…”
Siinkohal jäid keelepeksjad harilikult vakka, vahetades paljutähenduslikke pilke. Lockhart Valley ühiskondlik arvamus oli teinud oma otsuse – mehkeldav miss Megan on heitnud silma oma perenaise pärandusele.
Külarahvas rõõmustas Kanarbiku mõisa seadusliku pärija saabumise üle veel ka seepärast, et ninakale Megan Gilbertile näidatakse nüüd kindlasti kätte tema õige koht.
“Vaevalt et pärija teda mõisasse jääda lubab,” oli Gerry veendunud.
“Ja õigesti teeb,” lausus Lily, “kadugu kõigi nelja tuule poole!”
Lockhart Valleys ei teadnud keegi siiani, kust Megan pärit on. Kord aastas, septembris, sõitis ta naaberlinna Charing Crossi, istus seal läände suunduvale rongile ja oli terve kuu kadunud. Endastmõistetavalt miss Gilbert puhkas. Kuid kus? Kellega? Mitte ühtki vihjet, rääkimata täpsest aruandest reisi kohta…
“Arvad, et pärija tuleb temaga toime?” küsis Gerry ärevalt.
“Loomulikult,” oli Lily kindel. “Ta on ju mees.”
See täiesti õigustatud märkus pööras sõbrannad tagasi köitva vestluse alguse juurde ja nad hakkasid tuliselt arutlema Kanarbiku mõisa pärija arvatava välimuse ja iseloomujoonte üle.
Peab ütlema, et missis Trouti lapselapsest räägiti pea igas Lockhart Valley majas. Tõepärast informatsiooni tema kohta ei olnud siiani, kuigi tema külla jõudmist oodati juba selle nädala lõpus. Sellepärast sukeldusid kõik soovijad, keda oli üsna palju, magusatesse oletustesse. Arutlused, millel ei olnud lõppu, andsid tunnistust Lockhart Valley elanike rikkalikust kujutlusvõimest. Isegi kõige proosalisemad neist fantaseerisid volilt, kujutades endale ette Kanarbiku mõisa uut omanikku.
