jätaks selle nõia õige sinnapaika?” pakkusin ma välja.
Lena vaatas vilksamisi Magnuse poole ja raputas pead.
Kõik Prõmaka-Mathilde elanikud olid mereranda kogunenud. Seal oli minu pere, Lena ja tema ema, onu Tor, kes on isa vend, ja onu Tori kallim. Rannakaljule oli valmis laotud kõige kõrgem ja ägedam tuleriit, mida ma eales näinud olen. Selle olid ehitanud Minda, Magnus ja isa. Minu suurt õde-venda olid rõõmsad ja uhked.
„Nojah, nüüd on veel ainult nõid puudu,” naeratas isa ja keerutas vuntsi.
Lena köhatas ja rullis nõia lina seest välja. Kõik vahtisid meie meistriteost üllatunult.
„Tõeliselt lahe!” ütles Minda vaimustunult ja täiskasvanud noogutasid. Märkasin silmanurgast, et murekorts Lena otsaesisel oli juba väikeseks kraatriks süvenenud. Ma katsusin oma laupa. Sinna polnud ikka veel mingit nuppu tekkinud.
Minda võttis nõia kaenlasse ja ronis lõkkekuhiku tippu. Tema põlved ei värisenud üldse, kui ta seal kõrgel seisis – mitu meetrit maapinnast. Minda on pärit Colombiast ja ta on lapsendatud. Ema ja isa tõid ta sealt, kui ta oli väike orvuks jäänud tita. Mõnikord ma mõtlen, et ta on tegelikult indiaaniprintsess. Ta näeb niimoodi välja. Ja sel jaanilaupäeva õhtul, kui ta juuste lehvides lõkke otsas seisis, tundus mulle, et ta oli rohkem indiaaniprintsessi moodi kui kunagi varem. Korraks ma peaaegu rõõmustasin, kuni selle hetkeni, kui onu Tor välgumihkli välja võttis. Täpselt siis, kui ta hakkas lõket süütama, hüüdis Kiharake:
„Pluutpaal!”
Kõik pöörasid ümber. Üle meie äsja niidetud heinamaa sammus tõepoolest pruutpaar. Vanaisa ja täta-memm! Ma arvan, et sain vist väikese šoki. Niisugust asja näeb ainult filmides. Täta-memm oli isa ülikonna laenanud ja mängis peigmeest. Ta nägi välja nagu paks pingviin. Ja vanaisal oli seljas pikk valge kleit, peas loor ja jalas kõrge kontsaga kingad. Pruudikimbuks oli ta võtnud oma kaktuse.
Mõelda vaid, et nii meeletult on üldse võimalik naerda, nagu me sel õhtul naersime! Ema tõmbas pirnilimonaadi nii hullusti kurku, et köhis kuni järgmise päevani välja. Isegi onu Tor pidi põlvili kukkuma. Ja kõige parem oli see, et keegi ei mõelnud lõkke peale.
Aga kui vanaisa ja täta-memm olid viimaks maha istunud, võttis onu Tor uuesti välgumihkli välja.
„Ära pane seda põlema,” ütles Lena rutakalt.
Kõik vaatasid imestunult talle otsa, aga enne kui me rohkem vastu punnida jõudsime, oli onu Tor juba lõkke süüdanud. Ma märkasin, et Lena jättis korraks hingamise järele. Ta kogus jõudu tohutuks karjeks. Niisuguseks, milleks ainult Lena võimeline on. Ma jõudsin parasjagu käed kõrvadele panna, kui see tuli.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
