see polnud muidugi veel kõik.
Teises toas võisid istuda ka Toomas ja Malle, Tiia vend ja tema naine kaugelt Eestimaa teisest otsast, väikesest kohakesest, mis oli nii väike, et sellel puudus isegi täpne aadress. Ja samuti võis seal istuda nende poeg Kaupo, ja Kaupo naine Jaana, ja nende üllatavalt suure kondiga tütar Eliise ja tema paarikuine poeg Sebastian-Simon. Nad võisid seal istuda sellest hoolimata, et Toomas oli Tiialt nende ema päranduse inetul kombel välja petnud; ja sellest hoolimata, et Kaupo, kes oli eelmisel suvel rentinud nende suvekodu, et seal oma sünnipäeva pidada, oli suure joomise ja pidutsemise käigus sauna maha põletanud ega näidanud üles vähimatki soovi seda taas üles ehitada või vähemalt kinni maksta; ja sellest hoolimata, et Jaanast räägiti küla peal lugusid, mis väitsid, et Kaupo polegi tema tütre isa; ja isegi sellest hoolimata, et Eliise oli jätnud igaaastasele perekonna kokkutulekule tulemata, et reisida sõbrannadega viimase-hetke-pakkumise säästu-lennupiletiga Egiptusesse ja unustada seal vanavanaema eestiaegsed kuldehted esimesse kolmetärnihotelli. Ainus, kes kogu pidulauast samamoodi osa ei saanud, oli kingitus kaugelt kuumalt maalt, pisike süsisilmne Sebastian-Simon, kellel polnud hambaid ega isa ja kes kogu seda pillerkaari pidi lihtsalt suurte silmadega pealt vaatama. Arvedile tegi seletamatut tuska ka see, et need inimesed seal toas elasid Tiia isalt päritud talus, mis juba aastaid vajas hädasti remonti. Viimati oli Arved maja tumedaid ilusaid ümarpalke silitades märganud, kuidas maja loodenurk aina rohkem kiiva vajub. Nemad aga keeldusid isegi aialippe üle värvimast, rääkimata katuse parandamisest, kuni pool talust oli Tiia nimel ja ta seda neile ei kinkinud – milleks neil oli enda arvates moraalne õigus, sest nad „olid ju alati seal elanud”, nagu Malle igal võimalusel mainis. Ja nii nad olidki aasta-aastalt sunnitud käed rüpes pealt vaatama, kuidas kõik Tiia sünnikodus aina rohkem laguneb ja käest ära läheb, kuidas ilus saarepuust mööbel, mida isegi Saksa ega Vene armee polnud hävitanud, nüüd puhta laiskuse ja hoolimatuse käes hävib, niiskuse käes pundub ja kooldu tõmbub, saamata midagi ette võtta, et hävingut ära hoida või vähemalt aeglustada.
Ühesõnaga, kõik need inimesed istusid seal toas, sõid ja jõid, samal ajal kui tema istus siin ebamugaval lohkuvajunud reformvoodil ja kuulas oma kõhu korinat – sest joomine oli patt. Kuigi õigupoolest ei olnud joomine patt, vastupidi, see oli iga tõelise mehe püha ja õige kohus – ainult mitte kell kolm päeval. Vaat see oli juba tõeline patutegu, selle eest tuli silmad peast häbeneda, ise ristile ronida ja end varmasti kinni naelutada, sest see oli miski, mis oli andestamatu. Veelgi enam, joomine kell kolm oli selge allakäigu märk. Ja seda ei tohtinud mingi hinnaga tunnistada, isegi kui see allakäik oli Ahto Kammeljase suust kõige ilusamate, puhtamate ja selgemate eestikeelsete sõnadega saabunud.
Lõppude lõpuks pidu ise teda ei tõmmanudki, sest selliste perekondlike olengute asemel meeldis Arvedile palju rohkem üksinda tagumises toas istuda ja ajalehte lugeda, sinivalgelilleline batisttekk põlvedele laotatud. Iseäranis hea oli veel siis, kui sai ühe külma õlle lehe kõrvale võtta. Muidugi polnud see sama, kui istuda oma aias kulunud puutoolil ja seilata pilguga mööduvaid pilvi. Linnas polnudki midagi samaväärset. Oli vaid lõputu rutt, lõputu jutt ning palju-palju pisikesi, tüütuid probleeme, mille olemasolust tal veel paarkümmend aastat tagasi aimugi polnud. Kasvõi näiteks see nõue, et iga inimene pidi kasutama oma akendel samasuguseid raame nagu olid teistel või küsimus, mida võtta ette naabrinaisega, kes oli otsustanud oma linnumaja just nende akende kohale riputada, nii et Tiia alailma nende klaase musta-valgekirjust tuvikakast puhastama pidi.
„Ära muretse, inimesed on igal pool ühesugused,” oli naine öelnud, kui nad linna kolisid.
Ja Arved oli ohates jätnud hüvasti nende pisikese kena majaga, herne- ja maasikapeenardega, lilleklumpidega, mille erksad värvid tervitasid saabujat juba kaugelt eemalt. Linna heaks kadusid mõnusad laupäevahommikud, kui sai ringi sussutada vana mõlkis muruniidukiga, millega oli alati igavene häda ning mis just läbi selle häda oli aastatega nii uskumatult armsaks saanud. Kadusid ka õdusad õhtud, mil saun pandi küdema, naabri-Margus tuli külla ja kahekesi võeti ligi jääkülmad õlled. Mälestusteks taandusid ka valguse ja värske õhu rikkad hommikud, sest nelinurkselt sisehoovi raamistavad tuhandete akendega kolossid varjasid valguse üksteise eest sellise täiuslikkusega, et alumiste korruste inimestel ei õnnestunud aasta läbi päikest kordagi näha ning akna kaudu sisse hoovav õhk kattis juba paari tunni jooksul aknalaua tillukeste mustade ebemetega.
Aga Tiiale meeldis linn, sest tema vihkas maad kõigest hingest. Iga kord, kui Arved püüdis talle vastu vaielda, tuli naine lagedale mõne tsitaadiga „Tõest ja õigusest”, mida ta suure innuga ikka ja jälle üle luges, et ei läheks meelest, miks ta parema elu poole püüdleb. Suurteoses oli ta meelest selge sõnaga kirjas, et maa oli kõige häda ja valu allikas ning inimesed, kes elasid maal, rühmasid lakkamatult ränka tööd teha, isegi surid oma põllulappidel, nägemata ainsatki helgemat päeva. „Kas sa ei mäleta, kuidas Krõõt ennast tööga tappis?” sosistas Tiia õhtuti Arvedile. „Kas sa tõesti tahaksid, et mina peaksin ennast samamoodi tööga suretama, aasal ja metsas ja aida all ikka üha ainult nuttes?” Tiia suured silmad valgusid seda öeldes vett täis ja see oli argument, millele mees ei söandanud vastu vaielda. Kuigi neil polnud ei aita ega lauta, lehma ega hobust, niidumaad ega viljapõldu; ainult paar lopsakate mugulatega kartulivagu ning vähetasuvad, kuid kindlad töökohad.
Suure vaevaga oli Arved püüdnud naisele öelda, et ta ei ole hea kohaneja. Et tal ei ole linna jaoks sobivat ametit ja talle ei meeldi riskid, mida see samm sisaldab. Aga sellest polnud vähimatki kasu. Tiia oli ta väheseid argumente kuulanud ärritunud ilmel, vaevumata lõppu ära ootama, tõstes iga vastulause lõpus häält, kuni Arved lõpuks vait jäi. Ta oli ajapikku aru saanud, et tema naisele meeldisid muutused. Esiteks oli ta alati nõus elukohta vahetama. Teiseks oli ta igal ajal võimeline oma elu muutma. Näiteks oli tal omapärane komme kõiki asju pidevalt maha jätta. Suitsetamist jättis ta igas kuus paar korda maha. Magusasöömist iga nädal. Lisaks telekavahtimisele lubas ta pidevalt ka küpsetamist maha jätta, sest see mõjus ta puusadele halvasti ja üleüldse oli ta juba jõudmas sellesse ikka, nagu ta rõhuga ühte ja teise lausesse ikka vahele pillas, nagu välismaa turist Kadrioru luikedele maiustusi.
„Mina olen ikkagi juba selles eas, et kunstnahast kasukas ei tule enam kõne allagi,” oli ta viimati Arvedile teatanud, kui ta ühel muidu tavalisel õhtul hirmuäratava rapitud heinasaadu meenutava kasukaga koju laekus, ise enesekindlalt väites, et see on Siberi polaarrebane. Veel enne oli see iga pannud teda soetama lugematul arvul kübaraid, sooje saabaste sisetaldu ning mingil arusaamatul põhjusel ka uue järjekindlusega värskeid apelsine, mis nüüd igal päeval ja kellaajal kausis köögilaual seisid. Mida see salapärane termin päriselt tähendas või milliseid ilminguid endas kätkes, ei vaevunud naine Arvedile kunagi lõplikult täpsustama. Ja võib-olla parem oligi.
Lisaks küünte närimise ja öökullimustriliste tarbekaupade mass-sisseostmise mahajätmisele loobus Tiia paar korda aastas suure kahju-, kurbusvõi ehk koguni kadedustundega ka seltskonnaajakirjade lugemisest ja oli siis hiljem sunnitud raamatukogudest vahepealseid eksemplare laenutama, et teada saada, ega ta jumala pärast millestki ilma pole jäänud.
„Ma tahan eluga kursis olla, Arved. See, et sinul ja minul pole võimalusi kunagi jõuda punasele vaibale, ei tähenda, et me peaksime sügavas teadmatuses elama nagu matsid. Ma ei taha, et meid ebanormaalseteks peetakse,” sosistas ta iseäraliku intensiivsusega. Arved üritas korra seletada, et kõik ei olnud alati nii, nagu pildilt paistis. Alles paar kuud tagasi oli mees käinud noore näitlejatepaari korterit müüki võtmas, olles pankrotihalduri poolt eelnevalt saanud hoiatuse selle kohta, et paari vahel puudub igasugune üksmeel. Tiia polnud Arvedi juttu uskunud ja oli nimetanud teda küüniliseks ja kurjaks inimeseks, sest seesama paar oli selsamal kuul oma kaunite naeratustega ehtinud suurima naisteajakirja esikaant, etendades idüllilisi stseene korteris, mis polnud tegelikult üldse nende oma, vaid kuulus hoopis fotograafile, kes selle võtete toimumise ajaks taustaks valis. Aga see pilt – kaunid naeratavad noored inimesed ilusas korteris – oli saanud uueks normaalsuse mõõdupuuks. Ja mitte ainult Tiiale.
