ei taha sind enam kunagi siin näha.”
SEE OLI ILUS korter Västmannagatan 79 viiendal korrusel. Kolm suuremat tuba vanemas majas, kõrged laed, lihvitud puitpõrandad, ka Vanadisvägenile avanevad aknad andsid valgust.
Piet Hoffmann seisis köögis, avas külmkapi ja võttis veel ühe liitri piima.
Ta vaatas meest, kes põlvitas põrandal punase plastämbri kohal. Väike pasakott Varssavist, pisivaras ja uimastisõltlane, vinniline, kehvasti parandatud hammastega, seljas riided, mida ta oli liiga kaua kandnud. Ta virutas mehele kõva kinganinaga ribidesse, too halvasti lehkav raibe kukkus pikali ja oksendas lõpuks, läikival, mingit sorti marmorist köögipõrandal, ja mehe pükstel oli valge piim ja väikesed pruuni kummimassi tükid.
Ta peab veel jooma. Napij się kurwa. Ja ta peab veel oksendama.
Piet Hoffmann äsas talle veel kord jalaga, aga mitte nii tugevasti, pruun kummimass oli keeratud iga kapsli ümber, et kaitsta magu kümne grammi amfetamiini eest, ja ta ei tahtnud riskida sellega, et kas või üksainus gramm valesse kohta satub. Halvasti lehkav mees tema jalge ees oli üks viieteistkümnest täistopitud muulast, kellest igaüks tõi öö ja hommiku jooksul mootorlaevaga Wawel Świnoujściest ning rongiga Ystadist umbes kaks tuhat grammi, ega teadnud midagi neljateistkümnest teisest, kes piiri ületasid ja nüüd tühjendamist oodates Stockholmis erinevates kohtades istusid.
Ta oli hulk aega püüdnud rahulikult rääkida, ta eelistas seda, aga nüüd karjus ta üha valjemini pij do cholery, tagudes pisikest pasakotti samal ajal jalaga, põrgu päralt, ta peab selle neetud piimapaki tühjaks jooma ja, põrgu päralt, pij do cholery, ta peab piisavalt palju kapsleid välja oksendama, et ostja saaks kontrollida ja hinnata.
Kõhetu mees nuttis.
Tema püksid ja särk olid plekke täis, vinniline nägu sama valge kui põrand, millel ta lamas.
Piet Hoffmann ei peksnud teda enam jalaga. Ta oli piimas ujuvad tumedad tükikesed kokku lugenud ja rohkem ei olnud tal parasjagu tarvis. Kilekindad käes, õngitses ta pruuni kummimassi välja, kakskümmend peaaegu ümmargust pallikest, mille ta kraani all puhtaks loputas ja siis katki torkas, kuni sai kakskümmend pisikest kapslit ning pani need köögikapi peale portselantaldrikule.
„Piima on veel. Ja mitu karpi pitsat. Sa jääd siia. Sa jood ja sööd ja oksendad. Me ootame ülejäänut.”
Elutoas oli palav ja umbne, kõik kolm meest, kes istusid tumedast tammest pikliku laua ääres, higistasid – liiga palju riideid ja liiga palju adrenaliini, ta avas rõduukse ja seisis paigal, kuni jahe tuul pruugitud õhu välja laskis.
Piet Hoffmann rääkis poola keeles, nood kaks, kes pidid aru saama, mida ta räägib, eelistasid seda.
„Tal on veel tuhat kaheksasada grammi. Hoolitsege selle eest. Ja kui ta omadega valmis saab, makske talle. Neli protsenti.”
Nad olid üpris sarnased, neljakümnendates aastates, seljas tumedad kallid ülikonnad, mis nägid odavad välja, pea kiilaks aetud, kui ta nende lähedal seisis, oli ööpäevavanune rotikarva juustepärg selgesti näha; nende pilk oli äraolev ja rõõmutu, kumbki neist ei naeratanud kuigi sageli, ta ei olnud vist iialgi kumbagi neist naermas näinud. Nad kuulasid sõna, kadusid kööki, et lamav ja oksendav muul tühjaks teha, see oli ju tema hange ja kellegi neist ei olnud mingit tahtmist untsu läinud ostu Varssavile seletada.
Ta pöördus laua ääres istuva kolmanda mehe poole, rääkis esimest korda rootsi keelt.
„Siin on kakskümmend kapslit. Kakssada grammi. Sellest aitab, kui sa hinnata tahad.”
Ta vaatas otsa kellelegi, kes oli pikka kasvu, blond, hästi treenitud ja temaga ühevanune, umbes kolmekümne viiene. Kellelegi, kes kandis musti teksaseid ja valget T-särki, kelle sõrmede, randmete ja kaela ümber oli palju hõbedat. Kellelegi, kelle hinge peal oli mõrvakatse ja neli aastat Tidaholmis, kaks jõhkrat peksmist ja kakskümmend seitse kuud Mariafredis. Kõik oli õige. Sellest hoolimata oli tal käsitamatu tunne, et ostja on kostümeeritud, et ta mängib, ja mitte piisavalt hästi.
Piet Hoffmann vaatas talle endiselt otsa, kui mees mustade teksaste taskust žiletitera võttis ja ühe kapsli pikuti lõhki lõikas, taldriku kohale kummardus ja sisu nuusutas.
Tunne. See oli alles.
Aga mees, kes seal istus ja pidi ostma, oli arvatavasti lihtsalt õhinas. Või närvis. Või oli see just see miski, mille pärast Piet oli keset ööd Erikule helistanud, miski, mis ei klappinud, mis oli tugev, aga mida ta ei osanud telefonitsi sõnadesse panna.
Lõhnas lillede, tulpide järele.
Hoffmann istus kaks tooli kaugemal, kuid tundis seda selgesti.
Ostja oli kollakasvalge kõva massi pulbritaoliseks hakkinud, võttis selle žiletiterale ja puistas tühja joogiklaasi. Ta tõmbas süstlasse kakskümmend milliliitrit vett ja laskis klaasi pulbri peale, see lahustus ja muutus läbipaistvaks, kuid venivaks vedelikuks. Ta noogutas rahulolevalt. Pulber oli kiiresti lahustunud. Muutunud läbipaistvaks vedelikuks. See oli amfetamiin ja just nii kange, nagu müüja oli lubanud.
„Tidaholm. Neli aastat. Oli nii või?”
Kõik oli paistnud professionaalne. Kuid tal oli endiselt paha tunne.
Piet Hoffmann tõmbas taldriku kapslitega enda ette, ootas vastust.
„Üheksakümne seitsmendast kahe tuhandendani. Aga istusin ainult kolm. Sain katseajaga välja.”
„Missugune osakond?”
Hoffmann uuris ostja nägu.
Ei lihaste tõmblemist, ei silmade pilkumist ega muid märke närvilisusest.
Ta rääkis rootsi keelt mingi naaberriigi nõrga aktsendiga, Piet oletas, et taani või norra. Järsku tõusis ta püsti, vehkis ärritatult käega Pieti näo ees. See tundus endiselt hea, aga jäi liiga hiljaks, ta oleks pidanud palju varem solvuma, juba algusest peale käega näo ees vehkima, kas sa, raibe, ei usalda mind.
„Sa oled kohtuotsust juba näinud. Eks ole?”
Nüüd näis, et ta teeskleb ärritust.
„Veel kord. Milline osakond?”
„C-maja. Üheksakümne seitsmendast üheksakümne üheksandani.”
„C-maja. Kus?”
Ja ta tegi seda liiga hilja.
„Mida kuradit sa ajad?”
„Kus?”
„C-majas. Tidaholmis ei ole osakondadel numbreid.”
Ta naeratas.
Piet Hoffmann naeratas vastu.
„Kellega sa koos istusid?”
„Kurat võtaks, nüüd aitab!”
Ostja rääkis valjemini, tema hääl oleks pidanud veel vihasem olema, rohkem solvunud.
Hoffmann kuulis midagi muud.
Miski kõlas ebakindlalt.
„Kas laseme edasi
