tahad?”
„Kellega veel?”
Ta seisis ikka veel püsti, astus esimese sammu Hoffmanni poole.
„Ma jätan asja katki.”
Ta astus lähedale, tema randmetel ja sõrmedes säras hõbe, ta hoidis kätt Piet Hoffmanni näo ees.
„Rohkem sa ei saa. Nüüd aitab. Sina otsustad, kas me jätkame.”
„Josef Libanon on eluks ajaks riigist välja saadetud ja kadus, kui kolm ja pool kuud tagasi Beirutis maandus. Virtanen on viimsed aastad Säteris kinnises osakonnas ilastanud, ta on kroonilise psühhoosi tõttu täiesti kontaktivõimetu. Mio on maha maetud…”
Kaks kallis ülikonnas ja kiilaks aetud peaga selli olid valju häält kuulnud ja tegid köögiukse lahti.
Hoffmann vehkis neile, et nad lähemale ei tuleks.
„Mio on maetud Värmdöle Ålstäketi liivakarjääri, kaks kuuli vasakus kuklapooles.”
Toas rääkisid nüüd kolm inimest võõras keeles.
Piet Hoffmann pani tähele, kuidas ostja ringi vaatab, kuidas ta pääseteed otsib.
„Josef Libanon, Virtanen, Mio. Ma lasen edasi, Skåne on ennast põhja joonud, ta ei mäleta enam sedagi, kas ta istus Tidaholmis või Kumlas või miks mitte Hallis. Ja Krahv… Hörnösandi vangla töötajad võtsid ta maha, kui ta vangla linast tehtud silmuses rippus. Need olid sinu viis nime. Sa valisid nad hästi. Kuna keegi neist ei saa kinnitada, et sina ka istusid.”
Üks tumedat ülikonda kandev mees, kelle nimi oli Mariusz, astus sammukese ettepoole, tal oli käes musta värvi, Poolas valmistatud püstol Radom, kui ta püstolit ostja meelekohal hoidis, oli näha, et see on uus. Piet Hoffmann käratas Mariuszele uspokój się do diabla, ta käratas mitu korda uspokój się do diabla, kuradi päralt, Mariusz peab uspokój się do diabla, asja rahulikult võtma, ei mingeid kuramuse püstolitorusid kellegi meelekohal.
Mariusz hoidis pöialt kaitseriivil, tõmbas selle aeglaselt tagasi, naeris ja langetas püstoli ning Hoffmann jätkas taas rootsi keeles.
„Kas sa Frank Steini tunned?”
Hoffmann vaatas ostjale otsa. Tolle silmad oleksid nüüd pidanud vihased olema, solvunud, isegi maruvihased.
Need olid stressis ja hirmunud, ning hõbedat täis käsivars püüdis seda varjata.
„Sa tead ju küll, et tunnen.”
„Tore. Kes ta on?”
„C-maja. Tidaholm. Kuues nimi. Oled rahul?”
Piet Hoffmann võttis laualt oma mobiiltelefoni.
„Võib-olla tahad sa siis temaga natuke juttu puhuda? Kuna te istusite koos?”
Ta hoidis telefoni ostja näo ees, pildistas valvsaid silmi ja valis numbri, mille oli pähe õppinud. Sel ajal, kui ta pilti saatis ja jälle numbrit valis, jälgisid nad teineteist vaikides.
Mariusz ja Jerzy, nood kaks ülikonnas tüüpi, rääkisid omavahel ägedalt. Z drugiej strony. Mariusz pidi ennast nihutama, pidi minema teisele poole, ostjast paremale. Blizej glowy. Ta pidi veel lähemale minema, pidi relva tõstma ja seda vastu paremat meelekohta hoidma.
„Sa pead mu Varssavi sõpradele andeks andma, nad on tsipa närvis.”
Keegi vastas.
Piet Hoffmann rääkis lühidalt ja näitas siis telefoniekraani.
Seal oli pilt mehest, kes kandis oma pikki tumedaid juukseid hobusesabas ja tema nägu ei näinud enam nii noor välja, nagu see oli.
„Näe. Frank Stein.”
Hoffmanni pilk kohtas rahutuid silmi, kuni need kõrvale pöörati.
„Ja sina… väidad sa ikka veel, et olete tuttavad?”
Ta lülitas telefoni välja ja pani lauale.
„Minu kaks sõpra ei räägi rootsi keelt. Ma ütlen seda ainult sulle.”
Ta heitis kiire pilgu neile kahele, kes olid äsja lähemale tulnud ja vaidlesid, kummal pool peaks seisma, kui püstolitoru ostja meelekohale sihivad.
„Sinul ja minul on probleem. Kuna sa ei ole see, kelle sa väidad enda olevat. Ma annan sulle kaks minutit aega seletada, kes sa oled.”
„Ma ei taipa, mida sa silmas pead.”
„Mitte nii. Ei mingit pläma. Selle jaoks on liiga hilja. Ütle lihtsalt, kes kurat sa oled. Ja tee seda kohe. Sest erinevalt oma sõpradest arvan mina, et laip tekitab probleeme ja et nad on kuradi viletsad maksjad.”
Nad ootasid. Teineteist. Kedagi, kes räägiks valjemini kui see monotoonne matsutav hääl, mis tuli Radomit tugevamini vastu õhukest näonahka suruva mehe suust.
„Sa oled üpris head tööd teinud, et usutav taust kokku panna ja sa tead, et see ei pidanud vastu, sest sa alahindasid seda, kellega sul tegemist on. See organisatsioon on rajatud Poola julgeolekuohvitseridele ja kui ma tahan, saan sinu kohta teada ükspuha mida. Ma võin küsida, kus sa koolis käisid ja sina võid vastata oma päheõpitud malli järgi, aga ainult üks telefonikõne ja ma tean, kas see peab paika. Ma võin küsida, mis su ema nimi on, kas su koer on vaktsineeritud, mis värvi on su uus kohvimasin. Üksainus kõne ja ma tean, kas see peab paika. Seda ma just tegingi, helistasin. Ja Frank Stein ei tundnud sind ära. Te ei istunud koos Tidaholmis, sest sina ei ole seal kunagi istunudki. Sinu kohtuotsus oli üks vale, et sa saaksid siin olla ja teeselda, et ostad äsja vabrikus tehtud amfetamiini. Nii et võtame üks kord veel. Seleta, kes sa oled. Ja võib-olla, aga ainult võib-olla, suudan ma teha nii, et nood kaks päästikule ei vajuta.”
Mariusz pigistas püstolipära, matsutav hääl kostis sagedamini, valjemini, ta ei olnud Hoffmanni ja ostja jutust aru saanud, aga taipas, et miski on väga viltu. Ta karjus poola keeles kurat võtaks, millest te räägite, kes kurat see on, ja vabastas püstoli kaitseriivist.
„Okei.”
Ostja tunnetas kohese agressiivsuse seina, see oli närviline, ettearvamatu.
„Ma olen politseinik.”
Mariusz ja Jerzy ei osanud rootsi keelt.
Aga sõna „politseinik” ei vaja tõlget.
Nad karjusid jälle teineteise peale, eriti Jerzy, ta karjus, et põrgu päralt, Mariusz peab päästikule vajutama, samal ajal kui Piet Hoffmann tõstis mõlemad käed üles ja astus sammukese lähemale.
„Jätke järele!”
„Ta on politseinik.”
„Ma ajan selle asja korda!”
„Mitte praegu!”
Piet Hoffmann jooksis nende poole, kuid ei oleks jõudnud, ja mees, kellele metall vastu pead suruti, tunnetas seda, ta värises, tema nägu oli moondunud.
„Kurat võtaks, ma olen politseinik, korista ta ära!”
Jerzy
