viha, kurbus.
Sven Sundkvist seisis otse ülemuse selja taga ja nägi kiilast pealage ja seejärel vaimusilmas pilte kõigist neist kordadest, kui ta ootas, millal Ewert lõpetab kabineti üsna hädise lambi all üksinda õõtsumise, varastel hommikutel ja hilistel õhtutel kostis Siw Malmkvisti hääl, Ewert tantsis kellegagi, keda ei olnud olemas, hoidis teda tugevasti embuses. Sven aimas, et ta hakkab puudust tundma sellest ärritavast muusikast, tekstidest, mis pressisid ennast peale seni, kuni ta neid peast ümises – see oli tema osa koostööst Ewert Grensiga.
Ta hakkab neist piltidest puudust tundma.
Ta naerab selle peale, et need lõpuks kadunud on.
Ewert oli täiskasvanuelust läbi läinud, kark kummagi kaenla all. Anni. Siw Malmkvist. Nüüd kõnnib ta ise. Küllap ta sellepärast mööda põrandat ringi roomabki.
Sven istus kulunud diivanile ja vaatas, kuidas Ewert viimase kasti sülle võtab ja kabineti nurka teiste peale tõstab, kuidas ta need ähkides ja hoolega kinni teibib. Ewert Grens oli higine ja sihikindel, ta nügis kaste seni, kuni need seisid täpselt seal, kuhu ta need panna tahtis, ja Sven kavatses küsida, kuidas ta õigupoolest ennast tunneb, aga ei küsinud, sest see oleks viga olnud, ta mõtles eeskätt iseendale ja see, mida Ewert tegi, oli juba raske küllalt, ta oli iseenese teadmata kusagile teel.
„Mida sa teinud oled?”
Ta ei olnud koputanud.
Ta oli otseteed kabinetti astunud ja jäi jalapealt seisma, kui muusikat ei olnud ja kirjutuslaua juures asuval riiulil haigutas tühi koht.
„Ewert? Mida sa teinud oled?”
Mariana Hermansson vaatas Svenile otsa, too nookas peaga esmalt tühja koha, siis kolme üksteise otsa laotud kasti poole. Hermansson polnud kunagi varem ilma muusikat kuulmata Ewerti kabinetis käinud, minevik, Siw Malmkvist, ta ei tundnud kabinetti ilma selle hääleta äragi.
„Ewert…”
„Kas sa tahtsid midagi?”
„Ma tahtsin teada, mida sa teinud oled.”
„Teda ei ole enam.”
Hermansson astus tühja riiuli juurde, puudutas sõrmega sirgeid tolmurante, mis olid jäänud kassettidest, muusikamasinast, kõlaritest ja isegi lauljatari mustvalgest fotost, mis oli kõik need aastad ühe koha peal olnud.
Ta võttis tolmulapi, peitis selle pihku.
„Teda ei ole enam?”
„Jah.”
„Keda?”
„Teda.”
„Keda? Annit? Või Siw Malmkvisti?”
Ewert keeras esimest korda ringi ja vaatas talle otsa.
„Hermansson, kas sa tahtsid midagi?”
Ewert Grens istus endiselt põrandal, nõjatus kastide ja seina vastu. Ta oli varsti poolteist aastat leinanud ning kõikunud kokkuvarisemise ja hulluksminemise vahel. See oli olnud kole aeg ja Hermansson oli ta mitu korda põrgusse saatnud ning pärast sama palju kordi vabandust palunud. Paar korda oleks ta äärepealt alla andnud, töökoha üles öelnud, et pääseda tolle katkise inimese lõputuna näivast kibestumusest. Ta oli pikkamööda uskuma hakanud, et ühel päeval annab Ewert alla ja läheb täiesti katki, heidab maha, et mitte kunagi enam tõusta. Ent selles piinatud näos oli keset kurbust midagi sihikindlat, mingi otsustavus, mis oli nii kaua aega kusagil mujal olnud.
Mõni pappkast, suur tühi koht raamaturiiulis oli midagi niisugust, mis võis olla ootamatu kergendus.
„Jah. Tahtsin küll. Saime just väljakutse. Västmannagatan 79.”
Ta tundis, et Ewert kuulab teda tollel tähelepanelikul moel, mille ta oli peaaegu unustanud.
„Hukkamine.”
PIET HOFFMANN VAATAS ilusa korteri suurest aknast välja. See oli üks teine korter Stockholmi südalinna teises osas, aga need olid sarnased, mõlemas kolm hoolikalt remonditud tuba, mõlemas kõrged laed ja heledad seinad. Aga siinsel lihvitud puitpõrandal ei olnud ühtegi ostjat, kellel oleks suur auk ühel meelekohal ja kaks teisel.
Laial kõnniteel seisid pidulikult riietatud ootusrikaste inimeste salgad, nad kavatsesid minna suurde teatrisse pärastlõunasele etendusele, vaatama mingit ülepingutatult reibast janti, inimesi, kes käisid lavaustest sisse-välja ja hüüdsid oma repliike.
Mõnikord ta igatses niisuguse elu järele, kus oleks ainult argipäev, ainult tavalised inimesed, kes teevad koos tavalisi asju.
Ta lahkus akna juurest, jättes pidulikult riietatud ja ootusrikkad inimesed ning Vasagatanile ja Kungsbrole avaneva vaate sinnapaika, läks läbi suure toa, oma toa, kabineti, kus oli vanaaegne kirjutuslaud, kaks lukustatud relvakappi ja kamin, mis nüüdseks päris hästi tõmbas. Ta kuulis, kuidas viimane muul köögis oksendab, too naisterahvas oli juba tükk aega vaeva näinud, ta ei olnud harjunud, selleks kulus mitu reisi, et harjuda. Ta läks kööki, Jerzy ja Mariusz seisid nõudepesulaua juures, kilekindad käes, ja korjasid põrandal seisvast kahest ämbrist tükkhaaval pruuni kummimassi, mida noor naine koos piima ja millegi muuga välja öökis. Naine oli viieteistkümnes ja viimane muul. Esimese olid nad tühjendanud Västmannagatanil, ülejäänud olid nad sunnitud tühjendama siin. Piet Hoffmannile see ei meeldinud. See korter oli tema kaitse, fassaad, ta ei tahtnud, et seda ükskõik mil moel narkootikumide või poolakatega seostataks. Aga neil oli kiire olnud. Asi kiskus viltu. Ühele inimesele lasti kuul meelekohta. Ta silmitses Mariuszt, meest, kelle pea oli kiilaks aetud, kes kandis kallist ülikonda ja oli kõigest paar tundi tagasi tapnud, kuid ei näidanud midagi välja, ta kas ei suutnud või oli lihtsalt professionaal. Hoffmann ei kartnud teda, ta ei kartnud Jerzyt, aga ta respekteeris seda, et nad ei tunnistanud mingeid piire, kui ta oleks neid närvi ajanud, kui nad oleksid tema lojaalsuses kahtlema hakanud, oleks too tulistatud lask võinud sama hästi tema pead tabada.
Viha kihutas takka pettumust, mis kihutas takka vastumeelsust ning tal oli raske paigal püsida, sest see toimus tema sisimas.
Ta oli seal olnud ja ta ei olnud suutnud seda takistada.
Takistamine oleks tähendanud tema enda surma.
Nii et tema asemel suri teine inimene.
Noor naine tema ees oli lõpetanud. Ta ei tundnud naist, nad ei olnud kunagi kohtunud. Piisas teadmisest, et naise nimi on Irina, et ta on pärit Gdańskist, on kahekümne kahe aastane üliõpilane ja võtnud nii suuri riske, et ta ise seda ei taibanud. Ta oli täiuslik muul. Just niisuguseid nad otsisidki. Oli muidugi ka teisi, narkomaane, keda tuli suurlinnade eeslinnadest tuhandete kaupa, kes olid valmis kasutama oma keha konteinerina veel väiksema summa eest, kui Irinale maksti, aga nad olid õppinud uimastisõltlasi mitte kasutama, sest nood ei olnud usaldusväärsed, vaatasid sageli, kuidas saaks laadungi hulk maad enne sihtkohta jõudmist ise välja oksendada.
Tema hinges keesid viha, pettumus ja vastumeelsus, tegelikult veel rohkem tundeid, veel rohkem mõtteid.
Operatsioonist ei tulnud midagi välja. Vastupidi, see oli tarne, mis ei olnud tema kontrolli all.
Mingit tulemust ei olnud. Mõlemad poolakad oleksid pidanud sel kellaajal Varssavis tagasi olema, nad olid tema tööriistad, et veel ühte koostööpartnerit tuvastada ja tema kohta andmeid koguda.
Tehingust
