vajadusel tungrauaga virutada, aga järgmisel hetkel nõelub ise su haavad kinni ja teeb sulle võileiba. Aeg-ajalt tegid nad Mathiasega tegemist ka üsna kahtlaste kujudega ja lollid paistsid nende seast alati välja, sest lollid pidasid peremeheks Mathiast.
Veelgi lollimad arvasid, et Mathias on see, keda tuleb karta.
Audrey polnud Graciet peljanud, küll aga austanud. Isegi armastanud. Ilma selle naiseta oleks Audrey elu võinud võtta hoopis teise suuna.
Ta avas autoukse ja astus välja suveöösse, end ookeani lähedusest jahutatud õhu embuses väristades. Juuni lõpp oli Maine’is tublisti jahedam kui Los Angeleses. Tegelikult oli see värskendav. Ta seisatas korraks kruusateel, kuhu kostis avatud tagauksest voogav muusika, kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse.
Õlu. Frittimismasina rasv. Soolane vesi. Issand, kuidas ta seda lõhna oli igatsenud. Nii puhta õhu maik, et see ajas iga hingetõmbega ta pea pööritama.
Miski vabanes temas, nagu mõni vana ukseriiv, mis lõpuks paigast nihkub. Kõik kohutav, mis oli ta elus juhtunud, oli juhtunud Edgeportis, ometi oli see ta kodu. Nähtamatu ankur, ajahambast puretud ja hooletusest roostes, köitis teda selle paiga külge. Maapind tundus ta jalge all tõeliselt kindel. Ja kuigi ta oleks pigem leeprahaigel suhu võtnud, kui sellest uksest sisse astunud, ei hakanud ta kõhklema. Ta kõnnak oli jõuline ja kiire, kruus talla all krudisemas.
Verandal olijad vaevu vaatasid ta poole, kui ta trepist üles sammus. Audreyle tundus, et keegi sosistas ta nime, aga ta ei teinud sellest välja. Järgmise nädala jooksul kuuleb palju sosinaid ja neile tähelepanu pööramist peetaks sõltuvalt sosistajast nõrkuse või jultumuse märgiks.
Ta lükkas ukse lahti ja astus üle läve sisse. Enam pole taganemisteed. Sees mängis kantrilaul volüümil, mis ei soosinud vestlemist, aga innustas joomist ja kaasakräunumist. Tantsupõrandal oli neli naist, kes õõtsutasid joobnult puusi ja upitasid õllepudeleid õhku. Suurem osa laudu oli hõivatud ja baarileti äärde oli kogunenud väike inimsumm. Kes iganes siin omanik oli, tegi ta puhta töö. Miks polnud keegi varem selle peale tulnud, et Edgeportis baar avada? Sellistes maanurkades oli joomine nagu tõusuvesi – paratamatu.
Audrey pööras tantsuplatsist ja naerust eemale. Kui isa on piisavalt purjus, et keegi peab talle järele tulema, konutab ta tõenäoliselt kusagil nurgas. Polnud kahtlustki, et paar tundi varem oli isa Gracie klientidele omajagu meelelahutust pakkunud. Ta toitus tähelepanust, ennast imetlev sitapea, nagu ta oli. Mitmest laulust oli ta end läbi karjunud või häälitsenud? Kas ta sõrmenukid tulitavad?
Tütar leidis isa kõrtsi taganurgas toolil kössitamas, teksastes jalad enda ette sirutatud, (kasutamata) vetsupaberist sall ümber kaela ja õlgade mähitud nagu sulgedest boa. Ta lehkas rummi, aga õnneks mitte kuse järele. Parem, kui see nii jääkski. Audrey jätab ta pikemalt mõtlemata teepervele, kui ta põis peaks rendiautos järele andma.
John Rusty Harte polnud eriti suur mees, aga ta oli tugev ja jässakas. Tal oli paks hall juuksepahmakas, mis oli kunagi olnud kastanpruun, ning erinevat värvi silmad, mille ta oli pärandanud edasi vaid ühele oma lastest – Audreyle. Õnneks oli Audrey oma välimuse ja tumeda juuksevärvi saanud emalt.
Audrey lähenes isale hirmu ja ärevuseta. Tema huuled tahtsid kangesti põlglikuks irveks väänduda, kuid ta hammustas põske ja sai veel pidama. Ära reeda midagi – selle õppetunni oli ta saanud emalt ja Gracielt. Ära näita midagi peale tugevuse, sest kõike muud võidakse kasutada sinu vastu.
Ta sirutas jala välja ja müksas kinganinaga isa jalga. Mees kõikus toolil, aga ei ärganud. Tore, ta on pilditu. See ei lõppe kunagi hästi.
Siis küünitas tütar isa õlast raputama, kui keegi talle vasaku külje alla ilmus. „Dree?”
Audrey tardus paigale. Nii kutsus teda vaid üks inimene, sest kõigil teistel oli ta selle ära keelanud.
Ta hammustas kõvasti huulde. Valu segunes paanikaga, mis pitsitas ta rinda, kui aastate jagu mälestusi – nii häid kui ka kohutavaid – sööstsid pinnale paigast, kuhu ta need matnud oli.
Ilmselt ei olnud ta neid piisavalt sügavale peitnud.
Ta pööras end. Tema ees seisis Maggie Jones – nüüd McGann – ja irvitas nagu ehtne Jokker. Ta näis tõeliselt rõõmus, et Audreyt kohtas – peaaegu sama rõõmus kui õhtul, mil nad tapsid Clinti.
Maggie isa.
TEINE PEATÜKK
Jake Tripp sirutas käe kriibitud puitleti alla ja puudutas sinna igaks juhuks valmis pandud haavlipüssi. Laskemoon oli peidus väikeses parempoolses sahtlis. See oli esimene õhtu pärast avamist, kui ta kartis, et tal võib relva vaja minna.
Kohe, kui ta Audrey Harte’i sisenemas nägi, tundis ta, et midagi juhtub – alati juhtus, kui Audrey kodus käis. Ja täna õhtul polnud kohal mitte ainult Audrey kustunud vanamees, vaid ka purjus ja lärmakas Maggie. Kokku tegi see liiga palju alkoholi, liiga vähe mõistust ja kaugelt liiga palju minevikku.
Kui Jake oleks teadnud, et Audrey on kodus ja et tema saadetakse isa üles korjama, poleks ta Anne’ile helistanud. See poleks olnud esimene kord, kui Rusty Harte tema kabinetis peatäit välja magab.
Jake tuli leti tagant välja – ilma püssita – ja järgnes isale lähenevale Audreyle, et ta kinni pidada. Paar meest pööras pead, et mööduvat Audreyt vahtida. Ta oli kauniks naiseks sirgunud. Kenake oli ta alati olnud, aga tema ilus oli omamoodi karm joon. Ta oli seksikas, aga jõuline – selline naine, kes võib ühel hetkel sind kõige magusamalt suudelda ja järgmisel hetkel sul munad sõlme siduda. Veenad end, et selline naine on vaeva väärt, ja siis nead end, kui ta sind haavatuna maha jätab.
Jah, ta oli selle üle pikalt mõtisklenud.
Jake eiras teda hüüdvat häält. Raputas maha tema käsivart krabava käe. Kuradi lakkekrantsid.
Jake jõudis Audrey kõrvale samal hetkel, kui Maggie naise nime kilkas. Audrey ilme muutus – hetkelisele üllatusele järgnesid kokku pressitud lõuapärad ja vidukil silmad. Räägiti, et tal on „nood kurjad Harte’i silmad”, mis oli ühtaegu nii solvang kui ka romantiline pläma. Kuigi nende silmadega tuli pisut harjuda.
Kas Maggie tõesti kallistab teda? Audrey astus sammu tagasi. Jake võttis seda märguandena. Ta sättis end naiste vahele – selg Maggie poole, kuna too oli hõlpsam vastane.
„Aitan sul ta autosse viia,” ütles ta viisakusi vahele jättes. Kumbki neist polnud suurem asi lobamokk.
Audrey pilgutas teda uurides silmi. Nendesse vaatamine – üks sinine, teine merevaigukarva – oli, nagu vaataksid korraga otsa kahele erinevale inimesele. Mitte ainult kahele erinevale inimesele, vaid kahele erinevale inimesele, kes suudavad sinust silmagi pilgutamata läbi näha. See tekitas kõhedust.
Naine ei vastanud, aga polnudki vaja. Tema järsk ja pealiskaudne noogutus ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Maggie üritas mehe selja tagant välja astuda, kuid Jake lükkas ta tagasi, heites talle üle õla pilgu, mida iga teine oleks tõlgendanud kui käsku minema tõmmata.
Maggie aga naeratas.
John Harte oli Jake’ist lühem, kuid kehaehituselt turske nagu pull ja sama tugev. Pildituna polnud ta muud kui üks tinapomm. Jake võttis koha sisse mehest paremal, Audrey suundus vasakule. Kui mehe käed olid üks ühe, teine teise turjale toetatud ja nemad tal pihast haaranud, vinnasid nad Johni toolilt püsti.
Taevas, kui raske ta
