ta tõusis voodiservalt püsti, ringutas ja astus kirjutuslaua juurde, mille läikival plaadil olid mõnesentimeetriste vahedega reas viis mobiiltelefoni, viis ühesugust telefoni liiga suure varjuga lambi ja tumedast nahast kirjutusaluse vahel.
Ta võttis need ükshaaval kätte, vaatas neid. Esimesele neljale ei olnud tulnud ühtegi kõnet, ühtegi sõnumit.
Viiendal aga – ta nägi juba enne, kui käsi telefonini jõudis.
Kaheksa vastamata kõnet.
Kõik ühelt ja samalt numbrilt.
Nii ta oligi asja korraldanud. Sellele telefonile tulid kõned üheltainsalt numbrilt. Sellelt telefonilt sai helistada ainult ühele numbrile.
Kaks registreerimata kõnekaarti, mis said helistada ainult teineteisele, kui keegi kontrolliks, kui keegi nende telefonid kätte saaks, poleks ühtegi nime, ainult kaks telefoni, mis helistasid ja võtsid vastu kõnesid kahelt tundmatult abonendilt, keda ei saanud jälitada.
Ta vaatas nelja telefoni, mis lauale jäid. Kõik oli korraldatud sama põhimõtte järgi, kõik helistasid üheleainsale tundmatule numbrile, kõigile sai helistada üheltainsalt tundmatult numbrilt.
Kaheksa vastamata kõnet.
Erik Wilson pigistas telefoni, mis kuulus Paulale.
Ta rehkendas. Rootsis on aeg juba üle südaöö. Ta valis numbri.
Paula hääl.
„Me peame kokku saama. Viiendas. Tunni aja pärast.”
Viiendas.
Vulcanusgatan 15 ja Sankt Eriksplan 17.
„Ei saa.”
„Me peame kokku saama.”
„Ei saa. Ma olen välismaal.”
Rasked hingetõmbed. Täiesti lähedal. Ja mitu tuhat kilomeetrit eemal.
„Siis on meil üks kuramuse probleem, Erik. Me teeme kaheteistkümne tunni pärast suure hanke.”
„Jäta see ära.”
„Liiga hilja. Viisteist Poola muula on teel siia.”
Erik Wilson istus voodiservale, samale kohale, kus ta ennegi istus, päevatekk oli pisut kortsus.
Suur ost.
Paula oli sügavale grupeeringusse imbunud, sügavamale, kui keegi enne kuulnud oli.
„Sa astud mängust välja. Kohe.”
„Sa tead, et nii need asjad ei käi. Sa tead, et ma pean jätkama. Või saan kaks kuuli meelekohta.”
„Ma kordan, astu mängust välja. Sa ei saa, ja kuula nüüd hoolega, sa ei saa minult mingit abi. Astu mängust välja, tont võtaks!”
Kui keegi keset kõnet toru ära paneb, tekib alati ebamugav vaikus. Wilsonile ei olnud niisugune elektrooniline tühjus kunagi meeldinud. Keegi teine otsustab, et jutt on lõppenud.
Ta läks akna alla, uuris eredat valgust, mis suure harjutusväljaku väiksemaks tegi, see peaaegu uppus valgesse.
Hääl oli olnud pingutatud, peaaegu hirmunud.
Erik Wilson hoidis mobiiltelefoni ikka veel käes, vaatas seda, vaatas vaikust.
Paula peab ostu omal käel läbi viima.
esmaspäev
TA PEATAS auto keset Lidingö silda.
Päike oli mõni minut pärast kella kolme esimest korda pimeduse murdnud, seejärel müksinud ja ähvardanud ning kiirustanud ja süngus söandab alles hilisõhtul tagasi tulla. Ewert Grens keeras akna alla ja vaatas vee poole ning hingas sisse midagi, mis oli senikaua külm, kuni päikesetõusust saab hommik ja neetud öö ta rahule jätab.
Ta sõitis üle silla ja läbi magava saare majani, mis seisis nii kaunilt kaljurahnul ja kust avanes vaade kaugel eemal mööduvatele laevadele. Ta parkis tühjale asfalteeritud platsile, ühendas raadiotelefoni laadija küljest lahti, kinnitas mikrofoni mantlirevääri külge. Ta oli selle alati autosse jätnud, kui naist vaatamas käis, sest ükski väljakutse ei olnud tähtsam kui nende jutuajamine, aga nüüd ei olnud enam mingeid jutte, mida oleks saanud segada.
Ewert Grens oli kakskümmend üheksa aastat korra nädalas hooldekodus käinud ega polnud pärastki järele jätnud. Olgugi et praegu elas naise toas keegi teine. Ta sammus naise endise aknani, kus too oli istunud ja vaadanud mööduvat elu ning Grens oli istunud tema kõrval ja püüdnud aru saada, mida naine tegelikult otsib.
Ainus inimene, keda ta oli kunagi usaldanud.
Ta igatses naist nii väga, see neetud tühjusetunne klammerdus külge, ta jooksis ööd läbi ringi ja see jooksis järele, ta ei saanud sellest lahti, ta karjus selle peale, aga see aina jätkus, ta hingas seda, tal ei olnud aimugi, kuidas niisugune tühjusetunne kaob.
„Komissar Grens.”
Hääl kostis klaasukselt, mis tavaliselt ilusa ilmaga lahti oli, kui kõik ratastoolid terrassile laua ümber mahtusid. Arstitudeng Susann, kes valge kitli rinnataskul oleva sildi andmetel oli jõudnud saada nooremarstiks ja kes oli koos tema ja Anniga saarestikus laevasõidul käinud ning teda hoiatanud, et ta liiga palju ei loodaks.
„Tere.”
„Sa oled jälle siin.”
„Jah.”
Ewert Grens ei olnud Susanni tükk aega näinud, viimati siis, kui Anni veel elas.
„Miks sa niimoodi teed?”
Grens vaatas tühja akent.
„Millest sa räägid?”
Tuba oli pime, selle elanik magas veel.
„Ma ei saa aru.”
„Ma olen kaksteist teisipäeva järjest sind siin näinud.”
„On see keelatud või?”
„Sama nädalapäev, sama kellaaeg. Nagu siis.”
Ewert Grens ei vastanud.
„Nagu tema eluajal.”
Susann astus sammukese trepist alla.
„Sa teed iseendale halba.”
Susann tõstis häält.
„Üks asi on leinata. Aga sa ei saa seda päevaplaani panna. Sa ei ela leinaga. Sa elad selle jaoks. Sa hoiad sellest kinni, peidad ennast selle taha. Kas sa ei saa aru, komissar Grens? See, mida sa kardad, on juba juhtunud.”
Grens vaatas pimedasse aknasse, ta nägi iseennast, päike peegeldas eakat meest, kes ei teadnud, mida kosta.
„Sa pead lahti laskma. Sa pead edasi minema. Ilma päevaplaanita.”
„Ma
