kõige parem läbi teise meelekoha tulistada.
TA LAMAS VEEL voodis, oli säärane hommik, mil keha keeldus ärkamast ja maailm oli liiga kaugel.
Erik Wilson hingas niisket õhku.
Oli endiselt külm, kui avatud aknast voogas sisse Lõuna-Georgia varane hommik, aga varsti läheb soojaks, veel soojemaks kui eile. Ta püüdis jälgida oma pea kohal mängleva suure laeventilaatori tiibu, kuid loobus, kui silmad vett jooksma hakkasid. Ta oli maganud tundhaaval. Nad olid öö jooksul neli korda teineteisega rääkinud ja Paula oli iga kõnega aina närvilisem tundunud, tema hääl oli omandanud mingi võõra kõla, ta oli stressis ja pabinas, peaaegu valmis põgenema.
Ta oli juba hea tükk aega kuulnud FLETC-i suure harjutusväljaku tuttavaid hääli, tähendab, kell pidi olema seitse läbi – Rootsis on varane pärastlõuna, varsti peaksid nad omadega valmis olema.
Ta ajas ennast istukile, padi selja taga. Ta ulatus voodis istudes aknast välja vaatama, päev oli juba ammu alanud. Seal, kus Secret Service eile ühte presidenti kaitses ja päästis, oli kõva asfaltplats muidugi tühi, ainult mängulaskude kaja kostis endiselt, aga paarsada meetrit eemal teisel harjutusväljakul oli mitu hommikureibast Border Patroli meest, sõjaväevormi meenutavad rõivad seljas, jooksid nad rohevalge helikopteri juurde, mis nende lähedale maandus, Erik Wilson luges kokku kaheksa meest, kes helikopterisse ronisid ja taeva poole kadusid.
Ta tõusis voodist ja käis külma duši all ning sellest oli peaaegu abi, öö muutus nüüd selgemaks, need hirmunud kõned.
Ma tahan, et sa mängust välja astud.
Sa tead, et nii need asjad ei käi.
Sa riskid kümne kuni neljateistkümne aastaga.
Kui ma seda asja ära ei tee, Erik, kui ma nüüd tagasikäigu annan, kui teen seda ilma mõistliku seletuseta… riskin ma veel rohkem. Eluga.
Iga kõne ajal oli Wilson püüdnud erineval moel seletada, et tarnet ja müüki ei saa ega tohi ilma tema toeta läbi viia. Ta ei olnud midagi saavutanud, siis mitte, kui ostja ja müüja ja muulad olid juba Stockholmis kohal.
Oli olnud liiga hilja pooleli jätta.
Ta peaks jõudma kiiresti hommikust süüa – mustikapannkoogid, peekon, too valge kohev sai. Tass musta kohvi ja New York Times. Ta istus alati ühe ja sama laua ääres suure söögisaali vaikses nurgas, ta eelistas hommikut endale hoida.
Tal ei olnud iialgi olnud ühtegi niisugust nagu Paula, kedagi, kes oleks ühte organisatsiooni nii sügavale imbunud, kedagi, kes oleks olnud nii nutikas, terane, külm, ta töötas parasjagu viiega ja Paula oli parem kui kõik teised kokku, ta oli liiga hea, et olla kurjategija.
Avatud akna taga mürises kõrgel maapinna kohal rohevalge helikopter ja selle all trosside küljes rippusid umbes meetriste vahedega kolm Border Patroli mundris meest, nad laskusid ohtlikku lõiku Mehhiko piiril, see oli järjekordne õppus, siin toimus pidevalt mingi õppus.
Erik Wilson oli USA idaosas asuvas sõjaväebaasis olnud napilt nädal aega, seekord oli tal jäänud veel kaks nädalat Euroopa politseinikele mõeldud koolitusel, mille teemaks oli informatsioon, sisseimbumine, tunnistajakaitse.
Ta sulges akna, koristajatele ei meeldinud, et see lahti on, see oli seotud ohvitseride hotelli uue õhukonditsioneerimissüsteemiga ja sellega, kuidas see siis toimib, kui kõik ise oma tube tuulutavad. Ta vahetas särki, nägi peeglist üpris heledat verd keskealist meest, kes oleks juba pidanud olema teel, et veeta päev koolipingis koos kursusekaaslastega, kes olid pärit neljast Ameerika osariigist.
Ta seisis paigal. Neli minutit kaheksa läbi. Nad peaksid nüüd lõpetanud olema.
Paula mobiil oli kirjutuslaual lebavast viiest telefonist kõige parempoolsem ja seadistatud üheleainsale numbrile täpipealt nagu teisedki.
Erik Wilson ei jõudnud isegi küsida.
„Asi lendas vastu taevast.”
SVEN SUNDKVIST EI OLNUD vist kunagi õppinud uurimisosakonna pikka ja pimedat ning aeg-ajalt üsna tolmust koridori armastama. Ta oli kogu oma täiskasvanuelu töötanud Kesklinna politseijaoskonnas ja selle ühes otsas asuvast kabinetist – mis ei olnud kuigi kaugel ei tema postkastist ega müügiautomaadist – uurinud kõiki kriminaalseadustikus nimetatud kuritegusid. Sel pärastlõunal möödus ta pimedas ja tolmuses koridoris oma ülemuse kabineti avatud uksest ja jäi järsku seisma.
„Ewert?”
Suur ja üpris kohmakas mees roomas mööda seinaäärt.
Sven koputas ettevaatlikult uksepiidale.
„Ewert?”
Ewert Grens ei kuulnud teda. Ta roomas edasi paari suure pruuni pappkasti ees ja Sven peletas vastumeelsuse eemale. Ükskord varem, poolteist aastat tagasi oli ta näinud toda lärmakat kriminaalkomissari ühes teises kohas politseimaja põrandal, tookord istus Grens keldrikorrusel, vana toimiku paberikuhi süles ja kordas aeglaselt kahte lauset. Ta on surnud. Mina tapsin ta. Kakskümmend seitse aastat vana toimik, mis käsitles politseiametniku ründamist, noor naispolitseinik oli raskelt viga saanud ega olnud enam kunagi võimeline väljaspool hooldekodu elama. Kui Sven Sundkvist hiljem ettekannet luges, jäi ta pilk mitu korda pidama naise nimele. Anni Grens. Tal ei olnud aimugi olnud, et nad olid abielus.
„Ewert, millega sa tegeled?”
Ewert Grens pakkis midagi suurtesse pruunidesse pappkastidesse. Nii palju oli võimalik näha. Aga mitte seda, mida ta pakkis. Sven Sundkvist koputas uuesti. Kabinetis valitses täielik vaikus ja ometi ei kuulnud Ewert Grens teda.
See oli olnud kummaline aeg.
Nagu kõik leinajad, reageeris Ewert esmalt eitusega – seda pole juhtunud –, siis vihaga – miks nad minuga niimoodi teevad – ja ei suutnud enam järgmisse faasi üle minna, ta oli viha juurde pidama jäänud, see oli tema viis enamiku asjadega toime tulla. Ilmselt oli Ewerti lein alles äsja, mõni nädal tagasi alanud, ta ei olnud enam nii vihane, oli endassetõmbunum, mõtlikum, rääkis vähem ja mõtles arvatavasti rohkem.
Sven astus kabinetti. Ewert kuulis, kuid ei keeranud ringi, ent ohkas valjusti nagu ikka, kui ta ärritatud oli. Miski häiris teda. See ei olnud Sven, miski oli teda häirinud sestsaadik, kui ta hooldekodus käis, tavaliselt see rahustas. Arstitudeng Susann, kes oli seal nii kaua olnud ja Anni eest nii hästi hoolitsenud ja kellest oli nüüd saanud nooremarst – tema kommentaarid, tema ebasõbralikkus, sa ei saa oma leina päevaplaani panna, väikesel Lidingö plikal oli ju paganama kerge ringi lipata ja oma kahekümne viie aastase elutarkust jagada, see, mida sa kardad, on juba juhtunud, mida kuradit tema üksindusest teab.
Ta sõitis hooldekodust minema kiiremini, kui oli kavatsenud, seadis sammud otseteed politseimaja lattu ja võttis neli kolimiskasti ja isegi teadmata miks, läks kabinetti, mis oli tema oma olnud nii kaua, kui ta mäletas. Seejärel seisis ta natuke aega kirjutuslaua taga oleva riiuli ja ainsa asja ees, mis midagi tähendas – kassettmagnetofon Siw Malmkvisti muusikaga, mille ta ise oli lindistanud ja siis kokku miksinud, kuuekümnendatest pärit, ikka veel erksate värvidega plaadiümbrised, Siwi pilt, mille ta ise ühel õhtul Kristianstadi Folkets Parkis tegi – kõik see kuulus toonasesse aega, kui kõik oli hästi.
Ta hakkas pakkima, keeras asju ajalehepaberisse ja ladus kastid üksteise otsa.
„Teda ei ole enam.”
Ewert
