ction>Auk hekis
Suvevaheaja esimesel pärastlõunal ehitasime Lenaga oma majade vahele köisraudtee. Lena tahtis seda esimesena proovida nagu ikka. Ta ronis südikalt aknalauale, haaras mõlema käega köiest ja sidus kaks paljast jalga selle ümber sõlme. See nägi eluohtlik välja. Ma hoidsin hinge kinni, kui ta end aknast üha kaugemale oma maja poole hiivas. Lena saab varsti üheksa-aastaseks, aga ta ei ole nii tugev kui teised, kes on temast veidi suuremad. Umbes poolel teel libisesid tema jalad köie ümbert lahti, kostis vaikne „viuh” ja korraga rippus ta ainult kättpidi kahe teise korruse vahel. Mu süda hakkas hirmus kõvasti peksma.
„Oih,” ütles Lena.
„Liigu edasi!” üürgasin mina.
Edasi liikuda ei ole niisama lihtne, nagu see võib paista neile, kes aknal kõõluvad ja pealt vaatavad, anti mulle teada.
„Ripu siis seal! Ma päästan su ära!”
Sel ajal kui ma mõtlesin, hakkasid mu käed higistama. Ma lootsin, et Lena käed on kuivad. Mõelda vaid, kui ta lahti laseb ja otse teiselt korruselt alla potsatab! Siis tulingi mõttele tuua madrats.
Ja kuniks Lena seal rippus nii hästi kui suutis, sikutasin mina ema-isa voodist madratsi, nügisin selle esikusse, lükkasin trepist alla, pressisin tuulekotta, tegin välisukse lahti, tõukasin jalaga välistrepist alla ja lohistasin aeda. See oli kohutavalt raske madrats. Tee peal pudenes seinalt maha vaarvaarema pilt ja läks katki. Aga parem, et kildudeks purunes tema ja mitte Lena.
Kui ma lõpuks aeda jõudsin, sain Lena grimasside järgi aru, et ta oli juba mahaprantsatamise äärel.
„Venivillem, Trille!” lõõtsutas ta tigedalt. Tema mustad hiiresaba-patsid lehvisid kõrgel tuules. Ma teesklesin, nagu ei kuulekski. Ta rippus otse heki kohal. Pidin madratsi sinna panema. Heki peale. Kui ma oleksin madratsi mujale sättinud, ei oleks sellest mingit kasu olnud.
Ja siis võis Lena Lid viimaks ometi käed lahti lasta ja taevast alla potsatada nagu üleküpsenud õun. Ta maandus pehme prantsatusega. Kaks hekipõõsast murdus korrapealt.
Ma vajusin kergendatult murule ja vaatasin, kuidas Lena keset rikutud hekki oksarisu ja kummiga voodilina vahel maruvihaselt ringi siblib.
„Tuhat ja tuline, see oli küll sinu süü, Trille,” teatas ta, kui oli end ilma ainsagi kriimuta püsti ajanud.
Mis minu süü, mõtlesin mina, aga ei öelnud midagi. Ma olin rõõmus, et ta elus oli. Nagu ikka.
Trille-kutt ja naabripiiga
Lena ja mina käime ühes klassis. Lena on ainuke tüdruk. Õnneks on praegu suvevaheaeg, muidu oleks Lena koomasse kärvanud, nagu ta ise ütleb.
„Sa oleksid võinud päriselt ära kärvata, kui sul ei oleks kukkudes madratsit all olnud,” ütlesin ma talle õhtul hiljem, kui me õues olime ja hekiauku üle vaatasime. Lena kahtles selles. Halvimal juhul oleks ta võinud ajuvapustuse saada, arvas ta, aga seda oli tal ennegi olnud. Kaks korda.
Aga mina juurdlen siiski, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks maha sadanud ja tal ei oleks madratsit all olnud. Oleks olnud kurb, kui ta oleks ära kärvanud. Siis mul ei olekski enam Lenat. Lena on minu parim sõber, kuigi ta on tüdruk. Ma ei ole talle seda kunagi öelnud. Ma ei julge öelda, sest ma ei tea, kas mina olen tema parim sõber. Mõnikord ma usun seda, aga mõnikord ei usu. Oleneb olukorrast. Aga ma tahaksin seda väga teada, eriti kui juhtub niisuguseid asju, et ta kukub köisraudteelt madratsile, mille mina olen sinna sättinud; siis ma küll sooviksin, et ta ütleks, et ma olen tema parim sõber. Tal ei tarvitseks seda valjusti öelda. Ta võiks seda ainult köhatada. Aga ta ei tee seda kunagi. Lenal on kivist süda, nii võib vahel tunduda.
Muidu on Lenal rohelised silmad ja seitse tedretäppi ninal. Ta on peenike. Vanaisa ütleb ikka, et Lena sööb nagu hobune ja näeb välja nagu jalgratas. Käesurumises teevad kõik talle ära. Aga see on sellepärast, et kõik teevad sohki, ütleb Lena.
Ise näen ma enda meelest tavaline välja, mul on heledad juuksed ja naerulohk ühel põsel. Minu juures on ebatavaline mu nimi, aga seda ei ole väljastpoolt näha. Ema ja isa panid mulle nimeks Theobald Rodrik. Hiljem nad kahetsesid seda. On inetu tegu panna väikesele titale nii suur nimi. Ent mis tehtud, see tehtud. Nüüdseks on mu nimi olnud Theobald Rodrik Danielsen Yttergård juba üheksa aastat. See on üsna pikk aeg. Terve elu. Õnneks kutsuvad kõik mind Trilleks, nii et ma ei pane seda eriti tähelegi, muidu kui Lena vahetevahel küsib:
„Mis su nimi nüüd oligi, Trille?”
Siis ma vastan:
„Theobald Rodrik.”
Ja siis naerab Lena kaua ja valjusti. Mõnikord lööb ta ka põlvele plaksu.
See hekk, millesse me Lenaga augu tegime, on piiriks meie aedade vahel. Ühel pool hekki tolles väikeses valges majas elab Lena koos oma emaga. Isa nende peres ei ole, ehkki Lena arvab, et ühele isale oleks neil ruumi küll, kui kelder korda teha. Teisel pool, selles suures oranžis majas, elan mina. Meil on kolm korrust ja aknata pööning, sest minu peres on palju rahvast: ema, isa, 14-aastane Minda, 13-aastane Magnus, 9-aastane Trille ja 3-aastane Kiharake. Pluss vanaisa keldrikorrusel. Just parasjagu rahvast, keda kamandada, ütleb ema. Kui Lena meile tuleb, saab rahvast natuke liiga palju, ja siis läheb asi käest.
Nüüd küsis Lena, kas me ei võiks minna minu poole kööki, et vaadata, ega keegi ei kavatse seal ehk kohvi juua ja küpsiseid süüa.
Vanaisa kavatseski. Ta tuli just keldritrepist üles kohvi jooma. Vanaisa on kõhn ja kortsuline ja tal on luitunud juuksed. Ta on parim täiskasvanu, keda ma tean. Ta viskas oma puukingad jalast ja surus käed tunketaskusse. Vanaisa kannab alati tunkesid.
„Kas sa näed, need on ju Trille-kutt ja naabripiiga,” ütles ta kummardades. „Paistab sedamoodi, et me oleme sama asja peal väljas.”
Ema istus elutoas ja luges ajalehte. Ta ei märganud, et me olime tuppa tulnud. Sest see on täiesti tavaline asi, et meie köök on Lenat ja vanaisa täis, ehkki kumbki neist ei ela siin. Nad ainult hüppavad läbi. Lena käib meil nii tihti külas, et ta on juba peaaegu omaenese naaber. Vanaisa võttis köögikapi pealt taskulambi ja hiilis ema juurde.
„Käed üles!” hüüdis ta ja tegi, nagu oleks taskulamp püstol. „Kohv või elu, proua Kari.”
„Ja küpsist ka!” lisas Lena igaks juhuks.
Lena ja vanaisa ja mina saame kohvi ja küpsist peaaegu alati, kui tahame. Ema ei suuda ära öelda. Igatahes mitte siis, kui me teda ilusasti palume. Ja igatahes kindlasti mitte siis, kui teda taskulambiga ähvardatakse.
„Me oleme üks vahva seltskond,” mõtlesin ma, kui me neljakesi köögilaua ääres istusime ja küpsiseid sõime ja nalja viskasime. Ema sai selle köisraudtee pärast algul üsna pahaseks, aga nüüd oli ta jälle rõõmsas tujus, ja äkitselt küsis ta, kas minul ja Lenal on hea meel, et saame jaanilaupäeval pruutpaari mängida.
Lena jättis mälumise järele.
„Sel aastal jälle? Kas sa kavatsed meid surnuks laulatada?” peaaegu karjus ta.
Ei, ta ei ole üldsegi mõelnud meid surnuks laulatada, seletas ema, kuid Lena katkestas teda ja märkis, et just nimelt nii hakkab varsti juhtuma.
„Trille ja mina oleme lõplikult ära mürgitatud. Me keeldume,” raius ta, minult küsimata. Aga hea küll. Ma võisin väga hästi keelduda. Alati peame just meie end jaanilaupäeval pruutpaariks riietama.
„Ei
