pruukida.”
Suurtalu perenaine vibutas sõrme.
„Vaadake ette! Meie ei taha, et te tekitate meile lohakuse tõttu kahju. Me võime teid ka kohtukulli ette kutsuda!”
Endamisi torisedes asutas ta ennast minekule ja küllap oli veel õueski rahulolematu, kui astus jalgu lohistades kodu poole. Korraks heitis ta ka pilgu selja taha ja pärast seda hakkas nobedamini edasi liikuma.
Vahetevahel ronisid sauniku lapsed omavoliliselt suurtalu õunapuuaeda. Nii olidki tavaliselt pahandusetekitajad kas sauniku loomad või lapsed.
Leeni ema tuli kohe tütart noomima.
„Lapsi tuleb karistada, et nad poleks üleannetud! Küllap on vanemad inimesehakatised agaramad ja meelitavad nooremad kaasa. Suurele tüdrukule tuleb väiksemate ees vitsa anda, et kõik mõistaksid, mis on lubatud ja mis mitte. Muidu ei saa lastest asja!”
„Ma olen kindel, et saan ka selgitusega hakkama. Mina pole pealegi sugugi kindel, et Milvi tegi pahandust.”
„Igatahes oli ta poistega kaasas. Ise nägin. Isegi pisike põngerjas oli meie aias.”
„Kas sa märkasid ka kedagi õunapuud raputamas või puu otsas istumas? Ehk süüdistad lapsi vaid selle põhjal, et silmasid neid aias, aga tegelikult on nad süütud?”
„Sina ära pea mind lolliks! Tean väga hästi, miks lapsed tegutsevad võõras õunapuuaias. Nad ei tule sinna vahtima, kuidas õunad puude otsas valmivad. Mina olen palju targem, kui sa arvad, aga imestan, et sina oled nii suur tobu. Kui aga meenutada möödanikku, siis pole mul siiski mõtet midagi imestada.”
„Ma klaarin selle asja ära, mis puudutab laste omavolitsemist sinu õunapuuaias. Mine rahulikult koju. Vabandust, aga nüüd on mul tegemist.”
„Mind on ka kodus tööd ootamas ja palju rohkem kui sul, sest mul on päratu suur majapidamine, millel tuleb silm peal hoida. Sina peaksid seda suurepäraselt teadma. Hüvasti!” põrutas suurtalu perenaine Leena ja lahkus, ust enda järel mürtsuga kinni lüües.
Kui lapsed tuppa tulid, ei jäänud Leenil muud üle, kui nende käest aru nõuda.
„Kas te vanaema nägite, kui ta meil käis?”
„Ta tuiskas meist tõesti mööda, aga ei märganud meid üldse. Oli kuidagi tusane,” seletas Milvi.
„Vanaema kaebas teie peale. Teie olite käinud omavoliliselt tema õunapuuaias. Ta kahtlustas, et näppasite õunu.”
Milvi näitas sõrmega Kusti suunas.
„Tema tahtis minna. Mina läksin kaasa, et ta ei teeks seal pahandust. Me ei teinud paha.”
„Nagu ma saan aru, siis te ei roninud õunapuude otsa ega raputanud neid,” uuris ema edasi.
„Ma ei jaksa puid peaaegu üldse raputada,” ütles Kusti vaikselt. „Õunapuu otsa suudan küll ronida, aga ma ei teinud seda.”
„Mina läksin just seepärast suurtalu õunapuuaeda, et olla kindel selles, mida sa kartsid,” puterdas Milvi. „Räägin vist väga segaselt. Enne ütlesin selgemalt. Pelgasin, et Kusti võtab sealt õunu kaasa, aga seegi on ju keelatud.”
Ema pöördus suure poja poole.
„Miks sa läksid võõrasse aeda?”
„Mulle tundus, et midagi on väga valesti, kui ma ei tohi vanaema ja vanaisa aias käia. Arvasin, et kui ma ei võta sealt õunu kaasa, siis pole mul keelatud seal olla, kuigi sina ei luba.”
„Meil on ka mõned õunapuud. Siin võite alati mahakukkunud õunad ära korjata ja neid ka loomulikult süüa. Võõrasse aeda ei tohi te aga kindlasti minna, ka mitte vanaisa ja vanaema aeda. Vanaema kaebas teie peale ja kahtlustas teid õunavarguses. Kas saite aru?” jätkas ema.
„Mina ei mõista, miks ma ei tohi vanavanemate aias käia! Nad oleksid nagu võõrad inimesed. Mulle ei mahu pähe, et ma ei tohi teha seda, mis pole mingi üleannetus!” nõudis poisike selgitust.
Ema ohkas.
„Nemad on selle ära keelanud. Nii lihtne ongi olukord. Nende tahet tuleb arvestada. Sa tead ju küll, et ma olen oma vanematele võõraks jäänud, kuigi selles pole meie kõigi jaoks midagi head.”
„Miks nad on ära keelanud, et ma ei tohi vanavanemate aeda minna?” ei jätnud Kusti ema rahule.
„Sul on lihtne küsida, ent minul raske vastata. Põhjus on selles, et vanemad ei kiitnud mu abielu isaga heaks. Isa tegi talus linatöid, aga nemad leidsid, et lihtsa sulasega ei kõlba mul abielluda, sest ta pole rikas mees.” Ema vaatas lastele otsa. „Ma ei saanud aga kuidagi isaga abiellumisest loobuda, sest siis poleks teid ju maailma sündinud.”
„See on hea, et sa seletasid meile, miks vanavanemad kõnnivad meist kui võõrastest mööda,” sekkus Milvi kõnelusse.
Ema vaatas tütrele rõõmsa pilguga otsa.
„Sa oled väga arukas. Pärast minu abiellumist ei võtnud vanemad isegi mu lapsi omaks, nagu nad ei võtnud teie isa juba algusest peale. Isegi mina pole enam neile oma, sest pidasin ennast selliselt üleval, nagu nendele ei meeldinud. Nad olid kõigest hingest selle vastu, et seon ennast teie isaga. Aga nad ei saanud meie abielu takistada. See vihastas neid hirmsasti. Nendel on elust niisugune arvamus, et kui keegi käitub nende tahte vastaselt, siis kriipsutavad nad tema ja ta lähedastega omainimeste suhted läbi.”
Mina tatsasin ema juurde.
„Issi on pai!”
Ema sasis mu juukseid.
„Tarkpea, sa räägid õigust.”
Eriti kiuslik oli suurtalu perenaine Leena, kes laimas kogu külas oma tütart:
„Näe, Leeni läks linaharjuskile mehele. Mis õnne ta oma abielust lootis leida! Nüüd on tal lastekari järel, muret on tal kuhjaga. Ta ei oska põngerjaid kasvatada. Kaks esimest titakest läksid juba looja karja, sest ta ei tulnud nende hooldamisega toime. Küsitav on, kas praegustestki lastest asja saab. Loodetavasti jäävad nad küll ellu, kuid kehvades tingimustes kasvanud inimese elu on tihti rist ja viletsus, millest tal on raske rõõmu tunda.”
Kui kaua suudan ma seda kiusu ja laimu kannatada, mille põhjustavad oma isa ja ema. Ükskord saab mu kannatlikkus otsa ja mul tuleb koos oma perekonnaga hakata uut elukohta otsima. Kas see on aga üldse meil võimalik? Me oleme ju vaesed, oli Leeni kimbatuses, kuid oma mõtetes soovis ta vanemate käest renditud sauna maha jätta.
Iseäranis solvunud oli Johannes, kes oli küllalt tugev ja elujõuline mees, et elus hakkama saada. Ta oli lapsest saadik õppinud rasket tööd tegema, et ennast ja oma peret elatada.
Sellest ussipesast on vaja võimalikult kaugele rännata, et ei kuuleks enam seda nääklemist, mida on vaja siin kannatada. Ma tahaksin nii väga rahulikult omaette elada ja ehitada perele maja hoopis mujale kui ussipesa läheduses, unistas Johannes.
Tegelikkus kujunes aga selliseks, et Leeni ja Johannes ei kolinud perega kuhugi. Saunikutel polnud seda raha kuskilt võtta, et osta endale mõnda maja. Nendel jätkus krabisevat vaid nii palju, et pere hädapärased tarvidused katta. Unistada ju võis, ent vahendeid polnud, mis oleks võimaldanud ilusatel plaanidel teostuda.
