Arjaka suurtalust antakse kolmekümne hektari suurune maatükk inimesele, kes seda soovib. Kuigi sellel maatükil oli väike osa lepiku all ja rohkete kividega kaetud, aga suurem osa üksnes soo ja raba, rentis Johannes selle maatüki Pärnu linnalt. Ta otsustas sinna oma kodu ja eluaseme rajada, kuigi unistustes soovis ta abikaasa isakodust võimalikult kaugel elada. Ta mõistis, et unistada on küll tore, aga elu tahab päev päeva kõrval elamist ja selle tõttu tuleb kahe jalaga maa peal seista. Leeni oli abikaasa otsusega päri, sest mujale ei võimaldanud nende rahalised võimalused ju minna.
Küll pidi Johannesel ja Leenil palju julgust ja visadust olema, et asuda elama soo servale, kus peale vee, kivide ja võsa polnud peaaegu midagi, sinna kodu rajada ning kolme alaealist last kasvatada. Nende käsutuses oli maatükk Arjaka suurtalust, aga polnud ainsatki tasast põldu ega lagedat heinamaad.
Kuid see, mis näib lausa uskumatuna, võib inimese visaduse ja tahtekindluse tõttu tõeks saada. Juba otsisid Johannes ja Leeni sobiva koha maja püstitamiseks. Nad juurisid tulevaselt ehitusplatsilt lepad, raiusid võsa, koristasid kivid ja rajasid juurdepääsutee. Tee tegemine ei läinud sugugi libedasti, sest maa oli vesine ja oli vaja kraavid kaevata. Pinnast pidi tasandama, augud ja konarused oli vaja ühtlaseks siluda.
Rassijatest möödus üksik külataat, kelle elu polnud samuti kerge olnud. Tema oli oma pika ea jooksul nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Ta vangutas kahtlevalt pead ja pobises midagi vaevukuuldavalt oma pulstunud habemesse. Vanamees ei soovinud ettevõtlikele inimestele, oma koju rajajatele „jõudu tööle”, vaid astus jalgu vedades vaikides edasi, toetudes kadakapuust kepile. Ta ei uskunud, et need inimesed, kes tegid tema silme all pingsalt tööd, suudavad enda soovi ellu viia. Töötas oma pere, keegi teine polnud neid abistamas.
Siin ei olnud kerge ühelgi pereliikmel, kes kandis vähegi juba kaela. Neljateistkümnesel Milvil ja temast viis aastat nooremal Kustil polnud aega lulli lüüa, vaid nad pidid jõukohast tööd tegema. Nende töö oli võsa raiumine ja põletamine. Suurte leppade juurimine, saagimine ja lõhkumine, aga ka kivide maast väljakangutamine oli isa ja ema amet. Esimesed põllulapid tehti võimalikult rohkelt kobedaks maakirve ja labidaga, et nendel saaks kartulit ja juurvilja kasvatada.
Ainult mina, kolme ja poole aastane Volli, kes ei osanud oma lapsemõistusega olukorra raskust hinnata, istusin suurel kivimürakal nagu väike kubjas, jälgides uudishimulikult teiste töid ja tegemisi. Aeg-ajalt ma naeratasin, sest on ju imetlusväärne, kuidas kollakad tulekeeled keerlevad ümber kase- ja lepaokste. Oi, kui toredasti särises ja ragises kadakapõõsas, kui see tulle visati. Sealsamas lendas väike kollane liblikas, lehvitades oma tiibu. Mulle tundus, et ta kutsub mind endaga kaasa.
Ma oleksin nagu kuulnud kutset:
„Volli, tule minuga! Väga tore on lennata!”
Minul ei olnud paraku tiibu ja ma ei saanud lennata, kuigi oleksin väga tahtnud. Mu maailm hõlmas praegu seda suurt kivi, millel ma istusin, ja kõike, mis toimus mu ümber. Isa oli valmistanud mulle mängimiseks sobiliku jämedusega lepast palju lehmi, vasikaid, lambaid, sigu, koeri, kasse ja teisi loomi. Ühest kõverast kadakast oli meisterdatud tore viltuse kaelaga hobune. Temale oli isa ka jalad alla teinud, kinnitanud saba ja laka. Teistel puidust loomadel polnud jalgu.
Hobune seisis nüüd uhkelt jalgadeta karja keskel kivil nagu kukk keset kanu. Mina valitsen teie üle ning ma ei karda kedagi, tundus ta teistele loomadele teatavat.
Teda ei häirinud põrmugi, et see maailm koosnes vaid laiast sammaldunud kivist, mille peal asusid kõik isa valmistatud loomad ja mina.
Lesisin päikese käes ja tundsin elust rõõmu. Päike paistis seekord tõesti nii soojalt, nagu paitaks ema mu põski. Linnud laulsid eriti ilusasti, aga samas rammestasid ning uinutasid päike ja linnulaul mind. Kollane liblikas oli lennanud tagasi minu juurde, ent see ei takistanud mind silmi sulgemast.
Ema tuli mõne aja pärast kivi kõrvale, et mulle süüa anda. Ta nägi, et ma olin uinunud ja otsustas mind mitte üles äratada, vaid toita mind hiljem, kui olen juba ärkvel. Ema tuli uuesti minu juurde pool tundi hiljem, kui olin jälle toimetamas isa valmistatud loomadega.
Läbi suurte raskuste valmis lapike lagedat maad kartuli ja köögivilja kasvatamiseks. Pärast seda hakkas isa kohe elumaja ehitama. Selle tarbeks võeti palgid Pärnu linnale kuuluvast Oja vahtkonnast võlgu. Isa pidi need oma hobusega kohale vedama. Võttis aega mis võttis, aga pooled palgid said toodud ja maja ehitamist võis alustada. Selle töö kõrvalt tuli ka loomadele talveks sööta varuda. Isa pidi veel käima taludes raha teenimas, et peret toita. Selle kõigega tuli ta toime.
Suvine päev on pikk ja kui uneajast lisa võtta, võib töötada peaaegu kogu ööpäeva, kuigi selge on ka see, et peab kasvõi natuke magama. Ööselgi ei lähe ju nii pimedaks, et ei näe midagi teha. Vundamendikraavi saab ikka kaevata. Samuti on võimalik palke tahuda, leppi maast välja juurida ja oksi põletada. Sellel suvel puhati ja magati vähe, sest rajati ju enda tarbeks põldu ja ehitati oma maja. Kui suvel teenis isa raha taludes päevatöölisena, siis talvel oli ta ametis puuraidurina.
Vaatamata raskustele kerkisid maja seinad järjepidevalt. Mõne aja pärast tõmmati üles talad ja sarikad. Seda poleks külarahvas uskunud, et lepikusse kerkib valge sindlikatusega maja. Tõsi, see oli küll poolik, sest kavandatud laudaosa ja rehealune jäid esialgu ehitamata. Maja otsa püstitati talveks loomadele hädavajalik püstpalkidest osmik, kus said kaks lehma ja hobune ulualuse.
Nüüd polnud elul enam viga midagi, sest oma majal oli katus peal. Kõikide perekonnaliikmete ühine rõõm oli näha peatselt valmivat elumaja, milles saab elada. Majja tehti paekividest ahi ja pliit. Tuppa akna alla paigutati pingid istumiseks ja laud, millel tuli täita mitmeid ülesandeid.
Saabus sügis oma vihmade ja tormidega ning seejärel talv karmi pakasega. Kogu pere oli külmade eest kaitstud, asudes mõnusas soojas toas. Mõnikord peletasid nad muremõtteid laulujoru ümisedes eemale. Pereisa sai isegi mahti mõne viiuliloo mängida, mis rõõmustas kõiki majalisi väga. Pereema soovil laulis ta isegi neid laule, millega ta võlus ammustel aegadel oma tulevase abikaasa ära.
1925. aasta kevad tuli küllalt varakult. Juba märtsi lõpus kadus lumi, tasapisi kuivas maa, mai algul õitsesid sirelid ja kannikesed. Mets oli juba varakult roheline, kuldnokad ruttasid pesa tegema kasti, mille isa oli valmistanud ja maja räästa alla pannud. Linnud olid rõõmsad, nende siristamine kostis hästi Kullilaane talu elanikeni, sest mets oli siinsamas maja taga. Metsast võis kuulda ka käo kukkumist. Küllap lootis ta endale elukaaslast leida. Küll lõhnasid magusalt lehte läinud kased maja ees! Õu oli kevadlilledega kaetud. Küll siniseid, küll punaseid, küll valgeid, küll kollaseid!
Mul oli väga hea joosta õues paljajalu ja hingata värsket kevadõhku ning tunda rõõmu ilust, mida tärkav loodus oli kaasa toonud. Sellest polnud midagi, et jooksutuhinas olid varbad vastu kive veriseks löödud.
Muidugi oli siiski natuke nuttu, ent valu möödus üsna pea, sest ema tõstis minu oma põlve peale, sidus verised varbad riideribaga kinni ja laulis:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro,
