jõudsin. Sain valmis täpselt siinpool teed. Nüüd räägin ma ainult teiega.”
„Kas sa helistasid töö juurde?”
„Jah. Töö juurde.”
Kolm aastat vana. Ja eristab juba keeli ning seda, milleks issi neid kasutab. Ta silitas Rasmuse pead ja tundis, kuidas Hugo tema selja taga ettepoole kummardub, et midagi öelda.
„Mina oskan ka poola keelt. Jeden, dwa, trzy, cztery, pięć, széć, siedem…”
Ta vakatas, laskis siis natuke tuhmima häälega edasi.
„… kaheksa, üheksa, kümme.”
„Tubli. Sa oskad ju hiiglama palju.”
„Ma tahan veel rohkem osata.”
„Osiem, dziewięć, dzisięć.”
„Osiem, dziewięć… dzisięć?”
„Nüüd oskad.”
„Nüüd oskan.”
Auto möödus Enskede lillepoest ja Piet Hoffmann peatus, tagurdas ja väljus.
„Oodake natuke aega siin. Ma tulen kohe.”
Paarsada meetrit eemal seisis garaaži ees kitsal sissesõiduteel punane plastmassist tuletõrjeauto, tal õnnestus sellest mööda pääseda, hinnaks see, et auto parem külg sai aia vastas kergelt kriimustada. Ta päästis turvavöö ja laste turvatoolid lahti, seisis ja saatis pilguga nende jooksvaid jalgu samblarohelisel muruvaibal. Mõlemad lasksid kõhuli maha ja ronisid madala heki alt läbi naabermaja juurde, kus oli kolm last ja kaks koera. Piet Hoffmann puhkes naerma, tema sisemus läks kuni kurguni soojaks – nende energia ja rõõm, mõnikord on kõik lihtsalt lihtne.
Lillekimp käes avas ta ukse pimedasse majja, kust nad olid kiiruga lahkunud, sest täna hommikul oli kõik natuke kauem aega võtnud. Kohe peseb ta hommikused nõud, mis ikka veel laual olid, ja korjab alumise korruse tubadest kokku laialiloobitud riided, aga kõigepealt läks ta trepist alla keldrisse katlaruumi.
Oli maikuu ja keskküttekatla taimer juba tükk aega välja lülitatud, ta pani selle käsitsi sisse, vajutas punast nuppu ja avas luugi ning kuulis, kuidas katel võbises ja tuli põlema hakkas. Ta kummardus, sõlmis kingapaelad lahti, võttis kingad jalast ja viskas tulle.
Kolm punast roosi peavad olema keset köögilauda ilusas vaasis, mille nad ühel suvel Kosta klaasivabrikust ostsid, Zofia, Hugo ja Rasmuse taldrikud seal, kus nad olid istunud sellest ajast saadik, kui nad tolsamal suvel korterist ära kolisid. Ta võttis külmkapi kõige ülemiselt riiulit pool kilo ülessulatatud hakkliha. Pruunistas pannil, lisas soola, pipart, koort ja kaks purki purustatud tomateid. Levis hea lõhn, ta pistis sõrme pannile – maitse oli ka hea. Ta valas kastrulisse poolest saadik vett, lisas sortsu oliiviõli, et pasta üle ei keeks.
Ta läks teisele korrusele magamistuppa. Voodi oli üles tegemata ning ta viskus näoli patja, mis lõhnas Zofia järele. Alati pakitud reisikott ootas riidekapis, seal oli kaks passi, rahakott eurode, zlottide ja Ameerika dollaritega, päevasärk, sokid, aluspesu ja tualett-tarvete kott. Ta võttis koti, kuid pani selle esikusse, sest vesi oli keema hakanud, ta puistas auravasse vette pool kotti hapraid spagette. Ta vaatas kella. Pool kuus. Oli kiire, aga peaks jõudma.
Õues oli endiselt soe, päikese viimane viirg kaob varsti naabermaja katuse taha. Piet Hoffmann astus heki juurde, mida oleks vaja sel suvel korralikult pügada, nägi teisel pool hekki kahte tuttavat last ja hüüdis neile, et söök on valmis. Pisut eemalt kostis kitsal tänaval läheneva takso hääl, see keeras sisse ja peatus garaaži sissesõiduteel, punane plastmassist tuletõrjeauto jäi taas terveks.
„Tere.”
„Tere.”
Nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu neil tavaks oli, ta mõtles iga kord, et ei lase enam kunagi lahti.
„Ma ei jõua teiega koos süüa. Pean täna õhtul Varssavis olema. Kiireloomuline kohtumine. Aga ma tulen homme õhtul koju. Okei?”
Naine kehitas õlgu.
„Tegelikult ei ole. Ma ootasin, et oleme õhtul koos. Aga okei.”
„Ma tegin süüa. Toit on laual. Ma ütlesin poistele, nad tulevad. Või vähemasti peaksid tulema.”
Ta andis naise huultele põgusa musi.
„Veel üks. Tead küll.”
Veel üks. Alati paarisarv. Käsi naise põsel, andis ta veel kaks musi.
„Nüüd sai kokku kolm. Üks veel.”
Ta andis veel ühe musi. Nad naeratasid teineteisele. Ta võttis koti ja asutas minekule, vaatas heki ja selle keskel oleva augu poole, kust jõmpsikad oleksid pidanud välja ilmuma.
Neid ei olnud näha. Teda see ei üllatanud.
Ta naeratas taas ja käivitas auto.
EWERT GRENS KOBAS auto põrandamatti, mis Sven Sundkvisti ja juhi kõrvalistme alla kadus. Ta oli kaks kassetti sinna toppinud. Kindalaekas ootas veel kaks tükki. Natukese aja pärast võtab ta need kaasa, pakib ära, unustab.
Pisut vähem kahvatud kaks noort mundris politseinikku seisid endiselt auto esiratta ja Västmannagatan 79 välisukse vahel kõnniteel. Hermansson käivitas mootori ja hakkas tagurdama, kui üks neist külgaknale koputas ja Sven klaasi alla keeras.
„Mis te arvate?”
Ewert Grens kummardus tagaistmel ettepoole.
„Sul oli õigus. See oli hukkamine.”
Kronobergi ümbruses oli hiline pärastlõuna ja Bergsgatanil raske vaba kohta leida. Hermansson tiirutas ümber kulunud politseimaja ja pärast kolme ringi parkis ta Ewerti protestidest hoolimata Kungsholmsgatanile, kust pääses Norrmalmi politseijaoskonda ja lääni kriminaalpolitseisse. Grens noogutas napilt valvurile ja astus sisse uksest, millest ta ei olnud palju aastaid käinud, ta oli juba ammu õppinud rutiinist lugu pidama ja sellest kõvasti kinni hoidma, et mitte kukkuda. Nad sammusid mööda koridori ja kitsast treppi ning sisenesid selles suures majas asuva häirekeskuse südamesse, mis kujutas endast väiksema jalgpalliväljaku suurust saali, kus iga teise arvuti taga istus politseinik või eraisikust töötaja, kes jälgis enda ees olevat kolme väikest ekraani ja tunduvalt suuremaid, mis katsid seinu maast laeni – kõik olid valmis hindama tolle päeva neljasadat kõnet numbrile 112.
Igaüks sai tassi kohvi ja tooli ning nad istusid viiekümnendates aastates naise kõrvale, too oli eraisik ja üks niisuguseid, kes pani käe vestluskaaslase õlale.
„Mis kellaaeg?”
„Kaksteist kolmkümmend seitse. Ja umbes minut varem.”
Naine hoidis kätt endiselt Ewerti õlal ja kirjutas teisega 12.36.00, seejärel valitses vaikus, mis tundus pikk nagu sageli siis, kui palju inimesi kuulab koos vaikust.
Twelve thirty-six twenty.
Elektrooniline hääl rääkis inglise keeles, täpipealt nagu ka kõigis teistes politseijaoskondades, sellele järgnes noor naisehääl, mis nuttes teatas peretülist ühes majas Mariatorgetil.
Twelve
