Sparck oli kindel, et kahekümne viie aastane mees on veel liiga noor, et abielujahis ulukiks saada. Kuid tütarlapsed alates kaheksateistkümneaastasest postiljoni tütrest Marta Bellist kuni kahekümne kolme aastase Lily Wandemirini olid nõus nii kahekümne viie kui ka kolmekümne kahega.
“Tal on arvatavasti heledad juuksed ja sinised silmad,” ennustas vikaari õde miss Jenkins. “Küllap ta on ema moodi ja meeletult ilus.”
Miss Jenkins oli kümme, kui Maria Trout kodust jalga lasi. Ta väitis, et mäletab Maria välimust peensusteni. Kuid apteekri naine missis Bell, kes kogu elu oli Lockhart Valleys elanud ja Jenkinsist pisut vanem, lükkas tema sõnad ümber.
“Maria Trout oli heeringa nägu,” rääkis ta kõigile, kes vaid kuulata soovis. “Pikk ja kõhetu, värvitud juuste ja vesiste silmadega. Mitte just nii kole nagu tema ema, kuid kaugeltki mitte kaunitar. Hämmastav, et proovireisija üldse sellisele tähelepanu pööras! Arvatavasti arvestas ta sellega, et emake halastab ja annab talle soliidse kaasavara.”
Et missis Belli kombed olid küllaltki tahumatud, ei leidnud tema sõnad Lockhart Valley noorte elanike hulgas kuigi suurt kõlapinda. Seevastu missis Jenkinsi romantilised fantaasiad olid neile meelepärased. Loomulikult peab Kanarbiku mõisa omanik olema jalustrabavalt ilus! Saatusliku iluduse välimus ja õrn süda, mis on peidetud külma hoolimatuse maski alla… Karme pettumusi täis noorus ja soov end jäädavalt peita Inglise kolkas, kus mõne kohaliku tütarlapse abil ravida oma südamehaavu…
Lily Wandemir unistas koos teistega, kuid erinevalt häälekatest ja avameelsetest sõbrannadest eelistas ta oma fantaasiatest mitte kogu küla omandit teha. Lily ei olnud algusest peale missis Jenkinsi versiooniga nõus. Mõelda vaid – mida romantilist on heledates juustes ja sinistes silmades? Salapärased raamatuiludused olid kõik tumedajuukselised. Tökatmustad lokid või ronkmustad kiharad. Ilmtingimata kahvatu nägu ja Mefisto pilk… Silmade värvi määramine ajas Lily kimbatusse. Las olla mustad nagu taevas Andaluusia kohal. Või läbitungivalt sinised nagu kaks kuuma safiiri. Rohelistel pole ka viga, nagu läbipaistev krüsoliit või randa voogav laine. Või hallid nagu külm metall…
Igal juhul on tal suurepärased silmad, mille ühestainsast pilgust tütarlastel hing kinni jääb. Ta on irooniline ja pisut küüniline ning nagu ei alluks mingitele tunnetele. Ta on maailma näinud ja selles pettunud. Hulgaliselt kaunitare on tema jalge ette langenud, kuid üheski ei ole ta leidnud seda, mida on otsinud. Ja nüüd, olles meeleheitel, on saatus toonud ta tagasihoidlikku Inglise külakesse, kus looduse rüpes elab tasast elu tema jaoks sündinud tütarlaps…
Kaua keerles Lily voodis. Magusad pildid, üks teisest joovastavam, tekkisid tema peas. Armastuse eelaimus segas rahulikku uinumist. Kas ta pole mitte kogu elu sellest unistanud? Mitte abielust mingi lihakarni omaniku või kohaliku arstiga, vaid tõelisest tundest, kõikehävitavast leegist, millest nii suurepäraselt on kirjutatud raamatutes… Mis siis, kui Kanarbiku mõisa pärija ongi just seesama, talle saatuse poolt määratud inimene?
Lily uinus, õnnis naeratus näol, ja tema unenäod olid täidetud sihvakate, pikkades tolmumantlites iludustega, kes tema akna all suurepäraseid serenaade laulsid ja igavest armastust vandusid.
2. peatükk
Kanarbiku mõisa suures söögisaalis oli pime ja kurb. Sellest ajast alates, kui missis Trout ära suri, ei olnud siin kaminat köetud ega elektrit sisse lülitatud. Sellise käsu oli andnud Megan Gilbert ja teenijad olid selle üle väga õnnelikud, et ei pidanud hommikuti sellesse kopitanud ruumi sisenema. Megan eelistas süüa oma toas või köögis, kuigi perenaise eluajal olid nad selles suures söögisaalis iga päev luksuslikke söömaaegu korraldanud. Teenijatele see uuendus meeldis – neil oli rohkem vaba aega.
Muide, Kanarbiku mõisas ei olnud palju teenijaid. Kokk Mary Jane, kes tões ja usus oli missis Trouti teeninud juba kakskümmend aastat, toatüdruk Ellis, kohalkäiv teenijatüdruk Kathy Prichards ja vana aednik. Megan Gilbert, keda ametlikult majapidajannaks tituleeriti, täitis tegelikult sekretäri ja kadunud proua seltsidaami kohuseid, juhtides samal ajal Kanarbiku mõisa lihtsat majapidamist. Pärast missis Trouti surma võttis ta automaatselt juhtohjad enda kätte. Teenijad olid kindlad, et varem või hiljem tunnistatakse Megan Kanarbiku mõisa ametlikuks pärijaks. Augustina Troutil ei olnud rohkem kedagi ja Megan Gilbert oli tema kauge sugulase tütar.
Sellest, et missis Troutil on välja ilmunud lähisugulane, sai Megan Gilbert teada kaugelt enne seda, kui tedretähniline Nathaniel Sparck sellest oma tädi teavitas. Troutide usaldusmees mister Littleby teatas Meganile üsna kohe, et tema lootused Kanarbiku mõis endale saada on läinud vett vedama.
Jurist elas naaberlinnas Charing Crossis ja saatis Meganile kirja, mis oli täis nii läbipaistvaid vihjeid ja silmakirjalikke kaastundeavaldusi, et Megan selle otsekohe katki rebis.
Kuid ta ei sõitnud Kanarbiku mõisast ära, nagu mõned Lockhart Valley elanikud lootsid.
“Olen vaid majapidaja. Samasugune teenija nagu Ellis või Mary Jane. Las uus omanik otsustab, mida minuga peale hakata.”
Teenija Kathy Prichards kandis need Megani sõnad pudupoes proua Sparckile ette ja õiglasel meelepahal ei olnud Lockhart Valleys lõppu. Kui palju häbematust sellel tüdrukul ometi on? Kuidas ta julgeb minna missis Trouti seadusliku lapselapse silme ette pärast seda, kui on esitanud oma õiguse tema pärandusele?
Vastuseid nendele küsimustele ei teadnud keegi. Paari päeva pärast Megan, kasutades oma formaalset võimu majas, vallandas Kathy Prichardsi, ainsa usaldatava informatsiooniallika Lockhart Valley elanike jaoks Kanarbiku mõisas. Toatüdruk ja kokk sattusid harva mõisa piiridest välja ja keelt peksta ei soovinud. Solvatud küla ootas hinge kinni pidades, millal õiglus valitsema pääseb ja ülbe Megan Gilbert häbiga mõisast minema aetakse.
Ühel ilusal juunikuu hommikul koputas toatüdruk Megan Gilberti uksele. Ta oli just rääkinud advokaadi saadikuga ja kiirustas uudiseid Meganiga jagama.
“Miss Megan, härra Littleby saatis punapea Nathi ütlema, et missis Trouti lapselaps jõuab Charing Crossi hommeõhtuse Londoni rongiga.”
Toa uks tehti lahti. Lävel seisis umbes kolmekümneaastane veetlev naine. Tal olid tihedad tumeda kastani värvi lühikesed juuksed, mis ulatusid ühetasaselt pisut allapoole kõrvu. Suured tumedad silmad ja sõjakalt püstine nina andsid tema näole keskendunud, riiaka ilme. Miss Megani kõrge libajas laup andis tunnistust kindlast iseloomust ja kenakesest kangekaelsuse annusest, aga lõua kuju viis mõtte sellele, et ta suguvõsas on kindlasti olnud šotlasi. Meganil oli seljas helekollane allakeeratud kraega pluus ja peenest ruudulisest materjalist kloššseelik.
Vaatamata varajasele hommikutunnile oli Meganil selline väljanägemine, nagu oleks tal olnud plaanis kusagile minna. Kogu aasta jooksul ei olnud Ellis näinud Megan Gilbertit kodukleidis või kitlis. Muide, vanaproua Troutiga ei tohtinud end kunagi lõdvaks lasta. Talle võis ükskõik mis pähe tulla ja ilma igasuguse südametunnistuse piinata võis ta Megani saata täitma kõige tobedamaid ülesandeid.
“Aitäh, Ellis.”
Megan tänas toatüdrukut peanoogutusega.
“Ütle Mary Jane’ile, et tulen kohe sööma.”
“Meil on täna tatrapannkoogid siirupiga, miss,” naeratas Ellis tagasihoidlikult, justkui tahtes kuidagi naist julgustada.
Megan naeratas talle vastuseks, kuid toatüdruk nägi, et tema mõtted on kusagil mujal.
Erinevalt küla inimestest ei olnud Ellis ja Mary Jane Megani vastu ebasõbralikud. Kadunud missis Troutiga oli olnud raske kohaneda. Teenijad kannatasid sageli proua noriva
