nendes kätes ei lasknud aimata kunagist trullakat tüdrukut.
„Kas te kavatsete midagi tellida ka?”
„Mida?”
Tüsedavõitu ettekandja koputas oma vorstja näpuga Sigridi ees laual lebavale menüüle.
„Ma ei ole jõudnud veel otsustada.”
„Kuulge, ma olen juba kolmas kord teie laua juures.”
„Ma ju ütlesin!” Sigrid hakkas ärrituma. „Ma ei ole veel otsustanud! Mida te vehite siin!”
Ettekandja lühike blond poisipea paljastas jämeda kaela. See oli üks sedasorti naisterahvastest, kes käivad meestega laupäevaõhtuti baaris õlut joomas ja karjuvad kõva häälega fantaasiarikkaid roppusi, kui vastasmeeskond omade väravasse palli lööb. Tal polnud kavatsustki lasta noorel õblukesel naisterahval ennast häirida.
„Te ei saa siin lihtsalt niisama istuda. Minge ära, kui te midagi ei taha.”
Hetkeks oli Sigridil tahtmine laualt menüü haarata ja sellega kõigest jõust naisele vastu jämedat kaela virutada. Selle asemel tõusis ta vihaselt püsti ja väljus, virutades kohviku kalligraafilise kirjaga kaetud klaasukse kinni sellise pauguga, nagu oleks ta kõik need ammused tunnid treeninud hoopis selleks, et saada professionaalseks kulturistiks.
Lihahaamer tabas veise abatükki sellise hooga, et verd pritsis prilliklaasidele. Tiia oli õnnelik, ja kui ta õnnelik oli, oli tal alati rohkem jõudu. Täna oli lõpuks ometi päev, kui ta tundis, et tal on lootust. Ta naeratas. Elu oli ootamatult ilusaks muutunud.
Hommik oli alanud täiesti tavaliselt. Jätnud panni munade ja peekoniga pliidirauale sooja, oli ta korraks tuska tundnud, et just nii nagu alati ei märganud keegi teda hommikusöögi eest tänada. Pärast seda oli ta hambaid pestes ootamatult märganud, et vastpaigaldatud hambakroon on kuidagi loksuma hakanud, ja see avastus oli täitnud ta ebameeldivate aimdustega. Kõige mustem stsenaarium oli osutunud tõeks, kui ta ennelõunat õuna haugates krooni kogunisti lahti oli hammustanud ja suisa erakordse ebameeldivuse osaliseks sai ta siis, kui oli sunnitud kitsavõitu seelikus mööda põrandat roomama, et ehmatusega suust kukkunud kiuslik kroon üles leida. Aga see kõik oli muutunud ebaoluliseks, kui ta aulast möödudes kuulis, et keegi mängib Mozartit.
Lihalõik maandus sellise hooga taldrikusse, et saiapuru laias kaares välja lendas. Pisemad tükid kargasid Tiiale juustesse, aga ta ei hoolinud sellest. Tiia säras üle terve keha. Selles oli süüdi Karl-Mihkel Kuslapuu seitsmendast b-st. Tema oligi pärast tunde aulas klaveri taga istunud, mõõtes mustavalgetriibulist kõigi võimaluste maad.
Sellel poisil oli kõige ehtsam talent. Sellist asja juhtus väga harva. Ka vastupidist juhtus harva, aga just see oli naist ennast tabanud. Tiia oli ebamusikaalne. Ta ei suutnud laulda isegi „Sepapoisse”, ilma et ta ühes taktis kahte viga poleks teinud. Kui väga ta ka poleks pingutanud, libisesid noodid keelelt minema, takt kippus lagunema ja kõikidest püüdlikult õpitud komponentidest ei tekkinud esitamisel tervikut. See oli Tiia puue ja ta oli sellest valusalt teadlik. Pärast seda, kui lauluõpetaja esimeses klassis oli talle üle terve klassi käratanud „Sina ole vait!”, ei olnud ta terve elu suutnud oma kohutavat allajäämust unustada. Jah, ta võis olla ebamusikaalne, aga ta jumaldas muusikat. Ehk just seetõttu. Teadlikkus oma paratamatust allajäämisest sundis teda teistest rohkem pingutama, muusikute elulugusid pähe õppima, tehnilisi teadmisi ja igakülgset näilist teadlikkust omandama, et korvata oma tohutut puudust.
Ta ei olnud oma sügavat piinlikku saladust ühelegi hingelisele reetnud. Terve elu oli ta tegelenud kõige muuga, olles igakülgselt aktiivne, et unustada oma tragöödiat. Ühes oli ta iseendaga juba varases nooruses kokku leppinud: kui ta peaks minema mehele, peab vähemalt too olema musikaalne, et Tiia lapsed oskaksid laulda. Ta oli kuulnud, et ka musikaalsus on pärilik omadus, justnagu keele torru keeramise võime või oskus tunda spetsiifilisi maitseid. Arvedit kohates oli Tiia pannud oma lootused mehele. Kui ta esmakordselt mehest koolikoridoris möödus, oli see omaette vilistanud. Natuke längus õlad ja pikemad juuksed andsid noorukile huvitava, peaaegu kunstipärase ilme. Hiljem selgus, et Tiia oli otsustanud õigesti. Nende tütar Sigrid ilmutas juba eelkoolieas erakordset annet, klimberdades elutoa nurgas seisval klaveril. Kõik oli kõige paremas korras. Kui Sigrid ometi poleks ainult olnud selline kohutavalt isekas, jonnakas, kiuslik laps …
Kuumad õlipritsmed lendasid Tiia näole ja ta raputas pead. See selleks. See polnud enam oluline. Nüüd oli kõik hästi. Kõik, mis luges, oli Karl-Mihkel. Poisi silmad olid läinud suureks kui nõukogudeaegsete piimapudelite korgid, kui ajalooõpetaja tema juurde astus ja küsis, kas tal on olemas oma agent. Mitu tundi hiljem tundis Tiia poisi pearaputuse üle ikka veel heameelt. Temast pidi saama Tiia triumf. Naine haaras lihahaamri uuesti kätte ja naeratas õndsalt. See oli tõeliselt hea päev. Uue, parema elu algus.
Kui Arved viimaks koduuksest sisse astus, sai ta endale kaela söögilõhnade, sõnade ja pilkude valingu.
„Sa ei kujuta ette, kui hästi mul läks, leidsin imeilusa kullast ristiklehe, see on õnnetoov sümbol, Sigridile oleks õnne hädasti vaja,” tulistas Tiia teda juba koridoris, enne kui märkas. „Sa oled joonud?”
Ja ühe hingetõmbe pärast lisandus hingetu sosin: „Kas sa tead ka, mis kell on?!”
Hetk hiljem kisti tal kingad jalast (mitte jättes märkamata okselaiku saapaninal, kuid tuues peenetundelisusest siiski kuuldavale vaid südantlõhestava naiseliku ohke, mis mõnes teises kontekstis oleks võinud olla kergesti segiaetav ka sulni õhkega), palitu seljast (Arved pidi juba tõsimeeli kartma selle 1988. aasta hallist tviidmaterjalist eksemplari rebenemist erinevatest voodriõmblustest, mida ta oli ise korduvalt parandanud, mõnikord parema puudumisel ka punase ning kohati isegi rohelise niidiga) ning sall lendas kaelast sellise hooga, et oleks väiksema vastupanu puhul ilmselt kaasa haaranud ka Arvedi kõrisõlme. Kaabule ei vaevutud tähelepanu pöörama ning kõigest mõnikümmend sekundit hiljem oli mees eskorditud kiirel sammul magamistuppa, kus ta nüüd vanal väsinud reformpõhjaga voodil istudes virila naeratusega enda ette silmitses, juba piisavalt kaine, et ilma igasuguse irooniata tuntud poplaulukest vaimukõrvas ümiseda – „You can leave your hat on” … See oli talle lubatud. Kõik oli lubatud, kuni ta täitis kahte tingimust – püsis selles toas ja oli vait.
Bruno, kes oli ämma suureks häbiks esmakordselt Eestit külastades võtnud kaasa metallidetektori ja veetis rohkem aega aias piiksutades kui teistega kombekohaselt kokku lüües, võis samal ajal istuda teises toas. Ta võis tõsta oma taldrikule juustutäidisega singirulle, täidetud mune ja minisülte, mille lagipeades laiutasid ilusad oranžid porgandililled. Ta võis määrida hästi lõhnavale mustale leivale värsket võid, laotada sellele võile tuhmilt helkivaid kilusid, juua kõrvale mõnusat heledat õlut ja kasta oma pikad hõredad hambad tõeliselt rammusasse kartulisalatisse. Ta võis ampsata sakiliste peade ja sabadega krõbedaid pruune viinereid, mis olid oma viilutatud otsad ahjus harali ajanud, krõmpsutada ilusaid tumepruune marineeritud männiriisikaid ning tõsta oma taldrikusse just nii palju singija juustuviile, kui aga soovis. Seda kõike võis teha Bruno, kelle naine ja laps elasid Saksamaal Sigridi jutu järgi peaaegu et näljas, nii et Tiia saatis salaja tütrele raha, et ta ei peaks kõhu kõrvalt kokku hoidma ja saaks osta lapsele selliseid riideid, nagu tema tahtis, sest väimehe arvates oli kirikute heategevusmüükide kasutatud kraam küllalt hea – sellised hilbud, millega Sigridi jutu järgi Eestis isegi maapiirkondades põllule ei mindud. Nii kaugele oldi kaugel Euroopa südames kõigi nende aastatega arenetud.
Niisamuti võisid teises toas istuda ja televiisorit vaadata Bruno ema Hilde ja isa Rudolf, kes olid samal hommikul Tallinna saabunud, veel korduvalt üle küsides, kas sellel kaugel endisel sovetimaal ikka tõepoolest on olemas elekter (rääkimata mobiililevist!). Needsamad kallid kauged külalised, kes kiitsid nii vaimustunult meie
